Reede, 22. jaanuar 2016

Tellington TTouch intro workshop 19-20.01.2016

Kauaoodatud kursusel osalemise aeg jõudis kätte ja sai läbi nii kiiresti! 
(Samas oli ka hea, et oli vaid kahepäevane kursus, sest teise päeva alguseks oli juba ajul raskusi võtta vastu veel ja veel uut informatsiooni)
  
 Olen väga rahul, et otsustasin osaleda TTouch meetodit tutvustaval kursusel, mis toimus tänu Maarja Tali'le ( http://teraapiakoer.ee/). Tõesti Maarja, suur kummardus ja AITÄH, et oled toonud meieni uusi tehnikaid ja lugupeetud lektoreid.

Lektoriks oli: Wendela Bicker Caarten, Hispaania
http://www.happyanimales.com/


TTouch meetodiga saab tutvuda lähemalt veel:
http://ttouch.com/
http://ttouch.ca/

Kust tellida raamatuid EU saatmisega?
http://dogwise.com/
http://www.positiveanimalsolutions.com/dog_behaviour_and_training_books_s/1817.htm

 Toimumise aeg oli 19 ja 20.01.2016. Esimene päev kestvuselt 8 tundi + tund lõunat ja teine päev 4 tundi (kokku 12 tundi)
 Kohale oli tulnud väga palju toredaid inimesi, kellega mul oli hea meel tutvuda. Lahe oli ka vanu tuttavaid näha. Vahetasime paljude uute inimestega kontakte ning olen väga tänulik, et leidsin nii vahvaid mõttekaaslasi. 
 Kaugeimad külalised olid koerajuhid Lätist ja aukülalisena osales Laura Kiiroja (Saksamaa) kes tegeleb naaatuke suuremate ja keerulisemate K9 tegelaste ehk huntidega (minu üheks uueks unistuseks jääb osaleda mõnel tema seminaril). 

Kel võimalik, soovitan kindlasti osaleda järgnevatel TTouch kursustel Eestis, sest TTouch tehnika kui sellise kohta saab väga palju infot . 
Tehnika on populaarne ja keskendub looma heaolule. Lektor on omal alal tasemel, muude küsimuste lahendamiseks on meil endil palju toredaid tegijaid, kellega nõu pidada.

Esimene päev oli väga intensiivne koeraga olijatele ja eriti koertele endile (kohapeal oli 11 koera)

Mina tõin enda jaoks kursuselt kaasa järgmised asjad:
doggiedrawings.net

 "balanced - leash" tehnika, mis saab edaspidi minu jaoks ilmselt abivahendiks kui on vaja eemalduda mõnest hädaolukorrast kiirelt ja koerale võimalikult vähim stressi tekitava viisiga.
 Balanced leash'i saab teha iga rihmaga, parim on ca 2m rihm.
 Kui koeral on paanika ja ta tirib üle mõistuse tugevasti, aitab balance-leash hoida pinget hoopis rinnakul, mitte kaelal. Rääkisime üldiselt, et kaelarihm + tiriv koer on väga halb kooslus, sest igasugused kaelavigastused (ei pruugi olla nähtavad) on kerged tulema. Ma olin nii rahul, et lektor võttis selle teemaks, sest ma olen tulihingeline trakside pooldaja juba seetõttu, et igasugune pinge kaelale võib äreval/reaktiivsel koeral pinged tõsta plahvatuseni +igasugune tõmbamine tekitab "opposition reflex'i" ehk kui koer ei tule vaba tahte alusel, ei ole ta mitte jäärapäine vaid reageerib pingele vastupidises suunas liikudes.
 Kiefer loobus kaelarihmast 2015 aasta suvel ning lõdvas rihmas käima õppimise protsess vältas pea terve aasta.
Canine Minds and Manners Professional Dog Training
Lisaks õppisime tegema emergency-trakse, selleks võiks lihtsalt kaasas olla ca 4m nööri. Midagi uut neiudele käekotti? ;)

"Llama - touch" - õrn puudutus käeseljaga üle kartliku looma (kui loom ei talu puudutust üldse ja võib olla ohtlik, tasuks puutumist harjutada mõne abivahendiga)
 Läbiv joon puudutustel, silitamistel ja masseerimisel oli "LESS IS MORE"  ehk kui Sa ei ole konkreetselt kindel, kuidas miski võib antud situatsioonis mõjuda, pigem puuduta vähem, kui rohkem.
 Llama touch puudutust soovitas lektor võtta kui võõrale loomale lähenemise ABC'd. Ehk kui paljud inimesed "sukelduvad" looma karvadesse "Oi tere kutsukutsukutsu" siis õrna Lama touch'iga võiks kõigepealt küsida looma arvamust suhtlemisest ja puudutamisest. 




