Blogi kolis / Our blog has moved

Meie blogi kolis uude mõnusasse veebipessa alates 02.2016. Siin külastate Päevakoera Päevaraamatu arhiivi.
 Tere tulemast meile külla ;)  
WWW.MARY.EE

Our blog has moved into cozy webnest from 02.2016. Here you can read our archive posts.
 Everyone is welcome to visit us!
WWW.MARY.EE





Sharing is caring ;)

Kiefer is the best!

Eile käisime trennis ning nagu ikka, oli Kiefer nii tubli!
 Lähenesime lauluväljakule seekord teiselt poolt - Lasnamäe poolt. Kieferil oli palju uudistamist.
 Koolis toimisid kõik käsud ja õnneks õpetaja nägi, kuidas ühekordse käskluse "kõrval" peale Kiefer loivas minu kõrvale istuma IDEAALSESSE ASENDISSE!! Kelle jaoks väike asi - minu jaoks niiiii suuur asi!!
 Kojuminnes oli koer kohe väsinud :) Jäi norinal magama!
 Ma armastan neid trenne!

Glow in the dark Kiefer

 Eile otsisin välja taaskord LED-kaelarihma, sest varahommikul pimedas hoovis koera tuvastada on pääris keeruline :)


***

Yesterday we had again the best training session! Kiefer adores to work with me in the class (it kinda fades after we are done but i know it's my fault)
 In the class we work intensively with each other but at home i dont have free time to train him.
 From today we will start our walks with another dog.  Slowly, without hurrying. Kiefer can't sniff him because Kiefer is very reactive but from the other side, it's a good opportunity to accept other dogs in 5m radius :)

Paari nädala kokkuvõte

Reflector set - eyes and leash "Glow in the dark"

Eelmise trenniteisipäeva postitus jäi mul tegemata.

Korrutan ikka nagu vana katkine plaat, trennid on meil superlahedad ning Kiefer on hoopis teine koer!
See teisipäev (11.11) me trenni minna kahjuks ei saanud, kuna suutsin oma kaelale liiga teha ning nüüd ravin end.

Õhtused jalutuskäigud Kieferiga kulgevad meil vaikselt. Oleme käinud ilma koonurihmata ning tulemustega võib olla 80% ulatuses rahul. Kui läheme aiast välja, on KIefer ülienergiline ning kipub kiskuma ja tuulepäiselt lippama oma pissipostide juurde aga jalutuskäikude lõpud on mõnusad ning rahulikud.

 Ilmad on nüüd pimedad ning kuna Kieferile ei meeldi pimedas väga toimetada, on keeruline teda oma aeda hädadele suunata. Tegeleme selle probleemiga, muutes pimedas aias olemise võimalikult mõnusaks.

Treenimise kohapealt olen olnud väga laisk ning ühtegi uut saavutust ette kanda ei ole.

Toidukausi eest on Kieferile ilusti sisse juurdunud  "keeruta-anna käppa-kontakt-oota luba"
 Uue asjana mulle tundub, et on hakanud sobima käppade puhastamine peale porist üueskäiku. Ohtra kiitmise ja lobisemise abil ulatatakse mulle juba pea vabatahtlikult kõik käpikud :)

Ahjaa, üks õhtul läksime tavalisele jalutustiirule ning olin unustanud kõik maiused koju. Oi kui ilusti Kiefer tookord käitus! Nii palju oleks olnud premeerida aga nagu ikka murphy seadus - kõik juhtub siis, kui ei ole korralikult ette valmistunud.
 Samal õhtul läksime tee äärde, et suurt autot mööda lasta aga ootamatult oli tekkinud meie selja taha rihmastatud sakslasega jalutaja. Kiefer ja mina mõlemad ehmatasime, kuid suutsime ilma suurema intsidendita edasi liikuda.
 See ehmatus jäi Kieferile nii palju hinge, et järgmine päev samas kohas jalutades oli ta juba ette väga pinges.

