Counterconditioning ja desensitization - meelespea

Originaalartikkel: Counterconditioning and desensitization
 Tõlgitud Animal Humane Society kirjaliku loa alusel


Eestikeelsed vasted kui sellised nendele kahele inglisekeelsele sõnale puuduvad.
 Minu jaoks tähendavad need sõnad järk-järgult harjutamine/kohandamine (counterconditioning) ning tundlikkuse/reaktiivsuse (desensitization) vähendamine. Inglise keeles kohtab tavaliselt lühendeid CC ja DS
 Need on positiivse treeningu (Positive Reinforcement +R ) alustalad

Neid kahte tehnikat on soovitatav kasutada (ning kasutatakse väga tihti), et muuta koerte (probleem-)käitumist, mis on inimühiskonnas ning inimestele vastuvõetamatud.
 Tehnikaid rakendatakse ilma negatiivsete treeningvahenditeta ning inimesepoolse negatiivse käitumiseta. Treenija (olgu see siis ainult koeraomanik või ka treener) on looma suhtes empaatiavõimeline, heatahtlik, julgustav ning kiitev.

 Counterconditioning on koerale sobiva käitumisviisi esiletoomine ning õpetamine (võib öelda ka treenimine) mis on vastand sellele käitumisviisile, mida koer praegu harrastab.
 Näide: Koer ei salli silmaotsastki kirjakandjat ning soovib teda hammustada. Aga mina saan õpetada koerale läbi hea käitumise premeerimise, et kirjakandja on lahe tegelane. Pikema õppetöö käigus peaks jõudma ükspäev olukorrani, kus koera jaoks tähendab kirjakandja midagi head ning edaspidi ei saa koer käituda korraga kahtemoodi - soovida hammustada ning tervitada rõõmsalt, oodates midagi head.
 Ehk siis counterconditioningi lõpptulemusena peaks koer oskama valida käitumise, mis on sobilik ning tasub ära.

Desensitization ehk reaktiivsuse vähendamine on järk-järgult koerale ärriti näitamine nii, et koer ei jõua minna üle piiri ning käituda viisil, mis ei ole sobiv. Lõpptulemuseks võiks lugeda seda, et koer jääb neutraalsele seisukohale ärriti suhtes ning vaatab ootavalt otsa oma peremehele selle asemel, et hakata haukuma, rebima, urisema jne.

 Mina võtan kõige lihtsama näitena koera agressiivsuse teiste koerte suhtes. Aga reaktiivsuse võib esile kutsuda absoluutselt kõik - linnud, loomad, lapsed, inimesed, mootorrattad, autod - misiganes! Kõik oleneb konkreetsest lemmikust. Meie suur probleem on vähese sotsialiseerimatuse tulemusel arg-agressiivne käitumine rihmastatuna teiste koerte suhtes. Rihmastamata ma ei oska öelda, sest rihmastamata me ringi ei käi.

 Kui koer ärritub väga kergesti mingi ärriti peale ning koheselt on käes ebasoovitav käitumine- haukumine, rebimine, "hüsteeritsemine", siis on uute käitumismallide kinnistamine pikk ja aeganõudev protsess. Varuma peab kindlasti kannatust, sest tulemused ei tule üleöö.