"Zig-Zag touch" oli üks mõnusamaid ja ilmselt paljud loomaomanikud kasutavad silitusviisi juba alateadlikult. Nüüd on rõõm teatada et see silitusviis on just õige viis rahustada ärritunud looma (kui loom lubab!) ja aitab ka endal ziig-zaag raahuneda :)




Kõiki tehnikaid proovisime ka enda peal ja mulle jättis väga huvitava mulje "python-lift" kus liigutati käe- või jalanahka teatud intervalliga.
 Peale liigutuste tsükli lõpetamist, oli kuidagi selline tunne, et lihas ja nahk on tundlikumad-teadlikumad. Ja see oligi asja mõte. Ka koeral aitab tuua antud tehnika rohkem teadlikkust jäsemetesse ja miks mitte ka kehale.



"Earwork" ehk kõrvade puudutamise-masseerimise tehnika oli ka väga huvitav aga igasuguse kõrva puudutamise juures tuleks eelnevalt veenduda, et koera kõrvad on 1000% korras. Jah, justnimelt tuhat protsenti.
 Kõrvavalus koer võib rünnata (ja mitte hammustada vaid päris korralikult pureda) ilma igasuguse hoiatuse sest kõrvavalu on nende jaoks metsikult valus. Meie                                         jaoks ka, teate küll... 
                                  Kõrvade kohta üks huvitav fakt - mudides(kruttides kõrvu, tuleb väikelastel parem uni. Kõrvu iseendal peast eemale venitades (ei ole vaja tirida!) kaob unetunne.



Lisaks erinevatele tehnikatele uurisime mähiseid (kõige lihtsam kasutades elastikpaela)
 Meile näidati ka thundershirt'i aga jäime siiski arvamusele, et kui juba arga koera on vaja mässida, võib thundershirti riietamine olla ilma eelneva korraliku positiivse seose loomiseta loomale liig ja anda vastupidist efekti.

Mähiseid saime proovida ise ja katsetada ka loomadel. Mida ma ise tahan proovida, on jalgade tundlikkuse ja üleüldse jalgade olemasolu teadlikkuse tõstmiseks mähist.
 Näiteks sidudes mähise enda reie ümber, hoides seda veidi ja eemaldades, oli reiel tükk aega tunne, et miski on ümber jala ja ma olin jalast rohkem teadlikum. I know, kõlab kummaliselt aga enam paremini ma seda sõnastada ei oska.  
 Mähised on mõeldud argade, ärevate, rahutute loomade rahustamiseks. Aga mähiseid kindlasti ei tohi hoida peal korraga kauem kui ca 15 minutit et ei tekiks mähisega harjumust. Nagu reie eksperiment tõestas, jätkub mähise mõju peale mähise eemaldamist.
 Ilmselt küll hädajuhtudel kasutatakse mähiseid ka kauem (nagu beebidel sünnitusmajas, kes mähitakse turvaliselt sisse, et iseenda siputamisega mitte rohkem nuttu põhjustada)
 Pisike näide mähiste proovimisest::


Tellington TTouch Tallinn 
Eraldi tooksin välja ühe suure AHA-momendi, mis inimese peal harjutades tuli nii hästi esile. Koer ju ei ütle kui midagi on ebasobivat.
 Nimelt proovisime rihmatehnikat - kuidas on nõus koer( inimene) kaasa liikuma, kui ta rihmast tirid, jõnksutad, õiendad, jõllitad jne. Ja kuidas on koer nõus liikuma, kui sa hoiad rihma rahulikult ja libistad käsi rihmal, et koer hakkaks vaikselt kaasa liikuma. Lektor väitis, et libistamine toimib alati paremini. Aga kui minu kaaslane hakkas libistama rihma käes, siis minu reaktsioon oli "oot-oot, sa teed seda liiga äkiliselt, mul on ebamugav, ma ei taha tulla"
 Ehk kui keegi annab mõne huvitava tehnika proovimiseks ja kui see ei tule välja, ära mitte löö käega vaid mõtle hoolega, kas sa seda õigesti rakendasid (vajadusel filmi, et hinnata). 
 Kui minu paariline hakkas õrnalt rihma enda suunas libistama, järgnesin ma talle heameelega.
 Ja väga palju aitas asjale kaasa kui anti keha ja silmadega märku, kuhu on minek. 
 Seistes otse koera suunas ja vaadates talle otse silma (ise mõeldes et hakkate kohe liikuma teises suunas), on väga väike tõenäosus et ta tahaks liikuda teie poole, sest see on tema jaoks konfliktne olukord. Ja kohekohe tuleb ka enamasti tõlgendus et koer on pigem jäärapäine.