Praeguse seisuga kõik, loodan et saan oma kaela kiiresti terveks ning koerandusse tagasi sukelduda.
 Kui tervis tuleb tagasi, siis alustame "Relaxation Protocol'iga"

***

Hello! How have you all been? We haven't done much training and now my neck is quite painful so few more adys we will walk and play minimally.
 This week we did'nt go to training class also because of my neck.
 Everyday life has been quiet, walkings without head halter. 
 We had one incident at evening when a dog surprised us from the back but i managed to have the situation almost under control. But the next evening, Kiefer was very irritated at that incident place and thought that the dog will come again.
 Also with  mr Murphy's laws we realized that if you forget training treats at home, then there is so much to treat about :)
 I will be quietly few more days and then we will start relaxation protocol at home.

Trenniteisipäev

Atleetlik Kiefer

Jälle on möödas üks trennikord. Ilm oli tuuline kuid pigem soe. Kohale oli tulnud 3 koera.
 Avastasin, et Kieferile ei meeldi kui koerad teda jõllama jäävad. Korra kuldne kutsikas jäi pikemalt Kieferit vaatama, siis nägin et tekkis väike reaktsioon aga astusin Kieferi vaate ette ning probleem lahendatud- tähelepanu oli tagasi minu peal.
 Eile tegime kõike mida tavaliselt. Kiefer oli kuidagi üleerutunud eile ning natukene vedas ka seetõttu kiiva. Eilne trenn koosnes järgmistest elementidest.
 Kontakt istumisel, käed vaheldumisi küljele sirutatuna ja ka kõrval olles.
 Kõrvaletuleku harjutusel on ikka mul rumal komme tuua kätt kõhu peale ning seetõttu jääb ka koer viltu. proovisin eile enda asendit parandada.
 Kõrvalolles väike püsivus, kontakt minuga. Vahepeal taas mängu ning siis "lama" harjutus. Lama proovime saada nii, et koer kas langeks maha esikäpad ees või siis kogu kehaga. Mitte nii, et läheb istuma ja lamama.
 Lama asendist istumatõus, istumisasendist püsti (ilma et kas tagakäpad või esikäpad paigalt läheks)
 Uue asjana proovisime istu asendist-lama, mis trenniplatsil ei õnnestunudki sest koer ikka tõstis tagumiku esimese asjana. Hiljem bussi oodates sain ta lamama nii, et tagumik seisis paigal.
 "juurde" jooks pikas rihmas oli edukas aga tegin vea sellega et andsin maiuse kohe, mitte ei juhtinud koera kohe oma kõrvale.
 Proovisime ka lasta ta pikas rihmas jooksma, et testida kuuletumist. See ei õnnestunud sest Kieferil oli selline hasart sees et ta ei olnud nõus minust kaugenema.
 Nagu vana katkine plaat - taaskord oli väga lahe tund ning saime palju positiivseid emotsioone.

Kojuminnes ehmatas meid enne bussipeatust üks väike koerake rihmas ning Kiefer reageeris ikka väga üle. Sellel platsil pole kunagi koera olnud ning koer ilmus ka ootamatult (meie jaoks sest tegelesime muude asjadega)
 Ei aidanud maiused ega jutt.


***

It was another trainig-tuesday and i am very happy about it. Kiefer managed to answer all the cues ad we did learn quite a lot. Our main exercises were sit, stay, eye contact, come here, from sitting stand up, from standing lay down.
 Come here cue is most interesting because most of the time he does not listen to me. First two or three lessons i could squeak, show treats, do anything but Kiefer still sniffed around without listening to me.
 But now we manage to do it and we also tried walking with long line and he did not leave me!
  When heading home, we were surprised by a little dog and Kiefer lost it all. He was over treshold and very very reactive. No treats , no happy talking nothing helped. I dragged him away and this time i was not really very sad because i understand that it is our work to do and we have never seen a dog there so it came as a big surprise for Kiefer.
 He is a good boy and i know that we will get over those bad reactions.