Ehk kui koer reageerib teise koera peale hüsteeriliselt ja ägedalt, tuleb alustada desensitization - protsessiga väga pika vahemaa pealt ning ülilühikeste ajavahemikega.
 Näiteks koer reageerib teise koera peale 50 m pealt, siis tasub alustada sellisest kaugusest, kus koer veel ei reageeri. Olgu selleks kasvõi 100m.
 Minu Kiefer reageerib koheselt, kui koer on meiega samal teepoolel. Kui koer on üle tee, siis suudab ta koondada oma tähelepanu minule ning söömisele.
 Protsess iseenesest peaks olema lihtne - koer ilmub kauguses, maius, maius, maius. Koer kaob mõne sekundiga - lõppeb maiuste toitmine.Nii kordub protsess vaikselt vahemaad lühendades ning võõra koera silmapiiril viibimise aja pikenedes. Paberil lihtne, reaalsus on hoopiski midagi muud. Protsessi ajal ei tohi tekkida reaktsiooni, millest soovime vabaneda.
 Juhul, kui reaktsioon tekib, on edasi liigutud liiga kiiresti ning tuleb võtta samm või paar tagasi punkti, kus veel reaktsiooni ei olnud ning jätkata sel astmel treenimist.
 Seetõttu olekski hea kui on olemas treeningplaan, mille alusel on alati näha vahemaad, ajad, maiuste intensiivsus, käitumine jne.
 Nii oskab teha õigeid otsuseid, kas liikuda edasi või kui tuleb tõmmata tagasi, siis saab hinnata, kuipalju tagasi. Meeles pidada ei ole mõtet, kuna inimaju suudab olukordi väga hästi "moonutada" ning aus tervikpilt puuduks.

Neid kahte tehnikat samaaegselt teostades, saab järk-järgult ning inimlikult õpetada koerale aktsepteeritavat käitumist ärritit nähes, mis senini vallandas probleemkäitumise.
 Kõige tihedamini kasutatakse neid tehnikaid kartlike ning agressiivsete loomade puhul.

CC/DS tuleb rakendada väga süstemaatiliselt ning läbimõeldult. Kui ärritid lisanduvad liiga kiiresti või liiga sagedaselt, ei ole see tehnika mitte ainult ebaefektiivne vaid võib kutsuda esile hoopis vastupidiseid tulemusi ning teha probleemi ainult hullemaks.
 Treeningplaani rakendamine vajab korralikku läbimõtlemist ning planeerimist.
Treeningkoha valimine samuti. Sest ka minu kodukohas liigub palju koerajalutajaid ning alati ei ole käepärast võtta tuttavaid, kes viitsiksid igapäevaselt samm-sammu haaval koos meiega töötada.


1. Määrata lähtepunkt.
 Ideaalmaailmas oleks käitumise modifitseerimise programm nii läbimõeldud ning pisikesteks sammudeks hakitud, et probleemkäitumine treenimise ajal kunagi ei ilmne
 Ehk siis kõiki ärriteid peaks saama loomale tutvustada nii madalalt tasemelt alustades, et loom ei reageeri nendele üldse. Näitena jälle:  koer reageerib teisele koera peale agressiivselt 50 meetri kauguselt, alustuspunkt peaks olema oluliselt kaugemal kui 50m.
 Selleks et DS/CC meetod töötaks, ei tohiks panna oma looma kunagi situatsiooni, kus probleemkäitumine ilmneb.

2. Määrake kindlaks loomad, isikud, olukorrad, kaugused, mis kutsuvad esile probleemkäitumise. Näide internetist:
 - kas loom kardab rohkem täiskasvanuid või lapsi?
 - kas loom kardab rohkem mehi või naisi?
 - kas ta kardab mõnda tuttavat või täiesti võõrast inimest?
 - kas ta kardab pigem kiiresti või aeglaselt liikuvat inimest?
 - kas on mõni koht, kus ta kardab rohkem? Näiteks mõni tubadest või hoopiski õues?
 - kas ta kardab rohkem isikut, kes pöörab tähelepanu temale või isikut kes on tasa?
 - kas ta kardab pigem istuvat või seisvat isikut?

Ehk siis tuleks arvestada kõiki tegureid - lähedus, kaugus, liikumine, helid jne jne. Ning need küsimused tuleks iga probleemkäitumist vallandava teguri kohta eraldi välja kirjutada nii detailselt kui võimalik.

3. Kui nendele küsimustele on vastused leitud, saab teha vajalikud ümberkorraldused nii, et vähendada tõenäoliste probleemkäitumiste avaldumise riski.
 nagu näiteks treenida ainult toas, ainult oma hoovis, mõnel kindlal tänaval, väljakul jne jne.

