Tere tulemast meile külla ;)
WWW.MARY.EE
Our blog has moved into cozy webnest from 02.2016. Here you can read our archive posts.
Everyone is welcome to visit us!
WWW.MARY.EE
Sharing is caring ;)
Kuvatud on postitused sildiga Hariv info. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Hariv info. Kuva kõik postitused
laupäev, 20. veebruar 2016
Blogi kolis / Our blog has moved
Meie blogi kolis uude mõnusasse veebipessa alates 02.2016. Siin külastate Päevakoera Päevaraamatu arhiivi.
Tere tulemast meile külla ;)
WWW.MARY.EE
Our blog has moved into cozy webnest from 02.2016. Here you can read our archive posts.
Everyone is welcome to visit us!
WWW.MARY.EE
Sharing is caring ;)
Tere tulemast meile külla ;)
WWW.MARY.EE
Our blog has moved into cozy webnest from 02.2016. Here you can read our archive posts.
Everyone is welcome to visit us!
WWW.MARY.EE
Sharing is caring ;)
reede, 22. jaanuar 2016
Tellington TTouch intro workshop 19-20.01.2016
Kauaoodatud kursusel osalemise aeg jõudis kätte ja sai läbi nii kiiresti!
(Samas oli ka hea, et oli vaid kahepäevane kursus, sest teise päeva alguseks oli juba ajul raskusi võtta vastu veel ja veel uut informatsiooni)
TTouch meetodiga saab tutvuda lähemalt veel:
http://ttouch.com/
http://ttouch.ca/
Kust tellida raamatuid EU saatmisega?
http://dogwise.com/
http://www.positiveanimalsolutions.com/dog_behaviour_and_training_books_s/1817.htm
TTouch kursuse läbiv joon on - CHANGE YOUR MIND, CHANGE YOUR DOG
Kui tuleb veel pildimaterjali, täiendan kindlasti postitust :)
(Samas oli ka hea, et oli vaid kahepäevane kursus, sest teise päeva alguseks oli juba ajul raskusi võtta vastu veel ja veel uut informatsiooni)
Olen väga rahul, et otsustasin osaleda TTouch meetodit tutvustaval kursusel, mis toimus tänu Maarja Tali'le ( http://teraapiakoer.ee/). Tõesti Maarja, suur kummardus ja AITÄH, et oled toonud meieni uusi tehnikaid ja lugupeetud lektoreid.
Lektoriks oli: Wendela Bicker Caarten, Hispaania
http://TTouch meetodiga saab tutvuda lähemalt veel:
http://ttouch.com/
http://ttouch.ca/
Kust tellida raamatuid EU saatmisega?
http://dogwise.com/
http://www.positiveanimalsolutions.com/dog_behaviour_and_training_books_s/1817.htm
Toimumise aeg oli 19 ja 20.01.2016. Esimene päev kestvuselt 8 tundi + tund lõunat ja teine päev 4 tundi (kokku 12 tundi)
Kohale oli tulnud väga palju toredaid inimesi, kellega mul oli hea meel tutvuda. Lahe oli ka vanu tuttavaid näha. Vahetasime paljude uute inimestega kontakte ning olen väga tänulik, et leidsin nii vahvaid mõttekaaslasi.
Kaugeimad külalised olid koerajuhid Lätist ja aukülalisena osales Laura Kiiroja (Saksamaa) kes tegeleb naaatuke suuremate ja keerulisemate K9 tegelaste ehk huntidega (minu üheks uueks unistuseks jääb osaleda mõnel tema seminaril).
Kel võimalik, soovitan kindlasti osaleda järgnevatel TTouch kursustel Eestis, sest TTouch tehnika kui sellise kohta saab väga palju infot .
Tehnika on populaarne ja keskendub looma heaolule. Lektor on omal alal tasemel, muude küsimuste lahendamiseks on meil endil palju toredaid tegijaid, kellega nõu pidada.
Tehnika on populaarne ja keskendub looma heaolule. Lektor on omal alal tasemel, muude küsimuste lahendamiseks on meil endil palju toredaid tegijaid, kellega nõu pidada.
Esimene päev oli väga intensiivne koeraga olijatele ja eriti koertele endile (kohapeal oli 11 koera)
Mina tõin enda jaoks kursuselt kaasa järgmised asjad:
Mina tõin enda jaoks kursuselt kaasa järgmised asjad:
 |
| doggiedrawings.net |
"balanced - leash" tehnika, mis saab edaspidi minu jaoks ilmselt abivahendiks kui on vaja eemalduda mõnest hädaolukorrast kiirelt ja koerale võimalikult vähim stressi tekitava viisiga.