Ühesõnaga kursus oli meeletult informatiivne, lahe, intensiivne, mahukas (isegi ehk liiga palju infot ühe korraga) ja äge!

 TTouch kursuse läbiv joon on  -  CHANGE YOUR MIND, CHANGE YOUR DOG
With Great Dane Gracie (EST)

Kui tuleb veel pildimaterjali, täiendan kindlasti postitust :)



Pühapäev, 17. jaanuar 2016

Argipäeva- ja trennijuttu

Kieferi argipäevad on möödunud mõnusalt. Küll oleme veidi harjutusi teinud, küll palju jalutanud. 
Oleme kasutanud mõnusaid lumiseid õhtuid ära, et matkata ca 5 km. 
Jalutuskäikudega olen üldjoontes rahul.
 Kui lumi tuli, oli Kiefer veidi ärevam ja tahtis rohkem tormata aga hetkeks on see stabiliseerunud.

  Reedel, 15.01 käisime bussiga linnas vanaemal külas ja Solarise keskuses.
 Vanaema juures ma lausa imestasin, kui "emmekaks" on Kiefer muutunud. Selles ei ole midagi halba, vastupidi. Mulle meeldib, et ta kõigepealt on minu juures justkui peaks minuga nõu, kas on mõistlik edasi tormata.
 Käisin reedel ka korraliselt hambaarstil, seni oli Kiefer mu empsiku hooldada. Pärast oli Kiefer nagu väike sülebeebi süles :)
 
 Peale hambaarsti otsustasime, et läheme Solarise Hesburgerisse sööma. Seekord ei olnud Solarises käik Kieferi tassike teed (kuigi on ta seal ka väga edukalt ja mõnusalt käinud)
 Seekord aga tekitas inimeste sagin pigem ärevust ja stressi. Seisime, aklimatiseerusime iga paari sammu tagant aga õiget meeleolu me ei leidnudki (va laua juures, kui silmis ja meeles olid vaid friikartulid)
 Väga palju saame trenniplaani lülitada sisse tööd avalike kohtade, inimeste, helide jm segajate & ärrititega.

 Hesburgeris tuli meie juurde üks soliidne ca 30ndates meesterahvas, kes küsis, kas Kieferile pai võib teha. Lubasin siis ja minu üllatuseks oli Kiefer väga heas tujus ja proovis isegi onule paar musi ära teha :)
 Hiljem proovisime veidi aklimatiseeruda Solarise 0-korrusel kuni ema käis poes ja vähema rahvahulgaga  see õnnestus oluliselt paremini.
 Panin palju informatiivset kõrva taha ja järgmine kord oleme jälle tsipakese targemad.
 Peale seda sõitsime bussiga koju ja Kiefer sai magada õhtuni kuniks läksime meie esimesse sisetrenni üle 2 aasta.

 Sisetrenn toimus TAKO hallis, Maardus ja kuigi ma eeldasin et päevane stress mõjutab ka õhtut, oli kõik väga super.
I trenn vältas ca 24 minutit, trenn oli jagatud 2 x 12 minutit sessioonideks, et koer saaks vahepeal puhata.
 Kuna Kieferil on pingelised mälestused hallidega, oli tema esimene reaktsioon murelik, nähes rada jooksvat koera.
 Õnneks tuli Kiefer kiiresti kontakti, sõi ja mängis ja tegi elemente pigem rõõmuga kui murega. Põhilised kriteeriumid - hea meeleolu ja lõdva rihm olid täidetud :)
 Ilusad hetked mõnusa muusikaga :