Trenniteisipäev

21. oktoober oli päev, mil nägin esimest lund! No ei olnud lume moodi aga vihm ka ei olnud.  Lauluväljakul oli seekord päris mõnus treenida - külm, tuuline ning ebamääraste sademetega ilm.
 Ei ole olemas kehva ilma, on kehv riietus ja seda see mul täna tõesti oli - nimelt avastasin, et koeraga treenides/möllates on üks koerajalutusjope külg nii lahti rebenenud, et tuul puhub sisse.
 Aga teemasse.

Bussisõit möödus meil seekord paremini kui kunagi varem. Ehk teebki harjutamine meistriks? Trenni sõites ei tee ma kunagi muud,  kui sügan pead. Maiuseid anda ei saa, sest ma ei soovi koera kõhtu ette ära täita.

 Bussist maha minnes teadis Kiefer ideaalselt kuhu minek ning pooljoostes vedas mind platsile.
Loomulikult lauluväljaku väravate vahel digimuutus Kiefer selleks oluliselt ägedamaks koeraks, kellele meeldib käske täita.

Täna oli meid kohal 5 (meie kaasaarvatud)

Harjutused olid ikka kõik need, mida me koguaeg harjutame ning täna tooks  välja kahe harjutuse edusammud:

1. Kiefer tuli üks kord ise "kõrval" käsu peale kõrvale.
2. Kiefer jooksis "siia" (mhmh, mitte juurde) käsu peale ilma pika rihmata ehk siis Sirje ei hoidnud üldse rihmast!!!

Aga selle number kahe puhul oli veaks minu enda kehakeel.Ehk ülesanne, et koer jookseb lahtiselt oli minu jaoks niivõrd ehmatav, et ma läksin kahtleval sammul eemale, vaatasin siia-sinna ning kogeledes andsin käsu "siia" (me oleme ju harjutanud juurde), olles ise pinges ning ebakindel.
 Kiefer korjas muidugi selle ebakindluse üles ning hakkas samuti silmapiiri revideerima, et kus on suur oht. Aga...AGA ta täitis ülesande perfektselt ning jooksis minu juurde ja lõpetas ilusti kõrvalasendis.

Jaa! Päriselt! Kiefer!

Ühesõnaga pean ma panema mängima katkise plaadi - Sirje trennis on Kiefer õnnelik ning rahulolev koer, kes heameelega täidab ülesandeid ning pikisilmi ootab uusi põnevaid väljakutseid! Aitäh, Sirje Vets!! Ja loomulikult olen mina rahul ja õnnelik!

Aga nüüd kojumineku juurde. Peale ca 55 minutit lõhkise jopega külmetamist jooksime bussikasse bussi ootama. Nägin et buss tuleb kaugelt, suukorvistasin koera ning astusin tee äärde ootama. Buss tuli, sõitis peatusest veidi mööda ning siis kui seisma jäi ja mina uste ees seisin, avas uksed oluliselt hiljem kui normaalne oleks. Saime õnneks peale aga bussijuht vist veel mõtles mida teha. Seisis, uksed lahti. Oma kabiinist ta välja ei koogutanud ning kuna koeral on lubatud sõita suukorvistatuna, siis ma ei vaevunud ka tõestama et oleme seaduslikult bussis.

Seekord saime ilusti koduni aga kardan et ükskord ei jää buss seisma pimedas tumeda koeraga seisva kuju tõttu. Mis juhuslik lugeja arvab?
 Mis on kogemused koer-ühistransport?

Trenniteisipäev

See trenniteisipäeva sari hakkab juba monotoonseks muutuma, sest Kiefer armastab käia koertekoolis!
 Üks nädal jäi meil vahele ning oletasin, et saab olema ehk keerulisem.
 Kuid ei  -  juba Lauluväljaku väravast sisse minnes hakkas piuks-niuks pihta ning kui trenn algas, oli tähelepanu peaaegu ainiti minul.
 Jah, ei tee ta kõiki asju ideaalselt ning püsivalt aga me siiski saame koos midagi teha!

