Tere tulemast meile külla ;)
WWW.MARY.EE
Our blog has moved into cozy webnest from 02.2016. Here you can read our archive posts.
Everyone is welcome to visit us!
WWW.MARY.EE
Sharing is caring ;)
Kuvatud on postitused sildiga argipäev. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga argipäev. Kuva kõik postitused
laupäev, 20. veebruar 2016
Blogi kolis / Our blog has moved
Meie blogi kolis uude mõnusasse veebipessa alates 02.2016. Siin külastate Päevakoera Päevaraamatu arhiivi.
Tere tulemast meile külla ;)
WWW.MARY.EE
Our blog has moved into cozy webnest from 02.2016. Here you can read our archive posts.
Everyone is welcome to visit us!
WWW.MARY.EE
Sharing is caring ;)
Tere tulemast meile külla ;)
WWW.MARY.EE
Our blog has moved into cozy webnest from 02.2016. Here you can read our archive posts.
Everyone is welcome to visit us!
WWW.MARY.EE
Sharing is caring ;)
pühapäev, 17. jaanuar 2016
Argipäeva- ja trennijuttu
Kieferi argipäevad on möödunud mõnusalt. Küll oleme veidi harjutusi teinud, küll palju jalutanud.
Oleme kasutanud mõnusaid lumiseid õhtuid ära, et matkata ca 5 km.
Jalutuskäikudega olen üldjoontes rahul.
Kui lumi tuli, oli Kiefer veidi ärevam ja tahtis rohkem tormata aga hetkeks on see stabiliseerunud.
Reedel, 15.01 käisime bussiga linnas vanaemal külas ja Solarise keskuses.
Vanaema juures ma lausa imestasin, kui "emmekaks" on Kiefer muutunud. Selles ei ole midagi halba, vastupidi. Mulle meeldib, et ta kõigepealt on minu juures justkui peaks minuga nõu, kas on mõistlik edasi tormata.
Käisin reedel ka korraliselt hambaarstil, seni oli Kiefer mu empsiku hooldada. Pärast oli Kiefer nagu väike sülebeebi süles :)
Peale hambaarsti otsustasime, et läheme Solarise Hesburgerisse sööma. Seekord ei olnud Solarises käik Kieferi tassike teed (kuigi on ta seal ka väga edukalt ja mõnusalt käinud)
Seekord aga tekitas inimeste sagin pigem ärevust ja stressi. Seisime, aklimatiseerusime iga paari sammu tagant aga õiget meeleolu me ei leidnudki (va laua juures, kui silmis ja meeles olid vaid friikartulid)
Väga palju saame trenniplaani lülitada sisse tööd avalike kohtade, inimeste, helide jm segajate & ärrititega.
Hesburgeris tuli meie juurde üks soliidne ca 30ndates meesterahvas, kes küsis, kas Kieferile pai võib teha. Lubasin siis ja minu üllatuseks oli Kiefer väga heas tujus ja proovis isegi onule paar musi ära teha :)
Hiljem proovisime veidi aklimatiseeruda Solarise 0-korrusel kuni ema käis poes ja vähema rahvahulgaga see õnnestus oluliselt paremini.
Panin palju informatiivset kõrva taha ja järgmine kord oleme jälle tsipakese targemad.
Peale seda sõitsime bussiga koju ja Kiefer sai magada õhtuni kuniks läksime meie esimesse sisetrenni üle 2 aasta.
Sisetrenn toimus TAKO hallis, Maardus ja kuigi ma eeldasin et päevane stress mõjutab ka õhtut, oli kõik väga super.
I trenn vältas ca 24 minutit, trenn oli jagatud 2 x 12 minutit sessioonideks, et koer saaks vahepeal puhata.
Kuna Kieferil on pingelised mälestused hallidega, oli tema esimene reaktsioon murelik, nähes rada jooksvat koera.
Õnneks tuli Kiefer kiiresti kontakti, sõi ja mängis ja tegi elemente pigem rõõmuga kui murega. Põhilised kriteeriumid - hea meeleolu ja lõdva rihm olid täidetud :)
Ilusad hetked mõnusa muusikaga :
Areneks ma nüüd ise ka veidi veidi edasi. Tõdesin endale et ma olen ikka vabanduste taga elav inimene. Ma ju näen et ainult taevas oleks piiriks, kui ma prooviks ja võtaks rohkem end käsile. Aga põhiline mida ma jälle leian end ütlemast " kui mul oleks see, siis oleks mul hoopis teisiti" või "kui mul oleks too, saaksin tolle paremini sooritatud" jne jne.
Luban, proovin end parandada. Sest kui mul olen mina, siis ma peaksin juba hakkama saama. Abivahendid on teisejärgulised :)
Ja see viimane lõik puudutas nii koeratreenimist, kui ka näiteks mu paari vastikut rasva näol avalduvat lisakilo.
Eks meil kõigil on oma laiskuseuss kuskil peidus. Mis on teie suurimad "vabandused"?
Ilusat lumist pühapäeva! :)
neljapäev, 7. jaanuar 2016
Istu. Istu? Istu... ISTU! Istu paluuun...
Tuttav? Mulle küll on
Eriti sage on kohe mõte et mis nüüd siis on?? Ei kuule - kordame. Põikpäine - kordame.
Ma olen olnud meeletult torssis tänu sellele et ma ütlen midagi ja koer ei kuule üldse või reageerib kuidagi teisiti. Kuigi ma ometi olen seda ju harjutanud ( ehk siis harjutanud enda meelest, vahel, natuke ja kindlasti mitte korralikult üldistanud)
Viimane näide meie argipäevast, kui võtsime käsile asendite kordamise - istun esikus toolil, ütlen Kieferile istu ja tema lamab! L A M A B!
Ja ega ta ju selle pärast ei lama et ta kohe meelega ei taha istuda. Miski on saanud antud pildi juures tema jaoks vaikivaks vihjeks, et ta peab lamama. Ta ei ole tobuke, mina olen kuskil mingi mäenuki ületamata jätnud.
Ei, ma ei karista teda selle eest et ta otsustab mitte istuda vaid võtan täitsa nullist ja katsun käsu kindlama vundamendi peale üles ehitada.
Näete, antud videos proovin kolme variatsiooni ja koer istub 100% kõigi kolme variandi puhul.
Andke andeks, proovin edaspidi filmida nii et minu rolli on ka rohkem näha. Miks ei ole originaalheli? Sest pere lobises taustal ja ma ei tunneks end mugavalt jagades seda kõike avalikult :)
Mis on selles videos ühine joon? Pilt on koera jaoks pea kogu aeg ühesugune. Käega juhendades ma küll istun aga see on juba kirjutamata reegel et kui nina läheb taevasse, läheb pepu maha.
Käemärki andes või sõnalist käsku öeldes ma seisan, näoga koera poole ja tema jaoks on käsuks kogu olukord, mitte ainult minu poolt antud inimlik signaal .
Vaadake seda varianti, kus ma olen seljaga koera poole ja ütlen "istu". Selle asemel et tagumik maha potsatada, muudab ta antud heli (istu) kuuldes pildi enda jaoks õigeks ehk tuleb ja istub minu ette.
See tõestab väga selgelt, kui üheülbaliselt olen ma talle "istu" pildi maalinud ja kuidas minu jaburusi (halloo mis sa seisad seljaga mu poole!) kannatades proovib ta anda endast parima et mind mõista.
Ja ega sellest ju ei piisa. Selle asemel, et võtta end kokku ja anda koerale käsklust nii et tema jaoks oleks pilt õige, hakkasin ma veel variante katsetama ja allolevast videost näete ise, mis sellest välja tuli :)
Kui ma pilti veidi õigemaks tema jaoks keerasin ehk põlvitasin, oli ta suuteline käemärgist minu soovi siiski välja lugema (mis omakorda tõestab et koerad loevad esimese asjana kehakeelt ja alles peale seda on tähtsuse järjekorras hääleline signaal)
No vaadake kui tubli ta on ja kui hästi ta mind mõistab :)
Ning siia lõppu veel üks variant mida ma tegelikult tahan vältida - korduskäsk.
Esimeses osas olen ma öelnud "istu" ja selle asemel on Kiefer lamama läinud ja ma viivu pärast kordasin oma soovi, mille peale Kiefer läks istuma.
Teises osas kasutasin ma kogemata klikki liiga vara, mõtlesin kuidas olukorda lahendada ja rakendasin põhimõtet "click for action feed in position" ehk kliki sai ta liikuma hakkamise eest (hoolimata et liikus valesse asendisse) aga maiuse sai sel hetkel, kui istumisasend oli saavutatud. Ja juhuu! Ma julgesin originaalhääle jätta videole haha :D
Ja mis siis ikka, nüüd asun vigade paranduse kallale ehk käsu "istu" korralikult õppimise juurde :)
Esimene uue aasta väljakutse - 200 maiust ja käsk "istu"
Kui 200st maiusest jääb väheks ja Kiefer ei istu siis kui ma laman või olen seljaga tema poole, siis võtan uue 200 ja jätkan antud käsu õppimist seniks, kuni see on selge. Meil ei ole kuskile kiiret :)
Kusjuures inimloomusele tundub see väga tüütu tegevus, sest inimene ei taha teps mitte tagasi minna ja otsast alustada vaid edasi liikuda ja see on normaalne tunne.
Minumeelest seepärast ongi just koera treenimises eriti raske, et kui öelda kellelegi et asi tuleb uuesti nullist üles ehitada, toimub kapseldumine ja "ah mida sa ka tead" suhtumine.
Alguses tuleks teha mitmeid korduseid - suuline istu - käeline istu - ja koer istub. Hiljem võin käelise juba vahelt ära kaotada. Ja kinnistada kordamööda nii käeliselt kui suuliselt.
Ja kui juhtub et koer eksib kolmel-neljal korral 10st, lõhun ülesande taaskord tagasi kergemaks et õnnestumisprotsent jääks 90-100% juurde.
Jah, see on raske. Meie jaoks inimlikult totaalselt arusaamatu.
Aga nagu mehed on marsilt, on koeradki totaalsed tulnukad, kelle jaoks ei ole kõik nii lihtne, loogiline ja selge.
Või kui tulnukas ei meeldi, siis pigem on tegu kaheaastase väikelapsega, kelle jaoks on maailm uus ja keda tuleb hoolikalt juhendada õigesti käituma, suunata, õpetada.
Ja koeral ei teki kunagi seda eufoorilist momenti "Oh yess, ma oskan eesti keelt!" Tema jaoks jääb "istu" helisignaaliks, mida kuuldes teeb ta toimingut.
Kui käsklus iseenesest on selge, hakkan õpetama juurde ka kestvust. Ja tasub meeles pidada et kui koer 30 sekundit istub, kui olen tema ees, siis ei tähenda see automaatselt et ta istub 30 sekundit kui olen temast kaugemal või liikumises.
Jaa! Antud pildil istub Kiefer paigal, kui olen temast kaugemal ja keskkond on raske. Miks?
Sest tema jaoks on kinnistunud vaikimisi käsuks saanud kestvusistumisel fotoaparaat. Kui mina aparaadiga tegelemise olen lõpetanud, järgneb preemia.