Balanced leash'i saab teha iga rihmaga, parim on ca 2m rihm.
Kui koeral on paanika ja ta tirib üle mõistuse tugevasti, aitab balance-leash hoida pinget hoopis rinnakul, mitte kaelal. Rääkisime üldiselt, et kaelarihm + tiriv koer on väga halb kooslus, sest igasugused kaelavigastused (ei pruugi olla nähtavad) on kerged tulema. Ma olin nii rahul, et lektor võttis selle teemaks, sest ma olen tulihingeline trakside pooldaja juba seetõttu, et igasugune pinge kaelale võib äreval/reaktiivsel koeral pinged tõsta plahvatuseni +igasugune tõmbamine tekitab "opposition reflex'i" ehk kui koer ei tule vaba tahte alusel, ei ole ta mitte jäärapäine vaid reageerib pingele vastupidises suunas liikudes.
Kiefer loobus kaelarihmast 2015 aasta suvel ning lõdvas rihmas käima õppimise protsess vältas pea terve aasta.
Lisaks õppisime tegema emergency-trakse, selleks võiks lihtsalt kaasas olla ca 4m nööri. Midagi uut neiudele käekotti? ;)
"Llama - touch" - õrn puudutus käeseljaga üle kartliku looma (kui loom ei talu puudutust üldse ja võib olla ohtlik, tasuks puutumist harjutada mõne abivahendiga)
Läbiv joon puudutustel, silitamistel ja masseerimisel oli "LESS IS MORE" ehk kui Sa ei ole konkreetselt kindel, kuidas miski võib antud situatsioonis mõjuda, pigem puuduta vähem, kui rohkem.
Llama touch puudutust soovitas lektor võtta kui võõrale loomale lähenemise ABC'd. Ehk kui paljud inimesed "sukelduvad" looma karvadesse "Oi tere kutsukutsukutsu" siis õrna Lama touch'iga võiks kõigepealt küsida looma arvamust suhtlemisest ja puudutamisest.
"Zig-Zag touch" oli üks mõnusamaid ja ilmselt paljud loomaomanikud kasutavad silitusviisi juba alateadlikult. Nüüd on rõõm teatada et see silitusviis on just õige viis rahustada ärritunud looma (kui loom lubab!) ja aitab ka endal ziig-zaag raahuneda :)
Kõiki tehnikaid proovisime ka enda peal ja mulle jättis väga huvitava mulje "python-lift" kus liigutati käe- või jalanahka teatud intervalliga.
Peale liigutuste tsükli lõpetamist, oli kuidagi selline tunne, et lihas ja nahk on tundlikumad-teadlikumad. Ja see oligi asja mõte. Ka koeral aitab tuua antud tehnika rohkem teadlikkust jäsemetesse ja miks mitte ka kehale.
"Earwork" ehk kõrvade puudutamise-masseerimise tehnika oli ka väga huvitav aga igasuguse kõrva puudutamise juures tuleks eelnevalt veenduda, et koera kõrvad on 1000% korras. Jah, justnimelt tuhat protsenti.
Kõrvavalus koer võib rünnata (ja mitte hammustada vaid päris korralikult pureda) ilma igasuguse hoiatuse sest kõrvavalu on nende jaoks metsikult valus. Meie jaoks ka, teate küll...
Kõrvade kohta üks huvitav fakt - mudides(kruttides kõrvu, tuleb väikelastel parem uni. Kõrvu iseendal peast eemale venitades (ei ole vaja tirida!) kaob unetunne.
Lisaks erinevatele tehnikatele uurisime mähiseid (kõige lihtsam kasutades elastikpaela)
Meile näidati ka thundershirt'i aga jäime siiski arvamusele, et kui juba arga koera on vaja mässida, võib thundershirti riietamine olla ilma eelneva korraliku positiivse seose loomiseta loomale liig ja anda vastupidist efekti.
Mähiseid saime proovida ise ja katsetada ka loomadel. Mida ma ise tahan proovida, on jalgade tundlikkuse ja üleüldse jalgade olemasolu teadlikkuse tõstmiseks mähist.
Näiteks sidudes mähise enda reie ümber, hoides seda veidi ja eemaldades, oli reiel tükk aega tunne, et miski on ümber jala ja ma olin jalast rohkem teadlikum. I know, kõlab kummaliselt aga enam paremini ma seda sõnastada ei oska.
