Üks osa on selline, et kukutan meelega mõne hea pala põrandale. Kui Kiefer ei võta põrandale kukkunud pala, siis ta saab minu käest veel parema pala. Oleme seda nüüd kaks päeva praktiseerinud ning olen rahul. Esimesel paaril korral nagu tahaks haarata vanast harjumusest aga tuleb ikka meelde, et tasub pigem mulle otsa vaadata.
Teine osa on selline, et sätin vorstikese vms laua servale või toolile (suht tema kõrgusele) ning siis iga veidi aja tagant premeerin teda parema palaga käest. Neelud käivad Kieferil küll päris suured ja pinge oli ka sees, kuid siiski ei võtnud ta ühtki korda ei toolilt, ei põrandalt toitu :)
Muidu on õhtud meil ikka jalutamise rütmis veerenud. Inimestel on komme unustada minevikku möödunud sündmuseid aga täna avastasin, et Kieferiga on oluliselt kergem jalutada kui ca kuu aega tagasi!!! Raske on aga siiski oluliselt raskem oli!
Nüüd hakkan ma aru saama, miks tasuks pidada koera treenides piinliku täpsusega päevikut (mida mina ei oska ju teha) - selleks et hinnata kasvõi jalutuskäigu muutuseid kuu aja lõikes jne.
Kaks päeva olen nüüd üles kirjutamata jätnud, mida tahtsin kindlasti verstapostideks maha jätta ja näe, täna ei mäletagi...
Loodetavasti korvavad mu kehva mälu pildid meie tänasest harjutusteseeriast.Sorry ümbruse pärast aga totaalses makeoveris olevas kodus on keeruline teha ilusaid pilte :)
Igal pildil on väga hästi näha koera kehakeel ning "stress" sest ta ei saa seda, mis oleks tema kui koera jaoks loomulik. Söök vedeleb - kõhtu!
Ainult ülaloleval pildil, kus ta otse kaamerasse vaatab, on näha huvi vorsti vastu mis on minu käes.
Tubli-tubli koer!
Aga ma annan endale aru, et ma riskin siiski veidi suurte sammude võtmisega kuna ma peaksin igapäevaselt tegelema nii, et ma ei jätagi koerale võimalust eksida.
Annan talle liiga julgelt ette suuri ülesandeid, kus on ülimalt kerge teha vale otsus ning seetõttu saada negatiivse kogemuse osaliseks.
Aga õpime ning areneme vaikselt koos :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Meil on hea meel kuulda ka teie arvamust, aitäh!