Nii me õpetame kusjuures iga päev vaikimisi midagi oma koerale aga seda kõike avastada annab alles põhjalikuma analüüsi puhul.
Ehk põhilised mis peaks selged olema koeral on käsk kestvusel, distantsil ja segajate puhul (välismaa treenerid nimetavad seda 3 D's ehk duration, distance and distraction) ja järjekord peaks õpetamisel olema - AJALINE, DISTANTS, SEGAJAD. Teises järjekorras saab kindlasti ka aga miks leiutada jalgratast, kui see on juba olemas.
Jah, ajalist õpetada on eriti igav minusugusel lühikeste närvidega ja kiirelt liikuval inimesel :D
Ajalise puhul tasub kindlasti meeles pidada et kui koer läheb poosist välja enne aja lõppu, siis ei tasu järgmist sessi teha sama pika aja peale vaid alustada taas sekundhaaval ülesehitamist nullist.
Kindlasti tulen ma selle teema juurde veel tagasi, kui hakkan Sue Ailsby juhendamise all Training Levels'eid õppima. Seniks tegelen enda paika pandud plaani järgi ja annan varsti tagasisidet.
Lisalugemist:
http://eileenanddogs.com/2015/12/30/cues-duration-distance-distraction/
http://www.clickertraining.com/node/4881
Sue Ailsby Training Levels on tasuta saadaval SIIT
Eriti sage on kohe mõte et mis nüüd siis on?? Ei kuule - kordame. Põikpäine - kordame.
Ma olen olnud meeletult torssis tänu sellele et ma ütlen midagi ja koer ei kuule üldse või reageerib kuidagi teisiti. Kuigi ma ometi olen seda ju harjutanud ( ehk siis harjutanud enda meelest, vahel, natuke ja kindlasti mitte korralikult üldistanud)
Viimane näide meie argipäevast, kui võtsime käsile asendite kordamise - istun esikus toolil, ütlen Kieferile istu ja tema lamab! L A M A B!
Ja ega ta ju selle pärast ei lama et ta kohe meelega ei taha istuda. Miski on saanud antud pildi juures tema jaoks vaikivaks vihjeks, et ta peab lamama. Ta ei ole tobuke, mina olen kuskil mingi mäenuki ületamata jätnud.
Ei, ma ei karista teda selle eest et ta otsustab mitte istuda vaid võtan täitsa nullist ja katsun käsu kindlama vundamendi peale üles ehitada.
Näete, antud videos proovin kolme variatsiooni ja koer istub 100% kõigi kolme variandi puhul.
Andke andeks, proovin edaspidi filmida nii et minu rolli on ka rohkem näha. Miks ei ole originaalheli? Sest pere lobises taustal ja ma ei tunneks end mugavalt jagades seda kõike avalikult :)
Mis on selles videos ühine joon? Pilt on koera jaoks pea kogu aeg ühesugune. Käega juhendades ma küll istun aga see on juba kirjutamata reegel et kui nina läheb taevasse, läheb pepu maha.
Käemärki andes või sõnalist käsku öeldes ma seisan, näoga koera poole ja tema jaoks on käsuks kogu olukord, mitte ainult minu poolt antud inimlik signaal .
Vaadake seda varianti, kus ma olen seljaga koera poole ja ütlen "istu". Selle asemel et tagumik maha potsatada, muudab ta antud heli (istu) kuuldes pildi enda jaoks õigeks ehk tuleb ja istub minu ette.
See tõestab väga selgelt, kui üheülbaliselt olen ma talle "istu" pildi maalinud ja kuidas minu jaburusi (halloo mis sa seisad seljaga mu poole!) kannatades proovib ta anda endast parima et mind mõista.
Ja ega sellest ju ei piisa. Selle asemel, et võtta end kokku ja anda koerale käsklust nii et tema jaoks oleks pilt õige, hakkasin ma veel variante katsetama ja allolevast videost näete ise, mis sellest välja tuli :)
Kui ma pilti veidi õigemaks tema jaoks keerasin ehk põlvitasin, oli ta suuteline käemärgist minu soovi siiski välja lugema (mis omakorda tõestab et koerad loevad esimese asjana kehakeelt ja alles peale seda on tähtsuse järjekorras hääleline signaal)
No vaadake kui tubli ta on ja kui hästi ta mind mõistab :)
Ning siia lõppu veel üks variant mida ma tegelikult tahan vältida - korduskäsk.
Esimeses osas olen ma öelnud "istu" ja selle asemel on Kiefer lamama läinud ja ma viivu pärast kordasin oma soovi, mille peale Kiefer läks istuma.
Teises osas kasutasin ma kogemata klikki liiga vara, mõtlesin kuidas olukorda lahendada ja rakendasin põhimõtet "click for action feed in position" ehk kliki sai ta liikuma hakkamise eest (hoolimata et liikus valesse asendisse) aga maiuse sai sel hetkel, kui istumisasend oli saavutatud. Ja juhuu! Ma julgesin originaalhääle jätta videole haha :D
Ja mis siis ikka, nüüd asun vigade paranduse kallale ehk käsu "istu" korralikult õppimise juurde :)
Esimene uue aasta väljakutse - 200 maiust ja käsk "istu"
Kui 200st maiusest jääb väheks ja Kiefer ei istu siis kui ma laman või olen seljaga tema poole, siis võtan uue 200 ja jätkan antud käsu õppimist seniks, kuni see on selge. Meil ei ole kuskile kiiret :)
 |
| Esimesed 200 maiust |
Minumeelest seepärast ongi just koera treenimises eriti raske, et kui öelda kellelegi et asi tuleb uuesti nullist üles ehitada, toimub kapseldumine ja "ah mida sa ka tead" suhtumine.
Alguses tuleks teha mitmeid korduseid - suuline istu - käeline istu - ja koer istub. Hiljem võin käelise juba vahelt ära kaotada. Ja kinnistada kordamööda nii käeliselt kui suuliselt.
Ja kui juhtub et koer eksib kolmel-neljal korral 10st, lõhun ülesande taaskord tagasi kergemaks et õnnestumisprotsent jääks 90-100% juurde.
Jah, see on raske. Meie jaoks inimlikult totaalselt arusaamatu.
Aga nagu mehed on marsilt, on koeradki totaalsed tulnukad, kelle jaoks ei ole kõik nii lihtne, loogiline ja selge.
Või kui tulnukas ei meeldi, siis pigem on tegu kaheaastase väikelapsega, kelle jaoks on maailm uus ja keda tuleb hoolikalt juhendada õigesti käituma, suunata, õpetada.
Ja koeral ei teki kunagi seda eufoorilist momenti "Oh yess, ma oskan eesti keelt!" Tema jaoks jääb "istu" helisignaaliks, mida kuuldes teeb ta toimingut.
Kui käsklus iseenesest on selge, hakkan õpetama juurde ka kestvust. Ja tasub meeles pidada et kui koer 30 sekundit istub, kui olen tema ees, siis ei tähenda see automaatselt et ta istub 30 sekundit kui olen temast kaugemal või liikumises.
Sest tema jaoks on kinnistunud vaikimisi käsuks saanud kestvusistumisel fotoaparaat. Kui mina aparaadiga tegelemise olen lõpetanud, järgneb preemia.
Nii me õpetame kusjuures iga päev vaikimisi midagi oma koerale aga seda kõike avastada annab alles põhjalikuma analüüsi puhul.
Ehk põhilised mis peaks selged olema koeral on käsk kestvusel, distantsil ja segajate puhul (välismaa treenerid nimetavad seda 3 D's ehk duration, distance and distraction) ja järjekord peaks õpetamisel olema - AJALINE, DISTANTS, SEGAJAD. Teises järjekorras saab kindlasti ka aga miks leiutada jalgratast, kui see on juba olemas.
Jah, ajalist õpetada on eriti igav minusugusel lühikeste närvidega ja kiirelt liikuval inimesel :D
Ajalise puhul tasub kindlasti meeles pidada et kui koer läheb poosist välja enne aja lõppu, siis ei tasu järgmist sessi teha sama pika aja peale vaid alustada taas sekundhaaval ülesehitamist nullist.
Kindlasti tulen ma selle teema juurde veel tagasi, kui hakkan Sue Ailsby juhendamise all Training Levels'eid õppima. Seniks tegelen enda paika pandud plaani järgi ja annan varsti tagasisidet.
Lisalugemist:
http://eileenanddogs.com/2015/12/30/cues-duration-distance-distraction/
http://www.clickertraining.com/node/4881
Sue Ailsby Training Levels on tasuta saadaval SIIT
pühapäev, 3. jaanuar 2016
Head Uut Aastat!
Uus aasta tuli minu ja Kieferi jaoks fantastiliselt!
Käisime koos aastat vastu võtmas ning mängisime ja mürasime rakettide saatel. Kiefer oli väga rahulik ja rõõmus ja koostööaldis. Olin talle igati toeks ja ei lubanud raketimüral ja hõiskavatel inimestel saada stressiallikaks. See oli üks fun öö, mis annab mõtteainet veel kauaks.
Just sellel ööl oli näha kui kaugele me tegelikult oleme tulnud ja jõudnud. Ma olen väga õnnelik
Nüüd on aeg panna paika veidi mõtteid ka tulevaks aastaks, sest mis saaks olla efektiivsem kui hoolikalt läbi mõeldud treeningplaan. Olgu see siis sessioonina või aasta eesmärkidena.
Ma kirjutan mõtted punktidena välja alguses nii nagu nad mulle pähe jooksevad :)
1. Õppida koostama treeningplaani mõistlikult ja sellest kinni pidada.
2. Korrata üle Engagement (pühendumus), Relationship Through Play (suhe läbi mängu), Bogeyman (reaktiivse koera rehabiliteerimine läbi mängu ja koera valikute) materjalid ja kasutada jätkuvalt nende põhitõdesid meie igapäevaelus.
3. Liikuda rohkem, kohe südamest ja koos Kieferiga sest Kiefer on selleks juba enam kui võimeline.
4. Tegeleda põhjalikult ja kiirustamata rallioskuste õppimisega (Sue Ailsby Rally Skillbuilding 1 ja 2) sest need annavad meile tugeva põhja ükskõik milliseks alaks, millega me ka edaspidi sooviks tegeleda.
5. Uusi asju õpetades ei unusta, et enne lõbu ja siis töö, sest nii õpib tundlik koer kõige paremini.
6. Harida end edasi sest koera treenimisest on tasahilju saanud minu kirg ja südamelähedane hobi (mida näitab ka natud blogi püsivus, üle aasta!)
7. Postitada stabiilsemalt koos pildi- ja videomaterjaliga.
8. Jagada ausalt ja ilustamata oma kogemusi ja vahel ka arvamusi, tasihilju südames lootes et keegi leiab meie tuge ja julgustust
9. Minna tagasi Sirje Vets'i koertekooli, kus hakata läbi mängu ja usalduse taas treenima teiste koerte juuresolekul.
10. Lepin Kieferiga sellisena nagu ta on (sest ta on ju tegelikult superlahe!) ning sobitun tema järgi, mitte ei pane teda keerulistesse olukordadesse iseenda ambitsioonide järgi.
11. Austan ja hindan oma lähedasi koerasõpru ja olen nende jaoks alati olemas :)
2016 aastaks päris piisav kogus.