Mähised on mõeldud argade, ärevate, rahutute loomade rahustamiseks. Aga mähiseid kindlasti ei tohi hoida peal korraga kauem kui ca 15 minutit et ei tekiks mähisega harjumust. Nagu reie eksperiment tõestas, jätkub mähise mõju peale mähise eemaldamist.
Ilmselt küll hädajuhtudel kasutatakse mähiseid ka kauem (nagu beebidel sünnitusmajas, kes mähitakse turvaliselt sisse, et iseenda siputamisega mitte rohkem nuttu põhjustada)
Pisike näide mähiste proovimisest::
Eraldi tooksin välja ühe suure AHA-momendi, mis inimese peal harjutades tuli nii hästi esile. Koer ju ei ütle kui midagi on ebasobivat.
Balanced leash'i saab teha iga rihmaga, parim on ca 2m rihm.
Kui koeral on paanika ja ta tirib üle mõistuse tugevasti, aitab balance-leash hoida pinget hoopis rinnakul, mitte kaelal. Rääkisime üldiselt, et kaelarihm + tiriv koer on väga halb kooslus, sest igasugused kaelavigastused (ei pruugi olla nähtavad) on kerged tulema. Ma olin nii rahul, et lektor võttis selle teemaks, sest ma olen tulihingeline trakside pooldaja juba seetõttu, et igasugune pinge kaelale võib äreval/reaktiivsel koeral pinged tõsta plahvatuseni +igasugune tõmbamine tekitab "opposition reflex'i" ehk kui koer ei tule vaba tahte alusel, ei ole ta mitte jäärapäine vaid reageerib pingele vastupidises suunas liikudes.
Kiefer loobus kaelarihmast 2015 aasta suvel ning lõdvas rihmas käima õppimise protsess vältas pea terve aasta.
 |
| Canine Minds and Manners Professional Dog Training |
"Llama - touch" - õrn puudutus käeseljaga üle kartliku looma (kui loom ei talu puudutust üldse ja võib olla ohtlik, tasuks puutumist harjutada mõne abivahendiga)
Läbiv joon puudutustel, silitamistel ja masseerimisel oli "LESS IS MORE" ehk kui Sa ei ole konkreetselt kindel, kuidas miski võib antud situatsioonis mõjuda, pigem puuduta vähem, kui rohkem.
Llama touch puudutust soovitas lektor võtta kui võõrale loomale lähenemise ABC'd. Ehk kui paljud inimesed "sukelduvad" looma karvadesse "Oi tere kutsukutsukutsu" siis õrna Lama touch'iga võiks kõigepealt küsida looma arvamust suhtlemisest ja puudutamisest.
"Zig-Zag touch" oli üks mõnusamaid ja ilmselt paljud loomaomanikud kasutavad silitusviisi juba alateadlikult. Nüüd on rõõm teatada et see silitusviis on just õige viis rahustada ärritunud looma (kui loom lubab!) ja aitab ka endal ziig-zaag raahuneda :)
Kõiki tehnikaid proovisime ka enda peal ja mulle jättis väga huvitava mulje "python-lift" kus liigutati käe- või jalanahka teatud intervalliga.
Peale liigutuste tsükli lõpetamist, oli kuidagi selline tunne, et lihas ja nahk on tundlikumad-teadlikumad. Ja see oligi asja mõte. Ka koeral aitab tuua antud tehnika rohkem teadlikkust jäsemetesse ja miks mitte ka kehale."Earwork" ehk kõrvade puudutamise-masseerimise tehnika oli ka väga huvitav aga igasuguse kõrva puudutamise juures tuleks eelnevalt veenduda, et koera kõrvad on 1000% korras. Jah, justnimelt tuhat protsenti.
Kõrvavalus koer võib rünnata (ja mitte hammustada vaid päris korralikult pureda) ilma igasuguse hoiatuse sest kõrvavalu on nende jaoks metsikult valus. Meie jaoks ka, teate küll...
Kõrvade kohta üks huvitav fakt - mudides(kruttides kõrvu, tuleb väikelastel parem uni. Kõrvu iseendal peast eemale venitades (ei ole vaja tirida!) kaob unetunne.
Lisaks erinevatele tehnikatele uurisime mähiseid (kõige lihtsam kasutades elastikpaela)
Meile näidati ka thundershirt'i aga jäime siiski arvamusele, et kui juba arga koera on vaja mässida, võib thundershirti riietamine olla ilma eelneva korraliku positiivse seose loomiseta loomale liig ja anda vastupidist efekti.
