Trenniteisipäev

21. oktoober oli päev, mil nägin esimest lund! No ei olnud lume moodi aga vihm ka ei olnud.  Lauluväljakul oli seekord päris mõnus treenida - külm, tuuline ning ebamääraste sademetega ilm.
 Ei ole olemas kehva ilma, on kehv riietus ja seda see mul täna tõesti oli - nimelt avastasin, et koeraga treenides/möllates on üks koerajalutusjope külg nii lahti rebenenud, et tuul puhub sisse.
 Aga teemasse.

Bussisõit möödus meil seekord paremini kui kunagi varem. Ehk teebki harjutamine meistriks? Trenni sõites ei tee ma kunagi muud,  kui sügan pead. Maiuseid anda ei saa, sest ma ei soovi koera kõhtu ette ära täita.

 Bussist maha minnes teadis Kiefer ideaalselt kuhu minek ning pooljoostes vedas mind platsile.
Loomulikult lauluväljaku väravate vahel digimuutus Kiefer selleks oluliselt ägedamaks koeraks, kellele meeldib käske täita.

Täna oli meid kohal 5 (meie kaasaarvatud)

Harjutused olid ikka kõik need, mida me koguaeg harjutame ning täna tooks  välja kahe harjutuse edusammud:

1. Kiefer tuli üks kord ise "kõrval" käsu peale kõrvale.
2. Kiefer jooksis "siia" (mhmh, mitte juurde) käsu peale ilma pika rihmata ehk siis Sirje ei hoidnud üldse rihmast!!!

Aga selle number kahe puhul oli veaks minu enda kehakeel.Ehk ülesanne, et koer jookseb lahtiselt oli minu jaoks niivõrd ehmatav, et ma läksin kahtleval sammul eemale, vaatasin siia-sinna ning kogeledes andsin käsu "siia" (me oleme ju harjutanud juurde), olles ise pinges ning ebakindel.
 Kiefer korjas muidugi selle ebakindluse üles ning hakkas samuti silmapiiri revideerima, et kus on suur oht. Aga...AGA ta täitis ülesande perfektselt ning jooksis minu juurde ja lõpetas ilusti kõrvalasendis.

Jaa! Päriselt! Kiefer!

Ühesõnaga pean ma panema mängima katkise plaadi - Sirje trennis on Kiefer õnnelik ning rahulolev koer, kes heameelega täidab ülesandeid ning pikisilmi ootab uusi põnevaid väljakutseid! Aitäh, Sirje Vets!! Ja loomulikult olen mina rahul ja õnnelik!

Aga nüüd kojumineku juurde. Peale ca 55 minutit lõhkise jopega külmetamist jooksime bussikasse bussi ootama. Nägin et buss tuleb kaugelt, suukorvistasin koera ning astusin tee äärde ootama. Buss tuli, sõitis peatusest veidi mööda ning siis kui seisma jäi ja mina uste ees seisin, avas uksed oluliselt hiljem kui normaalne oleks. Saime õnneks peale aga bussijuht vist veel mõtles mida teha. Seisis, uksed lahti. Oma kabiinist ta välja ei koogutanud ning kuna koeral on lubatud sõita suukorvistatuna, siis ma ei vaevunud ka tõestama et oleme seaduslikult bussis.

Seekord saime ilusti koduni aga kardan et ükskord ei jää buss seisma pimedas tumeda koeraga seisva kuju tõttu. Mis juhuslik lugeja arvab?
 Mis on kogemused koer-ühistransport?