Kõige esimese kursusena sel aastal saab olema TTouch koolitus Wendela Bicker Caarten juhendusel juba jaanuaris.
Kindlasti võtan veebruaris e-koolitusena Sue Ailsby Rally Skillbuilding 2 ja aprillis Sue Ailsby Training Levels'i.
Ja väga väga väga tahaks õppida BAT tehnikaid. (http://empoweredanimals.com/ )
ja kui kõike tahta teha põhjalikult, siis tegelikult rohkem siia aastasse ei mahu. Ma olen küll unistaja aga katsun seekord olla realistlik, sest ma olen ju vaid inimene ning liiga palju eesmärke seades põlen läbi meeletult kiiresti.
2015 tagasivaatena tahaksin veelkord kummardada ja tänada Emma't ( http://diivanihuskyd.weebly.com/ ) kes võttis lõpuks julguse kokku, koondas murekoerte omanikud ja 4 kuuga muutis nende koerte maailma, muutes omanike arusaamu!
Mul oli au 4 kuu jooksul kogeda fantastilist muutust kõigi 4 koera käitumises ja olekus.
Kiefer on hoopis teine koer!
Aitäh Emma ja kallistan kõvasti! Need teadmised ja oskused mis sa jagasid, on hindamatu väärtusega!
No vaadake! Nende koerte omanikud on staarid ja koerad superstaarid! Millised imelised muutumised! :)))
Soovin veelkord HEAD UUT AASTAT armsad lugejad ja loodan et suudan pakkuda ka aastal 2016 huvitavat lugemismaterjali.
Käisime koos aastat vastu võtmas ning mängisime ja mürasime rakettide saatel. Kiefer oli väga rahulik ja rõõmus ja koostööaldis. Olin talle igati toeks ja ei lubanud raketimüral ja hõiskavatel inimestel saada stressiallikaks. See oli üks fun öö, mis annab mõtteainet veel kauaks.
Just sellel ööl oli näha kui kaugele me tegelikult oleme tulnud ja jõudnud. Ma olen väga õnnelik
Nüüd on aeg panna paika veidi mõtteid ka tulevaks aastaks, sest mis saaks olla efektiivsem kui hoolikalt läbi mõeldud treeningplaan. Olgu see siis sessioonina või aasta eesmärkidena.
Ma kirjutan mõtted punktidena välja alguses nii nagu nad mulle pähe jooksevad :)
1. Õppida koostama treeningplaani mõistlikult ja sellest kinni pidada.
2. Korrata üle Engagement (pühendumus), Relationship Through Play (suhe läbi mängu), Bogeyman (reaktiivse koera rehabiliteerimine läbi mängu ja koera valikute) materjalid ja kasutada jätkuvalt nende põhitõdesid meie igapäevaelus.
3. Liikuda rohkem, kohe südamest ja koos Kieferiga sest Kiefer on selleks juba enam kui võimeline.
4. Tegeleda põhjalikult ja kiirustamata rallioskuste õppimisega (Sue Ailsby Rally Skillbuilding 1 ja 2) sest need annavad meile tugeva põhja ükskõik milliseks alaks, millega me ka edaspidi sooviks tegeleda.
5. Uusi asju õpetades ei unusta, et enne lõbu ja siis töö, sest nii õpib tundlik koer kõige paremini.
6. Harida end edasi sest koera treenimisest on tasahilju saanud minu kirg ja südamelähedane hobi (mida näitab ka natud blogi püsivus, üle aasta!)
7. Postitada stabiilsemalt koos pildi- ja videomaterjaliga.
8. Jagada ausalt ja ilustamata oma kogemusi ja vahel ka arvamusi, tasihilju südames lootes et keegi leiab meie tuge ja julgustust
9. Minna tagasi Sirje Vets'i koertekooli, kus hakata läbi mängu ja usalduse taas treenima teiste koerte juuresolekul.
10. Lepin Kieferiga sellisena nagu ta on (sest ta on ju tegelikult superlahe!) ning sobitun tema järgi, mitte ei pane teda keerulistesse olukordadesse iseenda ambitsioonide järgi.
11. Austan ja hindan oma lähedasi koerasõpru ja olen nende jaoks alati olemas :)
2016 aastaks päris piisav kogus.
Kõige esimese kursusena sel aastal saab olema TTouch koolitus Wendela Bicker Caarten juhendusel juba jaanuaris.
Kindlasti võtan veebruaris e-koolitusena Sue Ailsby Rally Skillbuilding 2 ja aprillis Sue Ailsby Training Levels'i.
Ja väga väga väga tahaks õppida BAT tehnikaid. (http://empoweredanimals.com/ )
ja kui kõike tahta teha põhjalikult, siis tegelikult rohkem siia aastasse ei mahu. Ma olen küll unistaja aga katsun seekord olla realistlik, sest ma olen ju vaid inimene ning liiga palju eesmärke seades põlen läbi meeletult kiiresti.
2015 tagasivaatena tahaksin veelkord kummardada ja tänada Emma't ( http://diivanihuskyd.weebly.com/ ) kes võttis lõpuks julguse kokku, koondas murekoerte omanikud ja 4 kuuga muutis nende koerte maailma, muutes omanike arusaamu!
Mul oli au 4 kuu jooksul kogeda fantastilist muutust kõigi 4 koera käitumises ja olekus.
Kiefer on hoopis teine koer!
Aitäh Emma ja kallistan kõvasti! Need teadmised ja oskused mis sa jagasid, on hindamatu väärtusega!
No vaadake! Nende koerte omanikud on staarid ja koerad superstaarid! Millised imelised muutumised! :)))
Soovin veelkord HEAD UUT AASTAT armsad lugejad ja loodan et suudan pakkuda ka aastal 2016 huvitavat lugemismaterjali.
esmaspäev, 28. detsember 2015
2015 aasta kokkuvõte
Koondan postitusse paremad videod ja veidi pildimaterjali, sest kõike sõnadesse pannes tekiks mitmekilomeetrine postitus ja pildid-videod ütlevad alati rohkem kui sõnad :)
2015 oli suuresti enesetäiendamise aasta alustades dr. Marti Lasn'i koerte esmaabikoolitusega, lõpetades Victoria Stilwelli show'ga Helsinkis Olympiastaadionil.
Väga oluline oli minu jaoks aprillis 2015 toimunud Tuire Kaimio seminar.
Alates juunist 2015 olen võtnud e-kursuseid Fenzi Dog Sports Academy's ja kuna häid kursuseid aina tuleb ja tuleb, siis 2016 saab olema samuti sisustatud Fenzi kursustega.
Suurim saavutus 2015 aastal on kindlasti see et oleme õppinud Kieferiga üksteist tundma ja hindama. meist on saanud partnerid ja Kiefer teab, et raskel ajal olen ma tema jaoks olemas ja toetan teda igas ebamäärases olukorras.
Väga palju oleme panud rõhku meie hirmust tingitud agressiivsuse probleemile ja tänu meie väga armsale sõbrale Emmale oleme augustist detsembrini treenides teinud nii suuri edusamme et Kiefer on juba peaaegu nagu täitsa tavaline koer! Minu mõistus peab veel järgi jõudma, et tegu ei ole enam selle sama ebakindla ja ara koeraga vaid tema enesekindlus on tohutult tõusnud ja enne tegutsemist otsib Kiefer minult tuge.
Siia on paslik lisada video, millise koeraga oli tegu enne, millisega nüüd, kas pole mitte meeletu areng??
2015 aasta ongi olnud meie jaoks pigem mängu aasta. Oma suhet oleme otsinud ja üles ehitanud läbi pühendumuse ja mängu. Sest nüüd kus oleme saavutanud tugeva põhja üksteise usaldusele, on võimalik 2016 eesmärkidesse püstitada ka klassikalise õppe märgike. Jah, me plaanime minna tagasi koertekooli sest tunnen et me oleme selleks valmis. Aga sellest räägin edaspidi.
Peale pühendumuse ja mängu oleme muidugi veidi ka nuusutanud kuulekust nõudvaid trikke. Näiteks praegu on meil käsil Sue Ailsby Rally skillbuilding ja meil on nii fun!
Jah, üks olulisemaid asju mida ma olen õppinud ise on see, et treenimine peab olema fun! Nii endale kui koerale. Kui emb-kumb tunnebv end halvasti protsessi käigus, siis parem tasub ümber hinnata, kas see on vajalik või kas seda ei saa kuidagi toredamalt teha.
Trikkide õppimine jäi meil omal ajal selja taha aga vahel kui palun Kieferilt a'la 2014 sooritatud trikke korrata, siis ülivähese abiga suudab ta neid teha! Ta on nii tubli koer!
Veel üks supervideo ja siis mõned pildid meie 2015 aastast :)
Pildis oli meie aasta 2015 kõrghetk nagu tavaliselt suvi, mil Kiefer sai Pranglis lõpmatuseni ujuda, joosta, mängida, lehmi vaadata, koertega nina kokku pista (jaaa, lugesite õigesti. See oli Kieferi suurim saavutus suvel) veelkord mängida, ujuda joosta.
 |
| Each relationship with an animal and a human is a bridge uniquely shaped to carry only those two, and so must be crafted by them (S. Clothier) |
Ma olen õnnelik, et meil on selline maakoht, kus Kiefer saab nautida seda päris õiget koeraelu ja iga aastaga läheb maalolemine mõnusamaks, sest Kiefer arvestab aina rohkem oma perega, mitte ei talla sinnapoole, kuhu tuul puhub.
Tema metsikust laudaalusest loomusest on välja kasvanud mõistlik pereliige, kellele võib kindel olla. Välja arvatud siis kui on silmapiiril kass, või mingi loom, või lind või huvitav lõhn.
Aga ta on lahe oma heade omaduste ja vigadega. Meist keegi pole täiuslik :)
Kieferi parimaks omaduseks aasta jooksul on kujunenud impulsikontroll. Ma saan teda pildistada nii, et ta on viisakalt paigal ja pildid tulevad mõistlikud!
Kaks ilusat näidet:
Ja veidi veel meie argipäevadest :) Kõik päevad on olnud täis pigem rõõmu, kui kurbust. Jah, ka neid päevi on olnud aga täna ei ole õige aeg nendest kirjutada
Meie aasta 2015 on olnud väga tore ja tegus ning õpetlik.
Suure julgustükina võtsin end kokku ja panin kirja ka mõned oma arvamused eraldi blogipostitustena. Neid on võimalik lugeda siit:
http://dogspawsitivelife.blogspot.com.ee/p/populaarseimad-postitused.html
2016 eesmärgid? Lihtsad ja selged :)
1) Minna tagasi kooli
2) Jätkata samas vaimus, luues aina tugevamat suhet läbi üksteisele toetumise, pühendumuse ja mängu.
Mari ja Kiefer soovivad oma sõpradele ja lugejatele kaunist ja meeleolukat aastavahetust ning kohtumiseni tuleval, 2016 aastal!
esmaspäev, 16. november 2015
Maiustega premeerimise viiskümmend halli varjundit
Ehk õppetunde maiuste kohta elust enesest :)
Maiuste baasil treenimine on meeldiv ja positiivne viis õpetada koera ilma karistuseta, premeerides koera õigete käitumiste eest. Nii ilus ja lihtne eks?