Mähiseid saime proovida ise ja katsetada ka loomadel. Mida ma ise tahan proovida, on jalgade tundlikkuse ja üleüldse jalgade olemasolu teadlikkuse tõstmiseks mähist.Näiteks sidudes mähise enda reie ümber, hoides seda veidi ja eemaldades, oli reiel tükk aega tunne, et miski on ümber jala ja ma olin jalast rohkem teadlikum. I know, kõlab kummaliselt aga enam paremini ma seda sõnastada ei oska.
Mähised on mõeldud argade, ärevate, rahutute loomade rahustamiseks. Aga mähiseid kindlasti ei tohi hoida peal korraga kauem kui ca 15 minutit et ei tekiks mähisega harjumust. Nagu reie eksperiment tõestas, jätkub mähise mõju peale mähise eemaldamist.
Ilmselt küll hädajuhtudel kasutatakse mähiseid ka kauem (nagu beebidel sünnitusmajas, kes mähitakse turvaliselt sisse, et iseenda siputamisega mitte rohkem nuttu põhjustada)
Pisike näide mähiste proovimisest::
 |
| Tellington TTouch Tallinn |
Nimelt proovisime rihmatehnikat - kuidas on nõus koer( inimene) kaasa liikuma, kui ta rihmast tirid, jõnksutad, õiendad, jõllitad jne. Ja kuidas on koer nõus liikuma, kui sa hoiad rihma rahulikult ja libistad käsi rihmal, et koer hakkaks vaikselt kaasa liikuma. Lektor väitis, et libistamine toimib alati paremini. Aga kui minu kaaslane hakkas libistama rihma käes, siis minu reaktsioon oli "oot-oot, sa teed seda liiga äkiliselt, mul on ebamugav, ma ei taha tulla"
Ehk kui keegi annab mõne huvitava tehnika proovimiseks ja kui see ei tule välja, ära mitte löö käega vaid mõtle hoolega, kas sa seda õigesti rakendasid (vajadusel filmi, et hinnata).
Kui minu paariline hakkas õrnalt rihma enda suunas libistama, järgnesin ma talle heameelega.
Ja väga palju aitas asjale kaasa kui anti keha ja silmadega märku, kuhu on minek.
Seistes otse koera suunas ja vaadates talle otse silma (ise mõeldes et hakkate kohe liikuma teises suunas), on väga väike tõenäosus et ta tahaks liikuda teie poole, sest see on tema jaoks konfliktne olukord. Ja kohekohe tuleb ka enamasti tõlgendus et koer on pigem jäärapäine.
Ühesõnaga kursus oli meeletult informatiivne, lahe, intensiivne, mahukas (isegi ehk liiga palju infot ühe korraga) ja äge!
TTouch kursuse läbiv joon on - CHANGE YOUR MIND, CHANGE YOUR DOG
 |
| With Great Dane Gracie (EST) |
neljapäev, 7. jaanuar 2016
Istu. Istu? Istu... ISTU! Istu paluuun...
Tuttav? Mulle küll on
Eriti sage on kohe mõte et mis nüüd siis on?? Ei kuule - kordame. Põikpäine - kordame.
Ma olen olnud meeletult torssis tänu sellele et ma ütlen midagi ja koer ei kuule üldse või reageerib kuidagi teisiti. Kuigi ma ometi olen seda ju harjutanud ( ehk siis harjutanud enda meelest, vahel, natuke ja kindlasti mitte korralikult üldistanud)
Viimane näide meie argipäevast, kui võtsime käsile asendite kordamise - istun esikus toolil, ütlen Kieferile istu ja tema lamab! L A M A B!
Ja ega ta ju selle pärast ei lama et ta kohe meelega ei taha istuda. Miski on saanud antud pildi juures tema jaoks vaikivaks vihjeks, et ta peab lamama. Ta ei ole tobuke, mina olen kuskil mingi mäenuki ületamata jätnud.
Ei, ma ei karista teda selle eest et ta otsustab mitte istuda vaid võtan täitsa nullist ja katsun käsu kindlama vundamendi peale üles ehitada.
Näete, antud videos proovin kolme variatsiooni ja koer istub 100% kõigi kolme variandi puhul.
Andke andeks, proovin edaspidi filmida nii et minu rolli on ka rohkem näha. Miks ei ole originaalheli? Sest pere lobises taustal ja ma ei tunneks end mugavalt jagades seda kõike avalikult :)
Mis on selles videos ühine joon? Pilt on koera jaoks pea kogu aeg ühesugune. Käega juhendades ma küll istun aga see on juba kirjutamata reegel et kui nina läheb taevasse, läheb pepu maha.