Areneks ma nüüd ise ka veidi veidi edasi. Tõdesin endale et ma olen ikka vabanduste taga elav inimene. Ma ju näen et ainult taevas oleks piiriks, kui ma prooviks ja võtaks rohkem end käsile. Aga põhiline mida ma jälle leian end ütlemast " kui mul oleks see, siis oleks mul hoopis teisiti" või "kui mul oleks too, saaksin tolle paremini sooritatud" jne jne.
 Luban, proovin end parandada. Sest kui mul olen mina, siis ma peaksin juba hakkama saama. Abivahendid on teisejärgulised :)
 Ja see viimane lõik puudutas nii koeratreenimist, kui ka näiteks mu paari vastikut rasva näol avalduvat lisakilo.
 Eks meil kõigil on oma laiskuseuss kuskil peidus. Mis on teie suurimad "vabandused"? 

Ilusat lumist pühapäeva! :)






Neljapäev, 7. jaanuar 2016

Istu. Istu? Istu... ISTU! Istu paluuun...

Tuttav?  Mulle küll on

Eriti sage on kohe mõte et mis nüüd siis on??  Ei kuule - kordame. Põikpäine - kordame.
 Ma olen olnud meeletult torssis tänu sellele et ma ütlen midagi ja koer ei kuule üldse või reageerib kuidagi teisiti. Kuigi ma ometi olen seda ju harjutanud ( ehk siis harjutanud enda meelest, vahel, natuke ja kindlasti mitte korralikult üldistanud)

 Viimane näide meie argipäevast, kui võtsime käsile asendite kordamise - istun esikus toolil, ütlen Kieferile istu ja tema lamab! L A M A B!
 Ja ega ta ju selle pärast ei lama et ta kohe meelega ei taha istuda. Miski on saanud antud pildi juures tema jaoks vaikivaks vihjeks, et ta peab lamama. Ta ei ole tobuke, mina olen kuskil mingi mäenuki ületamata jätnud.
 Ei, ma ei karista teda selle eest et ta otsustab mitte istuda vaid võtan täitsa nullist ja katsun käsu kindlama vundamendi peale üles ehitada.

Näete, antud videos proovin kolme variatsiooni ja koer istub 100% kõigi kolme variandi puhul.
 Andke andeks, proovin edaspidi filmida nii et minu rolli on ka rohkem näha. Miks ei ole originaalheli? Sest pere lobises taustal ja ma ei tunneks end mugavalt jagades seda kõike avalikult :)

Mis on selles videos ühine joon? Pilt on koera jaoks pea kogu aeg ühesugune. Käega juhendades ma küll istun aga see on juba kirjutamata reegel et kui nina läheb taevasse, läheb pepu maha.
 Käemärki andes või sõnalist käsku öeldes ma seisan, näoga koera poole ja tema jaoks on käsuks kogu olukord, mitte ainult minu poolt antud inimlik signaal .

Vaadake seda varianti, kus ma olen seljaga koera poole ja ütlen "istu". Selle asemel et tagumik maha potsatada, muudab ta antud heli (istu) kuuldes pildi enda jaoks õigeks ehk tuleb ja istub minu ette.

See tõestab väga selgelt, kui üheülbaliselt olen ma talle "istu" pildi maalinud ja kuidas minu jaburusi (halloo mis sa seisad seljaga mu poole!) kannatades proovib ta anda endast parima et  mind mõista.

 Ja ega sellest ju ei piisa. Selle asemel, et võtta end kokku ja anda koerale käsklust nii et tema jaoks oleks pilt õige, hakkasin ma veel variante katsetama ja allolevast videost näete ise, mis sellest välja tuli :)


Kui ma pilti veidi õigemaks tema jaoks keerasin ehk põlvitasin, oli ta suuteline käemärgist minu soovi siiski välja lugema (mis omakorda tõestab et koerad loevad esimese asjana kehakeelt ja alles peale seda on tähtsuse järjekorras hääleline signaal)
 No vaadake kui tubli ta on ja kui hästi ta mind mõistab :)

Ning siia lõppu veel üks variant mida ma tegelikult tahan vältida - korduskäsk.
 Esimeses osas olen ma öelnud "istu" ja selle asemel on Kiefer lamama läinud ja ma viivu pärast kordasin oma soovi, mille peale Kiefer läks istuma.
 Teises osas kasutasin ma kogemata klikki liiga vara, mõtlesin kuidas olukorda lahendada ja rakendasin põhimõtet "click for action feed in position" ehk kliki sai ta liikuma hakkamise eest (hoolimata et liikus valesse asendisse) aga maiuse sai sel hetkel, kui istumisasend oli saavutatud. Ja juhuu! Ma julgesin originaalhääle jätta videole haha :D