Tegelikult on olukord maiustega hoopis keerulisem. Naerdakse küll, et mis neil positiivsete meetoditega treenijatel viga, topivad aina maiust koerale suhu ja viljelevad vabakasvatust (vabakasvatusest on muidugi asi kaugel aga see võiks olla mõne järgmise postituse teema).
Ma alguses arvasin ka et võtan Kieferile maiused ja mis see siis ära pole - ostad mingi eriti maitsva värgi ja kohe muutub nii käitumine kui õpisuutlikkus.
Ei, vot nii see küll ei läinud ega käinud.
Meie esimene kogemus maiusega oli siis, kui Kiefer oli ca aastane. Kuskilt oli minu kõrvu midagi premeerimiste kohta jõudnud ja võtsin õue kaasa toore, maitsva lihatüki. Minu arvates. Koer ei olnud nõus seda tänaval olles ära sööma. Sülitas välja ja nii see jäigi.
Nojah...rumal tegelane, ise on süüdi kui pirtsutab. Ja sinna me maiusega proovimine jäigi.
Aeg läks edasi ja Kiefer kasvas ning eks me mingeid katseid vahelduva eduga ikka tegime. 2013 dets läksime koertekooli ja sinnna võtsin kaasa eriti kõrge väärtusega maiuseid nagu sõrnikud ja kala taignas ja viinereid. Läbi kõrge väärtusega maiuse Kiefer tegi tööd küll aga tekkis ka ootamatuid agressiivsussööste vahele. Mida maitsvam preemia, seda rohkem sain ma tema tähelepanu endal hoida ja seda ootamatumad olid ka tema sööstud. Miks? Varsti räägin lähemalt.
Praeguseks võin ma väita kindlalt et kui koer ei võta maiust on koeral stress. Punkt. Isegi siis kui inimese jaoks ei tundu olevat mitte midagi erilist, on ümbritsevas see miski (olgu ta siis hirmutav või ärritav) et koer ei suuda süüa.
Kõik koerad söövad ja seetõttu on maiusepreemia üks mugavamaid premeerimisviise. Aga kui koer ei võta maiust, ei ole tegu ei pirtsutamise, snoobitsemise, ülbitsemise aga millegi muuga. Koer on mures, stressis ja/või ärritunud.
Kuna toit on tõesti esimene asi, mida loom mitte ainult ei taha vaid ka vajab elusolemiseks, on äärmiselt ebaloomulik kui koer keeldub toidust ja koheselt tuleks vaadata üle ümbritsev, vajadusel kontrollida tervist.
Aga praegu tahan ma siiski rääkida justnimelt toidust, mida kasutame preemiana.
Kui koer võtab toas näiteks lihamaiust ja õues mitte, siis on ta üle oma taluvusläve ja ümbritseval on tugevam ( võib ka olla hirmutav) mõju kui maiusel. Alati on võimalik võtta õue veel väärtuslikum maius kaasa (mida koer eeldatavasti siis võtab) Aga sellega maskeerime me juba probleemi ning koer õpib läbi maiuse söömise probleemi vältima. ja probleem ei lahene.
Näide: Meie kasutame teatud kohtades (tänavad, kus on palju agressiivseid aiakoeri, mõni ootamatult vastutulev koer jm) veisehakkliha, viinereid ja juustu et olukordi hallata aga Kiefer on täpselt niipalju üle taluvusläve, et ta küll sööb aga sööki rabab ning mure tema olekus ja kehakeeles on suur. Olukorrast möödudes ta küll juba rahuneb aga ilma kõrge väärtusega preemiata meil teatud kohti läbida ei ole võimalik. Osadest kohtadest oleme õnneks juba jagu saanud :)
On kohti, kus treenime kasutades kurgikoori (kaaluprobleem, sry Kiefer), tavalisi krõbinaid, õunatükikesi ja sellise väärtusega preemiaga ei saa me kunagi ilma probleemideta
läbida ülalmainitud probleemkohti.
Miks? Sest tegelikult me vaid haldame kõrge väärtusega maiusega probleemi, mitte ei laheda seda. Lahendamine käib muude "tööriistadega".
Ja kui koer sööb, olles ise üle oma taluvusläve, ei ole see absoluutselt sobiv pinnas õppimiseks ja õpitu kinnistamiseks.
Ja peale selle tarkusetera ammutamist oma kursuse õpetajalt Amy Cook'ilt Ph. D.(Bio) olen ma õppinud nägema maiust preemiana hoopis teistmoodi.
Peale selle et maius on superefektne (eriti kombineerituna klikkeriga) lahedate trikkide ja vajalike käitumiste õpetamiseks, on maius ka perfektne indikaator koera probleemide märkamiseks ja nende lahendamiseks.
Üks eriti väärtuslik maius senini on meil toores veisehakkliha. Seda mahub pihku palju ja on väga mugav peost koerale suhu "pigistada". Sellega saame probleemideta mööduda raskusi tekitavatest kohtadest, teistest koertest ja see on isegi liiga intensiivne preemia, et sellega toas midagi õppida.
Meie maiuseväärtused läksid kunagi nii:
-veisehakkliha või muu eriti hästi tehtud kraam - 9-10 (vedas läbi igast olukorrast. Kasutasin nii õues kui toas)
-viinerid- pihvid 7-8 (oli raskusi stressirikkas kohas kontakti säilitamisega aga veel sõi. Kasutasin nii õues kui toas)
-leivad, juustud - 5-6 (stressirikkal momendil vedas alt, söömine katkes, kasutasin nii õues kui toas)
-erinevad treeninguks mõeldud loomapoodide maiused - 3-4 (toas veel jätkus niipalju väärtust et trikke teha aga õues oli väärtus juba olematu)
-Tema igapäevane koerakrõbin 1-2 (toas ok, kasutasin toitu mitte kaussi panemiseks vaid tubase käitumise modifitseerimiseks läbi õigete
valikute premeerimise. Õues sülitas välja)
Praegu on meie maiuseväärtused:
-värske liha ja veisehakkliha - ei ole enam mitu kuud ostnud. Tegelen imepisikeste sammude haaval käitumismurede lahendamisega nii, et
me ei väldi probleemi aga oleme allapoole taluvusläve piiri, töötades läbi murekohti madala väärtusega preemiaga ja personaalse suhtlusega.
-viinerid-pihvid-leib-juust - on taskus kaasas selleks, et vajadusel ootamatust olukorrast ilma reaktsioonita väljuda.
-Krõbinad - põhiline millega treenime nii toas kui õues. Jah, raskeid kohti me veel krõbinaga ei läbi aga Kieferi enesekindlus on niipalju
kasvanud et ta sööb õues krõbinaid ja mõnest eriti huvitavast ja veidi ärritavast olukorrast oleme ka pääsenud krõbina abil. Ca pool aastat tagasi ma sellest
veel ei unistanud (ja olgem ausad ma seda kõike veel ei teadnudki ja õppisin alles august 2015 FDSA Bogeyman kursuselt. PS, kursus algab dets 2015 uuesti)
Ehk eriti väärtuslik õppetund nr 1 - kasutades madalama väärtusega preemiat, on võimalik probleemidele varakult jälile saada ning lahendada neid
enne, kui probleemid suureks paisuvad (eriti oluline probleemkoera puhul nagu Kiefer)
NB! Koera EI TOHI näljutada selleks, et äkki töötab ta näljasena paremini. See ei ole humaanne. Parem plaani sessioonid hoolikalt õigesti valitud preemiaga ja välista, et ärriti on tugevam kui teie kahe koostöö.
Aga seda kõike psühholoogiliste probleemidega koera puhul, kes äkki keeldub võtmast maiust.
Muidu kehtib ikka reegel, et õppides olgu maiuse väärtus pigem kõrge, sest ka meie ei viitsi näiteks ühe euro eest end liigutada aga 10€
on juba hoopis teine jutt. Aga kui käitumine/käitumisjada ja trikid on kinnistatud, võiks jääda kõrge väärtusega preemia jackpotiks.
See tingib kasiinoefekti - koer täidab alati innuga ja huviga käsku sest kunagi ta ei tea ette, mil on tulekul see õige väärtuslik
auhind :)
Teiseks olen aru saanud, et maius kui selline (olgu ta siis madala või kõrge väärtusega) on tõeliselt igav koerale, kui see talle lihtsalt tuimalt suhu jookseb.
Seetõttu oleme hakanud kasutama erinevaid toidumänge, et preemia oleks huvitav. Kui Kiefer täidab mõne käsu õigesti, siis ma kas suure kiidulaulu
saatel viskan maiust õhku või veeretan temast eemale, et ta saaks seda taga ajada (mis on omakorda veel preemia, kuna jaht meeldib kõikidele koertele)
Hästi palju mängime maiuse peitmise mängu või krõbinate maha puistamise mängu, et Kieferi nina ja peake saaksid tööd.
Mängust räägib ka Denise Fenzi blogi http://denisefenzi.com/?s=food+play
Õppetund nr 2 - Isegi vähemväärtuslik maius on oluliselt väärtuslikum, kui seda serveerida koerale huvitavalt, viisil mis koera silmad särama lööb
Hästi palju loeb igal treenimisel või käitumise modifitseerimisel tehnika ja maiuse andmise intervall.
Näiteks kui koer on väga murelik ning teda on vaja juhtida endaga kontaktis läbi probleemolukorra, on oluliselt efektiivsem intervall maius sekundis, kui maius iga paari sekundi takka.
Väga hea reaktiivsuse näide, kuigi intervall võiks antud video puhul kiiremgi olla, eriti alguses.
https://youtu.be/ytx8SfBYweQ
Samamoodi ka kõrvalkõnni õpetamisel. Alul tuleks premeerida iga sammu õiges positsioonis, siis iga kahe, kolme, nelja, kolme, kahe, viie sammu tagant.
Näitena on vahvad videod http://drsophiayin.com/blog/entry/dog-training-is-a-technical-skill-treat-delivery-speed
Inglise keeles on antud lingil kogu jutt maiuse andmise mehaanilisest poolest, oma keha asendist ja paljust muust.
Ja näiteks triki õppimisel toon näitena Yvette Van Veen'i awesome dogs video, kus ta näitas meile ette, kuidas õpetada ninatargetit koos püsivusega.
Enamus meist eksis maiuse andmise tehnikaga ja Yvette tegi puust ning punaseks ette oma kahe koeraga kui oluline on õpetamisel isegi koht, kust maius tuleb
https://www.youtube.com/watch?v=s3d4KGgH8RY
Senini oli meil ka rohmakas käpatarget. Kiefer küll puudutas käpaga targetit aga jooksis kohe maiuse järgi. Miks? Sest ma ei premeerinud teda targetil! Olin seda küll õppinud aga lihtsalt ei kasutanud miskipärast.
Ükskord Emmaga kokku saades juhtis ta mu tähelepanu sellele ning seda pisikest nüanssi kasutama hakates, on meil armas target olemas :)
Õppetund nr 3 - maiuse väärtust ja õpiedukust tõstavad õige tehnika ja intervall.