Kontakt - ca sekund ning hea.
Kõrval - noooh pool kolm...käega meelitades saab kõrvale.
Istu - iga kell!
Keeruta - absoluutselt kõikide käskluste peale pakutav
istu-lama-püsti - vajab minul harjutamist.
juurde - KIEFER TULI JOOKSUGA!!!!

aga peale juurde tegemist läks nuuskimiseks ning ei Sirje ega mina ei lugenud koerale grammigi :D

Lisaks olime teistele koertele väga lähedal - nii paar meetrit ning Kiefer ei olnud häiritud!

Maiuseks ostsin seekord perenaise hakklihasegu (mees oli poes kaasas ja ma oleksin saanud loengu raiskamisest, kui ma veisehakkliha oleksin ostnud:D)
 ÄRGE OSTKE IGASUGUSEID SEGUJURASID! Kui veisehakkliha maiusena on korralik, lihane ning asjalik siis see hakklihasegu muutus jahuseks ning ebameeldiva aroomiga plödaks. Ma nüüd kolm korda enne hakklihakastme tegemist plaanin mõelda, kas osta korralikku lihast tehtud hakkliha või sodihakkliha. See ei olnud normaalne!

Trenniteisipäev

Kõigepealt pean ma tõdema, et mul on ikka veel siiralt hea meel, et sattusin Sirje Vetsi trenni. Tõeline vedamine! Aitäh E, et meid Sirjeni juhatasid!

Natukene kartsin ikka seda "siia" käsklust, mis on olnud meil senini täielik feil.

Minema hakates läks seekord meil sahmimiseks ning ühest bussist jäimegi maha. Kaasa võtsime seekord maiuseks toorest veisehakkliha ja preemiaks ka mänguasja. Sõitsime bussiga Pirita teele ning sealt läksime teise bussiga edasi.
 Esimest korda meie sõiduajaloo jooksul pööras bussijuht ka suukorvile tähelepanu. Õnneks Kieferil on alati suukord (kuigi talle see ei meeldi).  Buss tuli peatusesse aga uksi ei avanud. Lõpuks tegi usked lahti, läksime peale, buss sulges uksed kuid liikuma ei hakanud.
 Siis nägin, et bussijuht üritas kabiinist välja vaadata, et kontrollida kas koeral on suukorv. Hüüdsin siis ennetamaks bussijuhi kaelanikastust, et koer on suukorvistatud.
 Kiefer viskas selle lause peale end demonstratiivselt pikali näitamaks, et bussisõit on maailma chillim asi :)
 Ja nii lõppes meie bussiseiklus - jõudsime õigeks ajaks õigesse kohta :)

Trenni jõudes oli edasijõudnute grupp lõpetamas ja saime neid veidi jälgida. Kiefer jälgis neid pingsalt ise niuksudes. Vot võta sa nüüd kinni, kas see tähendab igatsust või ärevust.

 Tunni alguses saavutasime kontakti ilusti, kõrvale juhtisin ta samuti korralikult. Lama, istu - kõik töötab väga hästi.
 Uute asjadena oli seekord koer enda kõrval ning Sirje käis "vuntsi katsumas" koera tähelepanu oli jäägitult minul (loe edaspidi hakklihal). Saime tubli kirja :)
 Õppisime ka õiget püstitõusmist kohapeal. Senini olen öelnud püsti ning sellega kaasneb samm ette aga õppisime, kuidas juhtides maiust rinnakorvi alla, tõuseb koer istuvast asendist püsti nii, et esikäpad jäävad samale kohale.
 Tunnike läks nii kiiresti taaskord et jõudis kätte see kardetud "siia" käskluse tegemine.
 Kodus oleme harjutanud "siia" asemel "juurde" Ütlesin seda ka Sirjele ning Sirje kiitis selle heaks.
 Läksin siis eemale ning hõikasin Kieferit juurde. JA TA TULIGI! Ajalooline moment!!!!!
 Teine ajalooline moment oli see, et Sirje soovis Kieferit veel korra enda juurde aga Kiefer vaatas ainiti mind ja hakkliha ning ei läinud minu juurest ära!
 Lõppu oli ikka otsimismäng, kus Kiefer sai tunni lõpetuseks kausijada alt leida vahva maiuse.