Ja mis siis ikka, nüüd asun vigade paranduse kallale ehk käsu "istu" korralikult õppimise juurde :)
Esimene uue aasta väljakutse - 200 maiust ja käsk "istu"
 Kui 200st maiusest jääb väheks ja Kiefer ei istu siis kui ma laman või olen seljaga tema poole, siis võtan uue 200 ja jätkan antud käsu õppimist seniks, kuni see on selge. Meil ei ole kuskile kiiret :)
Esimesed 200 maiust
Kusjuures inimloomusele tundub see väga tüütu tegevus, sest inimene ei taha teps mitte tagasi minna ja otsast alustada vaid edasi liikuda ja see on normaalne tunne.
 Minumeelest seepärast ongi just koera treenimises eriti raske, et kui öelda kellelegi et asi tuleb uuesti nullist üles ehitada, toimub kapseldumine ja "ah mida sa ka tead" suhtumine.

Alguses tuleks teha mitmeid korduseid - suuline istu - käeline istu - ja koer istub. Hiljem võin käelise juba vahelt ära kaotada. Ja kinnistada kordamööda nii käeliselt kui suuliselt.
 Ja kui juhtub et koer eksib kolmel-neljal korral 10st, lõhun ülesande taaskord tagasi kergemaks et õnnestumisprotsent jääks 90-100% juurde.

 Jah, see on raske. Meie jaoks inimlikult totaalselt arusaamatu.

Aga nagu mehed on marsilt, on koeradki totaalsed tulnukad, kelle jaoks ei ole kõik nii lihtne, loogiline ja selge.
 Või kui tulnukas ei meeldi, siis pigem on tegu kaheaastase väikelapsega, kelle jaoks on maailm uus ja keda tuleb hoolikalt juhendada õigesti käituma, suunata, õpetada.
 Ja koeral ei teki kunagi seda eufoorilist momenti "Oh yess, ma oskan eesti keelt!" Tema jaoks jääb "istu" helisignaaliks, mida kuuldes teeb ta toimingut.

Kui käsklus iseenesest on selge, hakkan õpetama juurde ka kestvust. Ja tasub meeles pidada et kui koer 30 sekundit istub, kui olen tema ees, siis ei tähenda see automaatselt et ta istub 30 sekundit kui olen temast kaugemal või liikumises.
Jaa! Antud pildil istub Kiefer paigal, kui olen temast kaugemal ja keskkond on raske. Miks?
 Sest tema jaoks on kinnistunud vaikimisi käsuks saanud kestvusistumisel fotoaparaat. Kui mina aparaadiga tegelemise olen lõpetanud, järgneb preemia.
 Nii me õpetame kusjuures iga päev vaikimisi midagi oma koerale aga seda kõike avastada annab alles põhjalikuma analüüsi puhul.

Ehk põhilised mis peaks selged olema  koeral on käsk kestvusel, distantsil ja segajate puhul (välismaa treenerid nimetavad seda 3 D's ehk duration, distance and distraction) ja järjekord peaks õpetamisel olema - AJALINE, DISTANTS, SEGAJAD. Teises järjekorras saab kindlasti ka aga miks leiutada jalgratast, kui see on juba olemas.
 Jah, ajalist õpetada on eriti igav minusugusel lühikeste närvidega ja kiirelt liikuval inimesel :D
 Ajalise puhul tasub kindlasti meeles pidada et kui koer läheb poosist välja enne aja lõppu, siis ei tasu järgmist sessi teha sama pika aja peale vaid alustada taas sekundhaaval ülesehitamist nullist.

Kindlasti tulen ma selle teema juurde veel tagasi, kui hakkan Sue Ailsby juhendamise all Training Levels'eid õppima. Seniks tegelen enda paika pandud plaani järgi ja annan varsti tagasisidet.

Lisalugemist:
http://eileenanddogs.com/2015/12/30/cues-duration-distance-distraction/
http://www.clickertraining.com/node/4881

Sue Ailsby Training Levels on tasuta saadaval SIIT





Pühapäev, 3. jaanuar 2016

Head Uut Aastat!