Ja lõpuks: üks uusimaid asju mida olen avastanud tänu Denise Fenzi'le, on see et kui koer on pigem lühikese närviga ja kiiresti frustreeruv, siis tasub teda premeerida ka siis kui ta teeb vea. Just! See õpetab õrna närvikavaga koerale, et iga ponnistus kannab vilja ja ta on oluliselt õpi- ja koostööaltim.
Põhilise preemiana eksimisel tasub kasutada Cheerful Interrupter'it kus anda koerale oma kehakeele ja hääletooniga mõista et tal on õppimisel olemas tugi ja küll see maius ka saabub.
Aga kui ma reaalselt näen et ülesanne ei tule välja, veeretan ma teatud arvu maiuseid laiali või palun kohe ja kiirelt mõne tugeva oskuse näitamist.
See lõpetab koera jaoks trennisessi positiivse noodiga ja minul jääb vaid mõelda, mida teha järgmine kord paremini.
http://denisefenzi.com/2015/06/15/cheerful-interrupter-or-engagement/ https://www.youtube.com/watch?v=TBvPaqMZyo8
Ning mis on alati tekitanud küsimusi - kui Kiefer agressiivselt reageerib, topin tal suu alati maiuseid täis. Ma proovin küll reaktsioone vältida
aga reaktsiooni ajal ja peale reaktsiooni sööme paljupalju kiirelt maiuseid suhu "tulistades" /rapid fire treats/
Nii jõuame me kunagi punkti, kus ärriti = toit. Ja ma ei premeeri agressiivsust sest emotsioone ei saa premeerida ja agressiivsushoo ajal
maiuseid toites ei tee koera agressiivsemaks vaid aitab probleemi lahendada.
CARE Protokoll
Samamoodi toimime kui Kiefer midagi kardab. Ka hirm on emotsioon mis ei võimendu, kui seda maiusega hallata. Loomulikult hirmu puhul käib veel maiusega kaasas Kieferi paitamine, sügamine, mõnusal toonil rääkimine jpm.
Lisalugemist:
http://eileenanddogs.com/cant-reinforce-fear/
http://www.patriciamcconnell.com/theotherendoftheleash/you-cant-reinforce-fear-dogs-and-thunderstorms
https://awesomedogs.wordpress.com/2013/12/01/yes-you-can-reinforce-fear-or-at-least-enable-it/
NB! Olen ka ära õppinud, et kui koer kedagi kardab, ei aita hirmust absoluutselt üle saada see, kui see hirmus inimene talle maiust pakub.
Koer võib küll maiust võtta aga see ei lahenda probleemi ja tekitab ainult vastakaid ja segaseid tundeid. Konkreetse inimese kartusega tuleks teisiti tegeleda.
Nii et kogu see maiustega mässamine ei olegi nii kerge kui tundub. Tegelikult on hästi palju veel erinevaid nüansse aga kõike ühte postitusse kirja panna ei mahu. Iga viis on ainulaadne ja peab sobima just konkreetsele koerale sest iga koer on erinev ja eriline.
Koera õpetamine läbi premeerimise on humaanne ja ilus. Miks peaks õppima läbi valusate kogemuste, kui on võimalik õppida läbi õnnestumiste?
Lõppsõna.
Kui koer ei võta maiust, ei tohi seda jätta tähelepanuta. See on väga vajalik info nii treenimiseks kui käitumise modifitseerimiseks.
Maiusega on võimalik mängida sadu erinevaid mänge ja läbi mängu on ka kuiv krõbin hästi tore preemia. Võttes aega ja planeerides trennisessioonid (parim õpiedukus on 2-3 minutilisel töösessioonidel) õnnestuvateks, lisades õige maiuse andmise tehnika ja kohandades intervalle saavad trennid olema supertoredad, pühendunud ja särasilmse loomaga.
Ja meile, inimestele hoiatus! :)
Mina olen selle reegli vastu eksinud ja nüüd võtan käsile lisaks koera treenimisele ka teekonna tervislikuma eluviisi poole.
 |
| Victoria Stilwell Positively |
Tegelikult on olukord maiustega hoopis keerulisem. Naerdakse küll, et mis neil positiivsete meetoditega treenijatel viga, topivad aina maiust koerale suhu ja viljelevad vabakasvatust (vabakasvatusest on muidugi asi kaugel aga see võiks olla mõne järgmise postituse teema).
Ma alguses arvasin ka et võtan Kieferile maiused ja mis see siis ära pole - ostad mingi eriti maitsva värgi ja kohe muutub nii käitumine kui õpisuutlikkus.
Ei, vot nii see küll ei läinud ega käinud.
Meie esimene kogemus maiusega oli siis, kui Kiefer oli ca aastane. Kuskilt oli minu kõrvu midagi premeerimiste kohta jõudnud ja võtsin õue kaasa toore, maitsva lihatüki. Minu arvates. Koer ei olnud nõus seda tänaval olles ära sööma. Sülitas välja ja nii see jäigi.
Nojah...rumal tegelane, ise on süüdi kui pirtsutab. Ja sinna me maiusega proovimine jäigi.
 |
| Leia, mis motiveerib Sinu koera ja kasuta seda ;) |
Aeg läks edasi ja Kiefer kasvas ning eks me mingeid katseid vahelduva eduga ikka tegime. 2013 dets läksime koertekooli ja sinnna võtsin kaasa eriti kõrge väärtusega maiuseid nagu sõrnikud ja kala taignas ja viinereid. Läbi kõrge väärtusega maiuse Kiefer tegi tööd küll aga tekkis ka ootamatuid agressiivsussööste vahele. Mida maitsvam preemia, seda rohkem sain ma tema tähelepanu endal hoida ja seda ootamatumad olid ka tema sööstud. Miks? Varsti räägin lähemalt.
Praeguseks võin ma väita kindlalt et kui koer ei võta maiust on koeral stress. Punkt. Isegi siis kui inimese jaoks ei tundu olevat mitte midagi erilist, on ümbritsevas see miski (olgu ta siis hirmutav või ärritav) et koer ei suuda süüa.
Kõik koerad söövad ja seetõttu on maiusepreemia üks mugavamaid premeerimisviise. Aga kui koer ei võta maiust, ei ole tegu ei pirtsutamise, snoobitsemise, ülbitsemise aga millegi muuga. Koer on mures, stressis ja/või ärritunud.
Kuna toit on tõesti esimene asi, mida loom mitte ainult ei taha vaid ka vajab elusolemiseks, on äärmiselt ebaloomulik kui koer keeldub toidust ja koheselt tuleks vaadata üle ümbritsev, vajadusel kontrollida tervist.
Aga praegu tahan ma siiski rääkida justnimelt toidust, mida kasutame preemiana.
Kui koer võtab toas näiteks lihamaiust ja õues mitte, siis on ta üle oma taluvusläve ja ümbritseval on tugevam ( võib ka olla hirmutav) mõju kui maiusel. Alati on võimalik võtta õue veel väärtuslikum maius kaasa (mida koer eeldatavasti siis võtab) Aga sellega maskeerime me juba probleemi ning koer õpib läbi maiuse söömise probleemi vältima. ja probleem ei lahene.
Näide: Meie kasutame teatud kohtades (tänavad, kus on palju agressiivseid aiakoeri, mõni ootamatult vastutulev koer jm) veisehakkliha, viinereid ja juustu et olukordi hallata aga Kiefer on täpselt niipalju üle taluvusläve, et ta küll sööb aga sööki rabab ning mure tema olekus ja kehakeeles on suur. Olukorrast möödudes ta küll juba rahuneb aga ilma kõrge väärtusega preemiata meil teatud kohti läbida ei ole võimalik. Osadest kohtadest oleme õnneks juba jagu saanud :)
On kohti, kus treenime kasutades kurgikoori (kaaluprobleem, sry Kiefer), tavalisi krõbinaid, õunatükikesi ja sellise väärtusega preemiaga ei saa me kunagi ilma probleemideta
läbida ülalmainitud probleemkohti.
Miks? Sest tegelikult me vaid haldame kõrge väärtusega maiusega probleemi, mitte ei laheda seda. Lahendamine käib muude "tööriistadega".
Ja kui koer sööb, olles ise üle oma taluvusläve, ei ole see absoluutselt sobiv pinnas õppimiseks ja õpitu kinnistamiseks.
Ja peale selle tarkusetera ammutamist oma kursuse õpetajalt Amy Cook'ilt Ph. D.(Bio) olen ma õppinud nägema maiust preemiana hoopis teistmoodi.
Peale selle et maius on superefektne (eriti kombineerituna klikkeriga) lahedate trikkide ja vajalike käitumiste õpetamiseks, on maius ka perfektne indikaator koera probleemide märkamiseks ja nende lahendamiseks.
Üks eriti väärtuslik maius senini on meil toores veisehakkliha. Seda mahub pihku palju ja on väga mugav peost koerale suhu "pigistada". Sellega saame probleemideta mööduda raskusi tekitavatest kohtadest, teistest koertest ja see on isegi liiga intensiivne preemia, et sellega toas midagi õppida.
Meie maiuseväärtused läksid kunagi nii:
-veisehakkliha või muu eriti hästi tehtud kraam - 9-10 (vedas läbi igast olukorrast. Kasutasin nii õues kui toas)
-viinerid- pihvid 7-8 (oli raskusi stressirikkas kohas kontakti säilitamisega aga veel sõi. Kasutasin nii õues kui toas)
-leivad, juustud - 5-6 (stressirikkal momendil vedas alt, söömine katkes, kasutasin nii õues kui toas)
-erinevad treeninguks mõeldud loomapoodide maiused - 3-4 (toas veel jätkus niipalju väärtust et trikke teha aga õues oli väärtus juba olematu)
-Tema igapäevane koerakrõbin 1-2 (toas ok, kasutasin toitu mitte kaussi panemiseks vaid tubase käitumise modifitseerimiseks läbi õigete
valikute premeerimise. Õues sülitas välja)
Praegu on meie maiuseväärtused:
-värske liha ja veisehakkliha - ei ole enam mitu kuud ostnud. Tegelen imepisikeste sammude haaval käitumismurede lahendamisega nii, et
me ei väldi probleemi aga oleme allapoole taluvusläve piiri, töötades läbi murekohti madala väärtusega preemiaga ja personaalse suhtlusega.
-viinerid-pihvid-leib-juust - on taskus kaasas selleks, et vajadusel ootamatust olukorrast ilma reaktsioonita väljuda.
-Krõbinad - põhiline millega treenime nii toas kui õues. Jah, raskeid kohti me veel krõbinaga ei läbi aga Kieferi enesekindlus on niipalju
kasvanud et ta sööb õues krõbinaid ja mõnest eriti huvitavast ja veidi ärritavast olukorrast oleme ka pääsenud krõbina abil. Ca pool aastat tagasi ma sellest
veel ei unistanud (ja olgem ausad ma seda kõike veel ei teadnudki ja õppisin alles august 2015 FDSA Bogeyman kursuselt. PS, kursus algab dets 2015 uuesti)
Ehk eriti väärtuslik õppetund nr 1 - kasutades madalama väärtusega preemiat, on võimalik probleemidele varakult jälile saada ning lahendada neid
enne, kui probleemid suureks paisuvad (eriti oluline probleemkoera puhul nagu Kiefer)
NB! Koera EI TOHI näljutada selleks, et äkki töötab ta näljasena paremini. See ei ole humaanne. Parem plaani sessioonid hoolikalt õigesti valitud preemiaga ja välista, et ärriti on tugevam kui teie kahe koostöö.