Uskumatu, millised emotsioonid mind iga kord peale koertekooli valdavad! Ja see on näha ka koera pealt - olen mina üliõnnelik, on tema ka :)

Tagasi sõitsime taaskord bussiga ning selle asemel, et hambad ristis teda sundida bussis paigal olema, tegime kontaktiharjutusi ja lõpuks kui buss oli peaaegu tühi, keerutasime sõidu peal.

Imeline trenniteisipäev oli!

Trenniteisipäev

Täna algas sügis ning ilm oli otseloomulikult vastav - külm, tuuline, vihmane, kõle!
 Õnneks vihm jäi 12-13 paiku järgi ning otsustasin- ei ole kehva ilma, on kehv riietus. Mõeldud-tehtud, vatipüksid jalga, talvejope selga ning kindad kätte ja nii läksimegi õhtul Lauluväljakule.
 Esiteks avastasin, et silmavaatamise-kontaktiharjutuse olin koerale suutnud valesti selgeks õpetada. Meie kontakt nägi välja nii - vaatab silma, kohe vaatab maiust. Ja mina olen seda omast lollusest ka premeerinud. Täna nägin vaeva, et tabada momente - tubli ütlesin siis, kui koer pikemalt silma vaatas ( enamasti jõudsin ainult tu-tu-tu korrutada) ja maiuse andsin alles peale kiitmist.
 Senini tegime nii: silmavaade, maiuse vaatamine ning siis juba rändas maius koera suhu, sest ta ju korraks vaatas silma!
 Lisaks avastasin, et parema käega kontaktiharjutus on oluliselt tugevam, kui vasaku käega.
 Kõrvale perfektselt toimib ainult käega näidates, ilma maiuseta ta küll tuleb, kuid asend jääb hoopis midagi muud.
 Lama toimib, kuid lamades vajub ta külili ning lõpetab (tõuseb püsti) käsu ise. Õigesse lamamisasendisse pean teda maiusega meelitama.
 Lama asendist istu asendisse oleneb just sellest, kuidas ta lamab. 40% juhtudel tõuseb tagumik kaasa.
 Siia käsklus on meil endiselt suuur naljanumber. Ma ei huvita seda koera kohe mitte üks gramm!
 Kõik muud nuuskimised on olulisemad. Järgmisesse tundi läheme veel tühjema kõhuga kui tavaliselt. Lisaks võtan kaasa mänguasja meelitamiseks ning mingit eriti väärtuslikku maiust. Mis see maius on, seda ma täna veel kahjuks ei tea.
 Täna kui Kieferiga poes käisime, huvitas teda lõugavatest koertest oluliselt rohkem minu Kinder Maxi King :-D
  Koju tulles tuli meile vastu suur husky rihmastatuna - Kiefer otseses mõttes hullus. Kuna mul koonurihma seekord ei olnud, siis tõmbas end rihma otsas kahele jalale ning oli niii üleerutunud. Söögi võisin ise süüa.
 Sel momendil tundsin jälle seda saamatuse ängistust.
 Kõige tobedam ongi see, et kodus karmimat meespoolt kuulab koer viivitamatult - mina olen nagu see ümmargune tüütu mull, kes ei oska end arusaadavaks teha.
 Aga ma kindlasti jätkan - ma ei soovi koera endale läbi ebameeldivuste kuuletuma panna ning annan endale aru, et 3-aastase koera puhul ei juhtu midagi üleöö ( või nädala... või kuu...)