4. Treeningut tuleb alustada alati sellise ärritiga, mis tõenäoliselt ei tekita probleemkäitumist. Tasa ning targu jõuab edasi liikuda raskemate juurde. Juhul, kui tekib probleemkäitumine, alustada taas kohast kus veel probleemkäitumist ei olnud.
 Kui näiteks probleemi analüüsi tulemusena oleme teada saanud, et probleemkäitumise vallandab kiiresti liikuv naisterahvas ning kiirelt liikuv poisslaps, siis tuleks alustada näiteks nii (kergemast kõige raskemani):
 - treenida läbi olukord aeglaselt läheneva naisterahvaga
 - harjutada aeglaselt läheneva poisslapsega
 - harjutada kiirelt läheneva naisterahvaga
- harjutada kiirelt läheneva poisslapsega (lapsed on alati loomadele veidi raskemad taluda oma väleduse ning kilava hääle tõttu)

5. Soovitav oleks muuta ka viise, kuidas tutvustada loomale erinevaid ärriteid. Kui loom kardab fööni, tuleks kindlasti ühe variandina pakkuda tutvumist nii, et lülitad fööni sisse ning enne reaktsiooni tekkimist välja. Samamoodi tuleks fööni käivitada erinevates tubades, valjemini ja vaiksemini jne. Aga proovida tabada momendid nii, et föön lülitub enne reaktsiooni tekkimist välja. Ning muidugi kui probleemkäitumine ei jõudnud tekkida, tekitada maiusega hea tagasiside või vahva mänguga.

6. Võrdsusta iga ärritiga kohtumine positiivse tagajärjega niikaua, kuni probleemkäitumist enam ei esine.
 Sellistes olukordades tuleb loomale pakkuda alati midagi head, et tekiks seos - ärriti võrdub midagi head mitte midagi halba.
 Niimoodi hakkavad esile tulema probleemkäitumisele alternatiivsed käitumised nagu rahulikkus ja sõbralikkus hirmu ja agressiivsuse asemel.
 Stiimul muidugi sellise käitumise esilekutsumiseks peab olema väga hinnaline ning hirmust ja agressioonist tugevam.
 Valik positiivseteks stiimuliteks on olenevalt loomast kas toit, maiused, lemmikmänguasjad või sotsiaalsed kinnitid nagu silitamine, sügamine,tähelepanu ja kiitus.
 Kui kasutada toitu (see on peaaegu alati kindla peale minek) siis peab olema toit "high-valued" ehk eriti ihaldatav ning mitte igapäevane (juust, kanapugu, kanasüdamed, hakkliha) ja pigem erakordne.
 Toit peaks olema lõigatud pisikesteks tükikesteks, et kiiresti ei tekiks küllastuvust ja täiskõhutunnet ning jääks alles soov saada veel ja veel seda head palakest.
 Soovituslik on läbi katsetada, millised maiused oleks need eriti eriti õiged!

7. Ära liigu enne uuele ning raskemale tasemele, kui sa ei ole 100% kindel et Su loom käitub madala intensiivsusega treeningul igas olukorras õigesti.
 Tavaliselt tahetakse kiiresti edasi liikuda või vähemalt ennustada aega, kui kaua võtab aega ühest treeningetapist edasiminek. See sõltub täielikult ainult loomast endast. Valmisolek keerukamateks situatsioonideks oleks reaalselt siis, kui koer juba ootab ärritit nähes, et "head asjad" hakkaksid juhtuma. Ehk siis ta peaks ärritit nähes vaatama sinu poole, et kus maius on või mänguasi. Mitte pingsalt jääma jälgima ärritit ning taaskord probleemkäitumist rakendama.

8. Ära raskenda kõiki probleemkäitumisi vallandavaid tegureid korraga.
  Ülevaltoodud näites oli kirjas, et alustasime rahuliku liikumisega inimesega ning alles lõpuks jõudsime kiirelt läheneva poisslapseni. Ehk ei saa teha kahte asja korraga - suurendada liikumiskiirust ning kasutada selleks ka teist sorti inimest.