Aga seda kõike psühholoogiliste probleemidega koera puhul, kes äkki keeldub võtmast maiust.
Muidu kehtib ikka reegel, et õppides olgu maiuse väärtus pigem kõrge, sest ka meie ei viitsi näiteks ühe euro eest end liigutada aga 10€
on juba hoopis teine jutt. Aga kui käitumine/käitumisjada ja trikid on kinnistatud, võiks jääda kõrge väärtusega preemia jackpotiks.
See tingib kasiinoefekti - koer täidab alati innuga ja huviga käsku sest kunagi ta ei tea ette, mil on tulekul see õige väärtuslik
auhind :)
Teiseks olen aru saanud, et maius kui selline (olgu ta siis madala või kõrge väärtusega) on tõeliselt igav koerale, kui see talle lihtsalt tuimalt suhu jookseb.
Seetõttu oleme hakanud kasutama erinevaid toidumänge, et preemia oleks huvitav. Kui Kiefer täidab mõne käsu õigesti, siis ma kas suure kiidulaulu
saatel viskan maiust õhku või veeretan temast eemale, et ta saaks seda taga ajada (mis on omakorda veel preemia, kuna jaht meeldib kõikidele koertele)
Hästi palju mängime maiuse peitmise mängu või krõbinate maha puistamise mängu, et Kieferi nina ja peake saaksid tööd.
Mängust räägib ka Denise Fenzi blogi http://denisefenzi.com/?s=food+play
Õppetund nr 2 - Isegi vähemväärtuslik maius on oluliselt väärtuslikum, kui seda serveerida koerale huvitavalt, viisil mis koera silmad särama lööb
Hästi palju loeb igal treenimisel või käitumise modifitseerimisel tehnika ja maiuse andmise intervall.
Näiteks kui koer on väga murelik ning teda on vaja juhtida endaga kontaktis läbi probleemolukorra, on oluliselt efektiivsem intervall maius sekundis, kui maius iga paari sekundi takka.
Väga hea reaktiivsuse näide, kuigi intervall võiks antud video puhul kiiremgi olla, eriti alguses.
https://youtu.be/ytx8SfBYweQ
Samamoodi ka kõrvalkõnni õpetamisel. Alul tuleks premeerida iga sammu õiges positsioonis, siis iga kahe, kolme, nelja, kolme, kahe, viie sammu tagant.
Näitena on vahvad videod http://drsophiayin.com/blog/entry/dog-training-is-a-technical-skill-treat-delivery-speed
Inglise keeles on antud lingil kogu jutt maiuse andmise mehaanilisest poolest, oma keha asendist ja paljust muust.
Ja näiteks triki õppimisel toon näitena Yvette Van Veen'i awesome dogs video, kus ta näitas meile ette, kuidas õpetada ninatargetit koos püsivusega.
Enamus meist eksis maiuse andmise tehnikaga ja Yvette tegi puust ning punaseks ette oma kahe koeraga kui oluline on õpetamisel isegi koht, kust maius tuleb
https://www.youtube.com/watch?v=s3d4KGgH8RY
 |
| Image credit: bcdogtrainer.com |
Senini oli meil ka rohmakas käpatarget. Kiefer küll puudutas käpaga targetit aga jooksis kohe maiuse järgi. Miks? Sest ma ei premeerinud teda targetil! Olin seda küll õppinud aga lihtsalt ei kasutanud miskipärast.
Ükskord Emmaga kokku saades juhtis ta mu tähelepanu sellele ning seda pisikest nüanssi kasutama hakates, on meil armas target olemas :)
Õppetund nr 3 - maiuse väärtust ja õpiedukust tõstavad õige tehnika ja intervall.
Ja lõpuks: üks uusimaid asju mida olen avastanud tänu Denise Fenzi'le, on see et kui koer on pigem lühikese närviga ja kiiresti frustreeruv, siis tasub teda premeerida ka siis kui ta teeb vea. Just! See õpetab õrna närvikavaga koerale, et iga ponnistus kannab vilja ja ta on oluliselt õpi- ja koostööaltim.
Põhilise preemiana eksimisel tasub kasutada Cheerful Interrupter'it kus anda koerale oma kehakeele ja hääletooniga mõista et tal on õppimisel olemas tugi ja küll see maius ka saabub.
Aga kui ma reaalselt näen et ülesanne ei tule välja, veeretan ma teatud arvu maiuseid laiali või palun kohe ja kiirelt mõne tugeva oskuse näitamist.
See lõpetab koera jaoks trennisessi positiivse noodiga ja minul jääb vaid mõelda, mida teha järgmine kord paremini.
http://denisefenzi.com/2015/06/15/cheerful-interrupter-or-engagement/ https://www.youtube.com/watch?v=TBvPaqMZyo8
Ning mis on alati tekitanud küsimusi - kui Kiefer agressiivselt reageerib, topin tal suu alati maiuseid täis. Ma proovin küll reaktsioone vältida
aga reaktsiooni ajal ja peale reaktsiooni sööme paljupalju kiirelt maiuseid suhu "tulistades" /rapid fire treats/
Nii jõuame me kunagi punkti, kus ärriti = toit. Ja ma ei premeeri agressiivsust sest emotsioone ei saa premeerida ja agressiivsushoo ajal
maiuseid toites ei tee koera agressiivsemaks vaid aitab probleemi lahendada.
CARE Protokoll
Samamoodi toimime kui Kiefer midagi kardab. Ka hirm on emotsioon mis ei võimendu, kui seda maiusega hallata. Loomulikult hirmu puhul käib veel maiusega kaasas Kieferi paitamine, sügamine, mõnusal toonil rääkimine jpm.
Lisalugemist:
http://eileenanddogs.com/cant-reinforce-fear/
http://www.patriciamcconnell.com/theotherendoftheleash/you-cant-reinforce-fear-dogs-and-thunderstorms
https://awesomedogs.wordpress.com/2013/12/01/yes-you-can-reinforce-fear-or-at-least-enable-it/
NB! Olen ka ära õppinud, et kui koer kedagi kardab, ei aita hirmust absoluutselt üle saada see, kui see hirmus inimene talle maiust pakub.
Koer võib küll maiust võtta aga see ei lahenda probleemi ja tekitab ainult vastakaid ja segaseid tundeid. Konkreetse inimese kartusega tuleks teisiti tegeleda.
Nii et kogu see maiustega mässamine ei olegi nii kerge kui tundub. Tegelikult on hästi palju veel erinevaid nüansse aga kõike ühte postitusse kirja panna ei mahu. Iga viis on ainulaadne ja peab sobima just konkreetsele koerale sest iga koer on erinev ja eriline.
Koera õpetamine läbi premeerimise on humaanne ja ilus. Miks peaks õppima läbi valusate kogemuste, kui on võimalik õppida läbi õnnestumiste?
Lõppsõna.
Kui koer ei võta maiust, ei tohi seda jätta tähelepanuta. See on väga vajalik info nii treenimiseks kui käitumise modifitseerimiseks.
Maiusega on võimalik mängida sadu erinevaid mänge ja läbi mängu on ka kuiv krõbin hästi tore preemia. Võttes aega ja planeerides trennisessioonid (parim õpiedukus on 2-3 minutilisel töösessioonidel) õnnestuvateks, lisades õige maiuse andmise tehnika ja kohandades intervalle saavad trennid olema supertoredad, pühendunud ja särasilmse loomaga.
Ja meile, inimestele hoiatus! :)
Mina olen selle reegli vastu eksinud ja nüüd võtan käsile lisaks koera treenimisele ka teekonna tervislikuma eluviisi poole.
 |
| Image credit: google |
neljapäev, 12. november 2015
Mõtteid ogarihma teemal
 |
American
Animal Hospital Association (AAHA) August 2015:
“Aversive
training has been associated with detrimental effects on the human–animal bond,
problem solving ability, and the physical and behavioral health of the patient.
It causes problem behaviors in normal animals and hastens progression of
behavioral disorders in distressed animals. Aversive techniques include prong
(pinch) or choke collars, cattle prods, alpha rolls, dominance downs,
electronic shock collars, lunge whips, starving or withholding food,
entrapment, and beating.”
The guidelines go even further, recommending that veterinarians do NOT refer to trainers and others that use these tools and techniques. |
Sooviksin jagada teiega tõsisemat osa meie treeningu teekonnast.
Antud lugu on mul ebamugav ja veidi piinlik küll nii
avalikult kirja panna aga me kõik teeme vigu, õpime ja proovime areneda ning
paremini teha.
Kõik mis puudutab ogarihmasid, puudutab mind ka sügavalt,
sest olen seda Kieferi peal kasutanud ja kuna sellest oli meile rohkem kahju
kui kasu, on mul kurb meel et raiskasin
aega sellise negatiivse treeningvahendi peale ja rikkusin meie katkiseid ja tol ajal olematuid suhteid veelgi.
Õnneks sain piisavalt kiiresti aru et tegu on kahju, mitte
kasu tekitava vahendiga ning peale paari kuud viskasin ogarihma minema. Selle
aja jooksul olin Kieferile vaimset ja füüsilist piina tekitanud pea iga päev.
Päevad, mil ogarihma ei kasutanud, tegutses Kiefer omatahtsi
ja metsikult tirides edasi.
Röögi või togi või
tee järske tõmbeid... Miski ei aidanud. Ta lihtsalt ei kuulanud mind ja ma olin
tema jaoks puhas õhk.
Enne ogarihma kasutamist oli meie olukord täiesti hull ja
otsustasin otsida abi internetilehtedelt ja -foorumitest. Kiefer tiris ja tegi agressiivseid sööste nii hullusti, et minu õlg
oli mitu korda "paigast" ja pidin ravimise ajaks oma katsed koera
treenida tahaplaanile lükkama. Ja milline saamatuse tunne ja viha minu sees
kees…
 |
| Photo credit: TiiNa |
2013 detsembris läksin poodi ja ostsin ogarihma. Hakkasin
internetist nõu küsima ja infot uurima ning katsetama. Pean tunnistama et alul
tundus rihm toimivat aga natukese aja pärast oli olukord põhimõtteliselt sama.
Kieferi hirmud olid valust tugevamad ning nii me jätkasime ogarihmas tirimist.
Üks uus muutus, mis
hakkas antud perioodil tekkima, oli minule suunatud urin. See omakorda tekitas
minus küsimusi ja leidsin, et ainuõige vastus saab peituda dominantsiteoorias.
Ehk kompott koerale
haiget tegemisest, oma üleoleku näitamisest ja väga ehmatavatest vastustest
koera poolt jätkus ja kulmineerus aina suuremaks probleemiks.
Kuna mul on kodus
kaks väikest last, tundsin et see olukord vajab kiiret lahendamist enne, kui
saab keegi viga. Ikka veel olin ma
arvamusel, et viga on koera kangekaelsuses / alfatamises aga kuna minule endale
ei meeldinud ogarihma kasutamine, hakkasin uurima edasi, mis võimalusi on veel
koera endale allutada. Kahjuks ei saanud
ma eriti palju targemaks (toksisin ka praegu internetti sisse ogarihm ja ma
pidin ausalt öeldes oksele hakkama lugedes erinevaid foorumipostitusi –
eestikeelseid artikleid antud teemal ).