Nii ja naa

Oleme saavutanud vahepeal midagi uut ja väga uhket! Nimelt Kiefer kohtus läbi koerteaediku aia vahva koeratüdrukuga, kes tolereeris Kieferi "jämedat" käitumist ning Kiefer võttis üles isegi mõned vahvad mängulised liigutused!! Kieferi mängulisus on küll väga algeline ning valju haukumise saatel, kuid kordagi ei läinud karv turri või ei tekkinud agressiivset reaktsiooni koeraneiu suhtes. Jäädvustasin ajaloolised momendid :-)

Teisipäeval oli meil taaskord Sirjega tund. Seekord läksin kohale olulisemalt suurema enesekindlusega ning varustasin end taaskord veise hakkliha ja mees küpsetatud broilerisüdametega.
 Tund oli jälle väga mõnus. Esimese asjana tegime kontaktiharjutust - Kiefer vaatab ilusti silma, kuid ainult korraks. Pean hakkama uurima, kuidas silmavaatamise aega pikendama hakata.
 Siis tegime "kõrval" harjutust - täitsa puhas asend muidugi ei tule, kuid käega ning maiusega suunates saame kõrvale istuma.
 Uue asjana õppisime püsti-lama-istu kombinatsiooni. See oli minulegi uus ja raske, Kiefer kannatas mu puterdamise edukalt ära.
 Vahepeal tunnen end platsil nagu tõeline tola - kõigil läheb nii hästi aga mina pabistan ja tahan kõik nii õigesti teha ning välja kukub segapudrukapsad.
 Näiteks "siia" käsklus pika rihmaga. Seisan kaugemale (õpetaja hoiab koera) ning hüüan rõõmsa häälega Kiefer siia - Kiefee marsib hoopis põnevaid lõhnu nuusutama ning ei minust ega õpetajast ei huvitu grammigi.
 Eks mõni päev tekib ka madalseis ning siis mõtlen et äkki Kiefer ei olegi selline tore kuulekusesõber ning mina lihtsalt niisama punnitan aga samas vaatan ma tema tarkadesse silmadesse ning vähemalt proovin mõista, et ma ei ole tema jaoks kunagi midagi head kui sellist teinud ning mõnede nädalatega imesid oodata on ikka ülim naiivsus...
 Lisaks pean ma iseendaga väga palju tööd tegema, sest olen kergestiärrituv ja kui ikka 50 korda välja ei tule, on väga raske võtta asja rahulikult ( ok ausalt öeldes ei jõua ma 50nda korranigi...)

Aga tänasesse ka korra. Läksime õhtul pimedas kiirele kakaringile (jah, mina koristan oma koera järelt alati! Isegi pimedas koristan!)
 Kui aedades hakkasid koerad lõugama, Käitus Kiefer tänu koonurihmale päris okeilt aga äkki ehmatas päris tõsiselt selle peale et nägi silmanurgast ca 20 meetrit kaugemal selja taga jalutavaid inimesi. Ma ka muidugi ehmatasin aga mingi teema meil selle pimedaga on.
 Ma ei oska vastata küsimustele:
1. Miks Kiefer õhtu ja pimeduse saabudes poeb laua alla peitu ning ei reageeri? Ei toidule, ei nimele. Samas jalutusrihma võttes, tuleb päris kiiresti. Ja seda kõike valges, mõnusas, soojas toas.
2.  Miks ta ei ole väga nõus pimeduse saabudes isegi oma hoovi minema?
3. Miks suure vaevaga õue jõudes on kõik enamvähem korras?

See pimedasaaga on meil algusest peale.
 Kui ma olin veendumusel, et tegu ongi rumala koeraga ning ei olnud ennast veel harinud ja olin pigem tige koera peale, siis ma probleemiga ei tegelenud ja Kiefer elaski kõik pimedad õhtud voodi all.

 Kui targemaks sain, oli muidugi esimene asi see, et õppisime maiuse abil pimedas õues pissil käima aga mõned nüansid on siiski jäänud, millest ma ei oska end läbi närida.
 Kindlasti proovin nendele küsimustele vastused leida.