9. Liigu edasi eesmärkide poole väga aeglaselt.
 Enamasti öeldakse, et oh ma proovisin, kuid miski ei töödanud (jaa, mina olen ka öelnud lugematu arv kordi aga harjutamine teebki meistriks)
 See variant ei töötagi siis, kui üritada eesmärkideni jõuda liiga kiiresti ning ei rakendata imepisikesi sammukesi ülivähesel määral lisanduvate ärrititega või ei ole kasutatud neid kõige kõige motiveerivamaid preemiaid.
 Järk-järgult alternatiivkäitumiste õpetamine ning erinevatele ärritite peale reageerimise tundlikkuse vähendamine võtab väga kaua aega ning tuleb teha väga põhjalikult samm-sammu haaval. Kõik sammud peavad olema hoolikalt läbi mõeldud.
 Selle asemel et oodata pingsalt hüppelisi muutuseid, märka iga pisematki edusammu.
Suureks abiks on kindlasti treeningpäeviku detailne pidamine.

Lõpetuseks mõnevõrra lihtsustatud DS/CC plaan (kindlasti peaks olema reaalses elus plaan veel detailsem) selleks, et oleks aimu, kuidas töö võiks toimida. Näitena internetist võtan koera, kes näitab üles kartusest tingitud agressiivsust meesterahvaste vastu.

1. Määra ära probleemkäitumise ilmnemise punkt. Näiteks meesterahvas seisab 10m kaugemal ning soovib astuda lähemale käsi ette sirutatuna et silitada koera.
2. Alusta treenimist kaugusest mis on koera jaoks veel aktsepteeritav (ntks 15-20m) ning koer ei muutu ei araks, ei agressiivseks. Meesterahvas peaks olema neutraalses asendis, mis ei ärritaks koera ning meesterahvas ei pööra koerale tähelepanu.
3. Julgusta koera valima endale kindel mugav asend või tegevus (istu, jaluta, seisa)
4. Paku koerale maiuspala/mänguasi, et tekiks ootusärev, huvitatud ning mittekartlik seisund.
5. Omalt poolt paku koerale rõõmsat kehakeelt, mahedal toonil kiitusi ning kasvõi muud juttu, peaasi, et koer näeb et sina oled ise ka samal ajal rahulik ja õnnelik
6.Korda sama situatsiooni ning teguviisi mitmeid-mitmeid kordi enne, kui viid raskustaseme kõrgemaks
7. Palu meesterahval seista 10 meetri peale ning teha käega õrnalt selline liigutus nagu tahaks koera paitada
8. Anna taas koerale maiust või mänguasja ning palju kiituseid julge ning mitteagressivse käitumise eest. Korda samamoodi mitmeid kordi lühikesi treeningsessioone.
9. Korda ülesandeid täpselt niikaua, kui koer hakkab automaatselt seostama viipava käega meest mänguasjade või maiusega.
10. Väga aeglaselt vähenda vahemaad meesterahva ja koera vahel, lisades meesterahva käeliigutust täpselt nii aeglaselt ja märgatavalt, et koeral ei tekiks uuesti arg-agressiivset reaktsiooni.
 Kindlasti võib vaja minna erinevate inimestega sama harjutuse kordamisi (ei ole välitsatud, et sadu ja sadu)
Uut sammu kindlasti ei tohiks teha enne, kui koer on seostanud enda jaoks ärritava olukorra preemiaga ning reageerib ka vastavalt.

 Kannatlikku meelt ning rohkelt vahvaid koosveedetud momente! Sihikindlus viib võiduka lõpuni!

See blogipeatükk on kirjutatud minule endale, et ma saaksin kinnistada ka enda jaoks soovitud õpetamise viisi :)
Niisama lugedes tundub kõik nii superlahe ja lihtne kuid kui panna lõpuks õpitu paberile kirja, on selle kirjapanemine paras pähkel :D
 Positiivset meetodit kasutan oma enda koera peal ning kõigil, kes soovivad oma koera õpetada, soovitan pöörduda spetsialisti poole.