Kui kurb on vaadata et ogarihmana näevad mõned inimesed
koolitusvahendit kutsika jaoks, teismeeas koera, probleemidega koera ja paljude
muude probleemide lahendamise jaoks.
Aga mis on
"universaalne", ei ole enamasti efektiivne ja kõigile sobiv.
Ja ma ei vaidle vastu et oskusliku kasutamise puhul ei võiks olla see rihm efektiivne.
Enamusel kodukoerte
omanikest (k.a. minul) ei ole õigeid teadmisi antud "negatiivse
treeningvahendi" kasutamiseks ja põhjustavad pigem (pöördumatut) kahju oma
koerale ja oma suhtele koeraga.
Välismaised õppematerjalid päästsid nii minu, kui Kieferi
2014 augustis. Milline kergendus oli lugeda et tegelikult ei taha Kiefer mind
domineerida vaid olen ta lihtsalt oma mõistmatusega nurka surunud ja tema
agressioon on valju appihüüe.
Sain teada et on oluliselt leebemaid vahendeid koera õpetada
ja et 5-minute fix'i ei ole olemas. On vaid pikk, järjepidev töö mida
on võimalik teha siis, kui mõistad oma koera, koerte käitumist üldiselt ja
tahad pühendada suurema osa oma vabast ajast koera treenimisele.
Veidi crazy nagu ma
olen, võtsin väljakutse vastu. Puhastasin oma meeled dominantsi- jm
kõvatamiseteooriatest ja hakkasin täiendama end välismaistes foorumites suheldes ja meterjale lugedes.
Esimesed
foorumilaadsed kohad kuhu sattusin olid "Reactive dogs" ja
"Beyond Cesar Millan" Facebook grupid. Esimesed õpetlikud lehed kuhu
sattusin, olid CARE, Positively, Zak George ja läbi nende lehtede leidsin
veel palju asjalikke infoallikaid. Suur osa infost ja õpetustest oli ja on
kättesaadav täiesti tasuta sest probleemidega tegelevad koeraomanikud ja
koolitajad soovivad maailma parandada, mitte teenida teiste probleemide pealt.
Seal tutvusin ka oma
väga armsa sõbra, Emmaga (Diivanihuskyd) ja tema on olnud mulle senini toeks ja
teejuhiks. Lohutanud rasketel momentidel ja rõõmustanud koos minuga iga
pisimagi edusammu üle. Toetus käitumisprobleemiga koeraga tegelemise teekonnal
on äärmiselt oluline! Kahjuks mentaliteet eestimaistes gruppides/lehtedel on
vastupidine ja lausa alandav-mõnitav.
Kuna kogu meie kaks aastat väldanud ja edasi kestva teekonna kirja
panemine oleks liiga pikk ja lugejad ilmselt väsiks enne kirjatüki lõppu,
katsun kirja panna põhilised punktid tänu millele olen saavutanud
märkimisväärset edu.
Jah, täna (November
2015) jalutame mõnusalt koos ja tirimist
võib juhtuda vaid siis kui Kiefer on ärritunud, mures või on lihtsalt üks paha
päev kus miski õnnestuda ei taha.
Kui millegi kohta
võiks lähemalt ja pikemalt kirjutada, andke kindlasti teada. Mul oleks hea meel
jagada oma kogemust antud keerulisel ja vahel päris lootusetuna tunduval teekonnal.
Kõigepealt viskasin ma ära kõik negatiivsed abivahendid ja
mõjutusvahendid ning viisin end kurssi koera käitumise ja psühholoogiaga (alul
ainult vajalikus koguses, hiljem olen end heameelega täiendanud sest see kõik
pakub mulle väga huvi)
Uurisin, millised on
positiivsed treeningvahenid. Õppisin maiuste, trakside, koonurihmade, kaelale
leebete kaelarihmade kohta.
Maiust ei olnud me
näiteks pea üldse kasutanud sest Kiefer keeldus õues isegi toorest liha söömast
ja mina arvasin et tegu on lolli koeraga. Koer oli lihtsalt nii stressis et
isegi süüa ei suutnud.
Õppisin kasutama õigesti koonurihma Gentle Leader ning selle
abil suunasin Kieferi läbi keeruliste olukordade ilma end ja teisi ohtu
seadmata.
Praeguseks olen
läinud üle traksidele, et hoida Kieferi kael üldse pingevabana (igasugune pinge
kaelale tekitab omakorda stressi) . Ostsin igaks juhuks "front clip"
ehk eesmise karabiiniaasaga traksid. Valik on suur, meil on Victoria Stilwell Positively No-Pull Harness
mis aitab tirimisel koera õrnalt suunata jalutuskäigul õigeid valikuid tegema aga ütlen ausalt, ma pole seda kasutanudki.
Õppisime mitmeid kümneid tunde meeterhaaval kõrvalkõndimist
ja proovisime leida äkkrebimistele asenduskäitumist.
Käesolevaks hetkeks
on "ma nii väga tahan ruttu sinna nuuskima" märgiks see, et Kiefer
istub seni, kuni annan vabastava käskluse nuuskima minemiseks. Kuidas see tuli?
Kõigepealt õppisime kodus selgeks istu ja siis hakkasin kasutama “istu”
käsklust õues. Kui Kiefer tiris, jäin seisma ning palusin istuda. Kui istus,
oli preemiaks pääs huvitava objekti juurde. Tänaseks on sellest saanud
automaatne käitumine.
Samal ajal, kui oleme harjutanud kõrvalkõndi ja üksteisega
arvestavat koosjalutamist, olen lugenud palju inimese-koera suhete kohta, olen
proovinud luua temaga usalduslikku suhet ja pakkuda talle mure- ja pingevaba
keskkonda et tal oleks hea õppida.
Põhilised abimehed on minu tirimise probleemiga tegelemise teekonnal
olnud:
jpm
Hästi huvitav on ka see, et välismaal kas on ogad jm
šokitreeningvahendid keelatud või vähemalt põlu all.
Miks meil Eestimaal
soovitab iga teine asjapulk õnnetule algajale just selliseid karme
õppevahendeid, mis sobiks ilmselt vaid aastakümnete pikkuse kogemusega
koeratreenerile kes loeb
koera perfektselt ja oskab 100% õigel murdosasekundil
rakendada karistust?
Isegi meie naaberriik Soome on keelustanud juba vähemalt 3 aastat šoki-, poovad
ja ogarihmad.
Miks me nüüd ei järgi naabrite head eeskuju ja hambad ristis tahame teenida sellise karistusvahendi pealt?
Miks me nüüd ei järgi naabrite head eeskuju ja hambad ristis tahame teenida sellise karistusvahendi pealt?
Üks väga kihvt tava välismaal on viia oma raha poodi, kus ei
müüda šokitreeningvahendeid ehk #forcefreeshopping . Mina olen leidnud ühe
sellise poe, milleks on Snob Cat&Dog kauplus. Usun, et kui nõudlus kasvaks, hakkaks
ka meil selliseid poode eksisteerima oluliselt rohkem.
Või vähemalt oleks antud
toodete müüjad koolitatud
rääkima nii negatiivsete treeningmeetodite ohtudest
oskamatul kasutamisel või mis parem veel, suunama inimesi positiivsemate ja
koera ja inimese suhele hästi mõjuvate treeningmeetodite viljelemisele.
Mitte kunagi ei soovita ma mitte kellelegi proovida oma
koera probleeme lahendada talle ogarihma kaela pannes või muudmoodi haiget
tehes.
Ühest retsepti ei ole
terve interneti peale sest iga koer on indiviid ja iga probleemi tuleb vaadelda
eraldi, et leida parimad treeningplaanid ja lahendused. Paslik on siia lõppu
linkida armsa Emma kirjutatud artikkel Kiireim viis korralikult käituva koera saamiseks
Sest tõesti aeglane
on uus kiire - kahe aastaga oleme saavutanud mind rahuldava rahuliku jalutamise
ja ilmselt edasised aastad kuluvad meie vahel
positiivse ja eluterve suhte loomiseks.
Aga siiski - probleem millele ei tundunud olevat üldse
lahendust ja anti vähe lootust minu positiivse meetodi puhul, on peaaegu
kadunud!
 |
| Image: SPYHollywood |
Veelkord rõhutan - iga loom on indiviid. Aga treeningmeetod
ei sõltu ei taustast, tõust ega suurusest. Kui ma suudan luua koeraga
usaldusliku, personaalse suhte,on võimalik leida mõnus ja rahuldustpakkuv
lahendus igale probleemile.Suurimaks eelduseks probleemi lahendamise
alustamiseks, on jõuda probleemi algpõhjuseni (miks koer käitub nii nagu ta
käitub)
Algpõhjuseks kohe
kindlasti ei ole dominants, kangekaelsus, jonnakus, ärapanemine jpm inimlikult
loomadele omastatud mudelitest.
Tasub varuda aega,
kannatust, rõõmsat meelt, kilode kaupa maiust et oma koera õigete valikute
puhul sagedasti premeerida ja oskust
iseenda ebaõnnestumisi mitte tõsiselt võttes teha treeningplaane vastavalt
tujule, päevale, ilmale, olukorrale jne.
Tsiteerin
fearfuldogs.com: Different breeds of dogs do NOT require
different training methods, or a 'heavier hand'. To date no genes have been
identified by researchers or breeders creating a
condition that causes the inability to learn via positive reinforcement. There
have been however studies and books on the subject, providing evidence that the
use of force, pain or intimidation can have negative, frequently long-lasting
impact on the health and behavior of an animal.
Ma väga loodan, et selline blogpost suudab teha
kellegi päeva paremaks ja tuju rõõmsamaks :)
Ja seda kõike ei kirjuta ma selleks, et tekitada paha tunnet
inimeses, kes praegu kasutab veel olukorra haldamiseks šoki- või ogarihma. Ma
mõistan täiesti, et kui ei ole võimalik leidagi paremat infot probleemi
lahendamiseks, siis igasugune ellujäämiseks vajalik haldamine on siiski
õigustatud. Aga kui teile pakutaks oluliselt lõbusamat ja humaansemat lahendust
probleemkäitumise parandamiseks ja omavaheliste suhete parandamiseks üldiselt,
siis võtaksite te ju selle heameelega vastu?
Lisamaterjali:
laupäev, 7. november 2015
Koer närib...kõike!
Koeri, keda ei ole õpetatud närima närimiseks sobilikke asju on erinevaid. Mõni närib ainult paar-kolm jalatsit, mõni hävitab elamise.
Kiefer oli omal ajal peaaegu peatamatu närija. Läksid jalatsid, riided, prügikasti sisu pea igapäevaselt, 2 elavhõbeda kraadiklaasi, raha!, prillid jpm)
Kuna tol ajal ei teadnud, et tegu oli minu oma tegemata tööga ja looma stressiga, siis tunnistan ausalt – olin väga karm. Kiefer sai alati riielda ja nuhelda peale „seatempe“
ja ma olin täiesti veenudnud, et tema süüdlasliku oleku tõttu teadis ta väga hästi, mida ta korda oli saatnud ja et seda ta teha ei oleks tohtinud.