Uus aasta tuli minu ja Kieferi jaoks fantastiliselt!

Käisime koos aastat vastu võtmas ning mängisime ja mürasime rakettide saatel. Kiefer oli väga rahulik ja rõõmus ja koostööaldis. Olin talle igati toeks ja ei lubanud raketimüral ja hõiskavatel inimestel saada stressiallikaks. See oli üks fun öö, mis annab mõtteainet veel kauaks.
 Just sellel ööl oli näha kui kaugele me tegelikult oleme tulnud ja jõudnud. Ma olen väga õnnelik


Nüüd on aeg panna paika veidi mõtteid ka tulevaks aastaks, sest mis saaks olla efektiivsem kui hoolikalt läbi mõeldud treeningplaan. Olgu see siis sessioonina või aasta eesmärkidena.


Ma kirjutan mõtted punktidena välja alguses nii nagu nad mulle pähe jooksevad :)

1. Õppida koostama treeningplaani mõistlikult ja sellest kinni pidada.
2. Korrata üle Engagement (pühendumus), Relationship Through Play (suhe läbi mängu), Bogeyman (reaktiivse koera rehabiliteerimine läbi mängu ja koera valikute) materjalid ja kasutada jätkuvalt nende põhitõdesid meie igapäevaelus.
3. Liikuda rohkem, kohe südamest ja koos Kieferiga sest Kiefer on selleks juba enam kui võimeline.
4. Tegeleda põhjalikult ja kiirustamata rallioskuste õppimisega (Sue Ailsby Rally Skillbuilding 1 ja 2) sest need annavad meile tugeva põhja ükskõik milliseks alaks, millega me ka edaspidi sooviks tegeleda.
5. Uusi asju õpetades ei unusta, et enne lõbu ja siis töö, sest nii õpib tundlik koer kõige paremini.
6. Harida end edasi sest koera treenimisest on tasahilju saanud minu kirg ja südamelähedane hobi (mida näitab ka natud blogi püsivus, üle aasta!)
7. Postitada stabiilsemalt koos pildi- ja videomaterjaliga.
8. Jagada ausalt ja ilustamata oma kogemusi ja vahel ka arvamusi, tasihilju südames lootes et keegi leiab meie tuge ja julgustust
9. Minna tagasi Sirje Vets'i koertekooli, kus hakata läbi mängu ja usalduse taas treenima teiste koerte juuresolekul.
10. Lepin Kieferiga sellisena nagu ta on (sest ta on ju tegelikult superlahe!) ning sobitun tema järgi, mitte ei pane teda keerulistesse olukordadesse iseenda ambitsioonide järgi.
11. Austan ja hindan oma lähedasi koerasõpru ja olen nende jaoks alati olemas :)

2016 aastaks päris piisav kogus.


Kõige esimese kursusena sel aastal saab olema TTouch koolitus Wendela Bicker Caarten juhendusel juba jaanuaris.
 Kindlasti võtan veebruaris e-koolitusena Sue Ailsby Rally Skillbuilding 2 ja aprillis Sue Ailsby Training Levels'i.
 Ja väga väga väga tahaks õppida BAT tehnikaid. (http://empoweredanimals.com/ )
 ja kui kõike tahta teha põhjalikult, siis tegelikult rohkem siia aastasse ei mahu. Ma olen küll unistaja aga katsun seekord olla realistlik, sest ma olen ju vaid inimene ning liiga palju eesmärke seades põlen läbi meeletult kiiresti.

 2015 tagasivaatena tahaksin veelkord kummardada ja tänada Emma't ( http://diivanihuskyd.weebly.com/ ) kes võttis lõpuks julguse kokku, koondas murekoerte omanikud ja 4 kuuga muutis nende koerte maailma, muutes omanike arusaamu!
 Mul oli au 4 kuu jooksul kogeda fantastilist muutust kõigi 4 koera käitumises ja olekus.
 Kiefer on hoopis teine koer!
Aitäh Emma ja kallistan kõvasti! Need teadmised ja oskused mis sa jagasid, on hindamatu väärtusega!
 No vaadake! Nende koerte omanikud on staarid ja koerad superstaarid! Millised imelised muutumised! :)))


Soovin veelkord HEAD UUT AASTAT armsad lugejad ja loodan et suudan pakkuda ka aastal 2016 huvitavat lugemismaterjali.