Kas mul on kordagi tekkinud mõtet, et ma siiski peaksin ju oma koerast üle olema ja Kiefer mind aukartusega jälgima? Et ta peakski mind kartma, sest muidu saab temast „domineeriv“ isend? Ei, ei ole. Koer on minust tugevam ja rebestaks mu ilmselt soovi korral minutitega. Õnneks on ta piisavalt adapteeruv ja andestav tegelane, et armastusest minu vastu seda ei juhtu. Dominantsi- ja muid alfateooriaid mina ei usu. Erinevate uuringute abil (jätame need teiseks korraks) on ära tõestatud, et isegi nii palju räägitud huntide dominantsusteooria ei pea paika vabas looduses.
Kui mulle satuks eriti hävitav loom, siis kindlasti teeksin talle korraliku puuritreeningu (http://www.humanesociety.org/animals/dogs/tips/crate_training.html?referrer=https://www.google.ee/) ning enda ja koera vaimse tervise huvides, oleks Koer minu äraolekul puuris. Puuri ei tasu karta. See on koerale pigem turvatsooni, kui piinakambri eest. Vanasti arvasin ma vastupidi.
Kiefer oli omal ajal peaaegu peatamatu närija. Läksid jalatsid, riided, prügikasti sisu pea igapäevaselt, 2 elavhõbeda kraadiklaasi, raha!, prillid jpm)
Kuna tol ajal ei teadnud, et tegu oli minu oma tegemata tööga ja looma stressiga, siis tunnistan ausalt – olin väga karm. Kiefer sai alati riielda ja nuhelda peale „seatempe“ja ma olin täiesti veenudnud, et tema süüdlasliku oleku tõttu teadis ta väga hästi, mida ta korda oli saatnud ja et seda ta teha ei oleks tohtinud.
Loomulikult nii see ei olnud ja koera „süüdlaslik olek“ oli vaid popurrii hirmust ja rahustavatest signaalidest.
Mingi hetk leidsin teadusliku uuringu http://www.sciencealert.com/dogs-may-look-ashamed-but-they-don-t-feel-guilt-experts-say , mis juhatas mind Alexandra Horowitzi teadustöö juurde http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0376635709001004 ja sealt saingi kogu info ja kinnituse, et koera kehakeel reageerib minu käitumisele, mitte nende endi tembukestele.
Loomulikult proovisin ma selle kodus läbi (ausõna, ühest korrast mulle piisas teada saamaks et koer kardab mind ja seda ma ei soovi)
Kas mul on kordagi tekkinud mõtet, et ma siiski peaksin ju oma koerast üle olema ja Kiefer mind aukartusega jälgima? Et ta peakski mind kartma, sest muidu saab temast „domineeriv“ isend? Ei, ei ole. Koer on minust tugevam ja rebestaks mu ilmselt soovi korral minutitega. Õnneks on ta piisavalt adapteeruv ja andestav tegelane, et armastusest minu vastu seda ei juhtu. Dominantsi- ja muid alfateooriaid mina ei usu. Erinevate uuringute abil (jätame need teiseks korraks) on ära tõestatud, et isegi nii palju räägitud huntide dominantsusteooria ei pea paika vabas looduses.
Okei. Pikk jutt sai alustuseks aga räägin nüüd veidi ka sellest, mida ma siis teeksin, kui mul selline destruktiivne närijas kodus oleks.
Kõigepealt üritaksin ma selgeks teha närimisprobleemi põhjuse (see ongi ilmselt kõige raskem samm, sest keerukad käitumismustrid võivad joonistuda välja mulle märkamatute asjade koosmõjul. Olen ju siiski inimene)
Ainsana välistaksin üldlevinud arvamuse, et koer hävitab inimese vara inimese tegude pärast kätte maksmiseks.
Aga kindlasti mõtleksin läbi kas tegemist võiks olla igavusega, üksindusahistusega (https://www.aspca.org/pet-care/dog-care/common-dog-behavior-issues/separation-anxiety)
Hirmudega, tähelepanuvajadusega, energia ülejääkidega või ei ole ma suutnud ise kutsule korrektselt selgeks õpetada (ja suunata, ja kannatlikult veel suunata) milliseid asju tohib närida ja milliseid mitte.
Kui tegu on sügava üksindusahistuse või koera hirmudega, konsulteeriksin hea asjatundjaga ning tema kaasabil saaks koostada hea rehabilitatsiooniplaani, sest destruktiivne käitumine lõppeb vaid siis, kui ravida välja algpõhjus. Ja kõike mina üksi ei suudaks.
Teiseks hingaks ma sügavalt, loeks vajadusel kahekümneviieni ja ei süüdistaks koera asju närimast. Kui jätsin teatud esemed ise lohakile, siis tegelikult õnnetus hüüdis tulles (mitte muidugi alati, sügavamate probleemide korral võib loom hävitada ka muud kui kindad-saapad-riided )
Katsuksin ennetada olukordi ja panna ära kõik, mis võib koerale huvi pakkuda.
Pühendaksin väga palju aega õpetamaks koerale, millega tohib mängida. Jälgiksin (jälgiksin lausa nii et tal ei tekikski võimalust eksida) ja suunaksin seni, kuniks oleme teineteises kindlad. Ei oletaks et äkki juba on okei. Eeldamine on tavaliselt kõige metsamineku alus.
Kui mulle satuks eriti hävitav loom, siis kindlasti teeksin talle korraliku puuritreeningu (http://www.humanesociety.org/animals/dogs/tips/crate_training.html?referrer=https://www.google.ee/) ning enda ja koera vaimse tervise huvides, oleks Koer minu äraolekul puuris. Puuri ei tasu karta. See on koerale pigem turvatsooni, kui piinakambri eest. Vanasti arvasin ma vastupidi.
Nüüd julgeks ma puuritreeningu ka ette võtta, teades et puuri kasutusele võtmine nõuab koera vaimse ja füüsilise aktiivsuse tõstmist veel rohkem, kui see oli enne puuritamist.
Juhul, kui leiaksin et tegu on vaid igavuse ja energiaülejääkide tõttu tekkinud probleemiga, siis prooviksin ma lausa kahekordistada meie omavahelist suhtlust, mängu, mänguasjadega mängimist (Kong’id, puzzled) ja liiguksime oluliselt rohkem värskes õhus sest teadupärast väsinud koer on hea ja õnnelik koer.
Justnimelt liiguksime, sest kui ma topiks ta ainult aeda olelema, siis oleks see tema jaoks sama energiat kulutav kui minu jaoks diivanil telekavaatamine. Kaua sa ikka omas hoovis midagi põnevat leiad. Lisaks võib hoovis välja kujuneda mõni jälle minu jaoks ebasobiv käitumine.
Agad.
Aga kui Kiefer jääb mulle vahele, ebasobiv närimisobjekt suus, mis siis? Siis vahetaks ma selle kõrgema väärtusega maiuse vastu ära. Ma võiksin ka samal hetkel karistada sest sel hetkel võib olla karistus efektiivne aga kuna ma selles kindel ei ole, jään pigem vahetuskauba juurde.
Aga kui Kiefer jätkab asja närimist, mida ei saa ära panna? Sel juhul prooviksin määrida esemele ebameeldivat maitset/maitseainet aga jälgiks samas kas ei ole tegu gurmaaniga, kes armastab minu jaoks ebameeldiva maitsega ainet.
Aga kas siis mitte kunagi ei karista sa koera? No ausalt, ma olen inimene ja vahel juhtub ka mul tegusid, mille üle ma uhke ei ole ja millest meie suhte puhul üldse kasu ei ole.
Kuna karistus on efektiivne vaid siis, kui tabaksin Kieferi murdosasekundipealt õigel ajal teolt. Jäädes veidigi hiljaks, võib Kiefer seostada karistust juba hoopis millegi muuga.
Eriti ehe näide, mida olen ilmselt 1007 korda teinud algusaastatel: tulen koju ja Kiefer on prügikasti laiali tassinud/suss on jälle surnud. Kiefer ise tuleb rõõmsalt liputades ja mina röögin ta näo täis ja annak ketuka ka. Mille eest ta siis nagu karistada sai? Selle eest et ta mulle rõõmsalt vastu tuli. Et ma tol ajal seda läbi ei hammustanud L
Lisaks üks tarkuseterakesi mis makuulsin oli see, et prügikastis tuhnimine on kodukoerale veel jäänud ainsaks viisiks reaalselt jahti pidada.
Aga Kiefer ju mingi aeg ei tulnud enam vastu, kui ta pahandust oli teinud, ta pidi ju aru saama...
Ei, ta sai ainult sellest aru, et kui majas on põrand prahine, siis alati saab peremees eriti vihaseks ja teeb mulle haiget. Koeral puudub selline inimlik mõtlemis- ja analüüsimisvõime et seostada iseennast pahanduse algallikana.
Ja mida ma ei kardaks ega ei väldiks enam oleks kindlasti puur, ravimid /rahustavad tabletid, adaptil/Dap rihmad ja diffuuserid. Uusima asjana on isegi välja tulnud Treat and train masinad, mis vabastavad maiuseid teatud intervalli tagant ja hoiavad koera tegevuses. Ma ei ole neid muidugi ise proovinud.
Minu suurim viga alguses oli ka see, et ma ei püsinud ühegi meetodi juures piisavalt kaua. Jäi alati mulje et ähh miski ei toimi ja kõik on pekkis. Nüüd olen õppinud nii endale kui loomale aega andma.
Ka närimise puhul kehtib see ütelus, et ebasobiva käitumise muutmiseks võib kuluda poole rohkem aega sellest ajast, mil koer oma ebasobivat käitumist viljeleda sai.
Aga olgu kuidas on, siis närimise- ja muude probleemide juures ei näe mina enam lahendusena karistamist ja frustreerumist vaid hea lahendus on korralik elukorraldus, tubli treening ja mõnus kannatlikkus-mõistvus-hoolivus.
Lisainfot võib leida allolevatelt välismaistelt linkidelt:
Lõppsõna.
Minust on saanud oluliselt avatum katsetaja. Annan omale aru et ei ole olemas 5-minuti retsepti (kuigi on reklaame mis väidavad vastupidist aga sügavamalt uurides tähendaks see loomale stabiilselt haiget tegemist ja probleemi peitmist, mitte lahendamist)
Ja iga kutsu on nii erinev, et iga juhtumit tuleb eraldi käsitleda. Ei ole olemas „one size fits all“ meetodit. Kuulaksin alati inimesi, kelle põhimõtted ühtivad minu põhimõtetega. Ei jamaks meetoditega, mis mulle endalegi tunduvad vastumeelsed.
Näiteks teate milline kergendus oli mulle kui ma sain aru, et ma ei pea tirimisprobleemi lahendamiseks kasutama ogarihma??? Aga kuna ma ei osanud paremini tol ajal, siis väga raske südamega kasutasin siiski ja lootsin, et see lahendab probleemi.
Aga see juba järgmises postituses.
Tänan piltide eest: Apollo Maailm, Porokoer Säde , lähedased sõbrad :)
Tellimine:
Postitused (Atom)