Käemärki andes või sõnalist käsku öeldes ma seisan, näoga koera poole ja tema jaoks on käsuks kogu olukord, mitte ainult minu poolt antud inimlik signaal .
Vaadake seda varianti, kus ma olen seljaga koera poole ja ütlen "istu". Selle asemel et tagumik maha potsatada, muudab ta antud heli (istu) kuuldes pildi enda jaoks õigeks ehk tuleb ja istub minu ette.
See tõestab väga selgelt, kui üheülbaliselt olen ma talle "istu" pildi maalinud ja kuidas minu jaburusi (halloo mis sa seisad seljaga mu poole!) kannatades proovib ta anda endast parima et mind mõista.
Ja ega sellest ju ei piisa. Selle asemel, et võtta end kokku ja anda koerale käsklust nii et tema jaoks oleks pilt õige, hakkasin ma veel variante katsetama ja allolevast videost näete ise, mis sellest välja tuli :)
Kui ma pilti veidi õigemaks tema jaoks keerasin ehk põlvitasin, oli ta suuteline käemärgist minu soovi siiski välja lugema (mis omakorda tõestab et koerad loevad esimese asjana kehakeelt ja alles peale seda on tähtsuse järjekorras hääleline signaal)
No vaadake kui tubli ta on ja kui hästi ta mind mõistab :)
Ning siia lõppu veel üks variant mida ma tegelikult tahan vältida - korduskäsk.
Esimeses osas olen ma öelnud "istu" ja selle asemel on Kiefer lamama läinud ja ma viivu pärast kordasin oma soovi, mille peale Kiefer läks istuma.
Teises osas kasutasin ma kogemata klikki liiga vara, mõtlesin kuidas olukorda lahendada ja rakendasin põhimõtet "click for action feed in position" ehk kliki sai ta liikuma hakkamise eest (hoolimata et liikus valesse asendisse) aga maiuse sai sel hetkel, kui istumisasend oli saavutatud. Ja juhuu! Ma julgesin originaalhääle jätta videole haha :D
Ja mis siis ikka, nüüd asun vigade paranduse kallale ehk käsu "istu" korralikult õppimise juurde :)
Esimene uue aasta väljakutse - 200 maiust ja käsk "istu"
Kui 200st maiusest jääb väheks ja Kiefer ei istu siis kui ma laman või olen seljaga tema poole, siis võtan uue 200 ja jätkan antud käsu õppimist seniks, kuni see on selge. Meil ei ole kuskile kiiret :)
Kusjuures inimloomusele tundub see väga tüütu tegevus, sest inimene ei taha teps mitte tagasi minna ja otsast alustada vaid edasi liikuda ja see on normaalne tunne.
Minumeelest seepärast ongi just koera treenimises eriti raske, et kui öelda kellelegi et asi tuleb uuesti nullist üles ehitada, toimub kapseldumine ja "ah mida sa ka tead" suhtumine.
Alguses tuleks teha mitmeid korduseid - suuline istu - käeline istu - ja koer istub. Hiljem võin käelise juba vahelt ära kaotada. Ja kinnistada kordamööda nii käeliselt kui suuliselt.
Ja kui juhtub et koer eksib kolmel-neljal korral 10st, lõhun ülesande taaskord tagasi kergemaks et õnnestumisprotsent jääks 90-100% juurde.
Jah, see on raske. Meie jaoks inimlikult totaalselt arusaamatu.
Aga nagu mehed on marsilt, on koeradki totaalsed tulnukad, kelle jaoks ei ole kõik nii lihtne, loogiline ja selge.
Või kui tulnukas ei meeldi, siis pigem on tegu kaheaastase väikelapsega, kelle jaoks on maailm uus ja keda tuleb hoolikalt juhendada õigesti käituma, suunata, õpetada.
Ja koeral ei teki kunagi seda eufoorilist momenti "Oh yess, ma oskan eesti keelt!" Tema jaoks jääb "istu" helisignaaliks, mida kuuldes teeb ta toimingut.
Kui käsklus iseenesest on selge, hakkan õpetama juurde ka kestvust. Ja tasub meeles pidada et kui koer 30 sekundit istub, kui olen tema ees, siis ei tähenda see automaatselt et ta istub 30 sekundit kui olen temast kaugemal või liikumises.
Jaa! Antud pildil istub Kiefer paigal, kui olen temast kaugemal ja keskkond on raske. Miks?
Sest tema jaoks on kinnistunud vaikimisi käsuks saanud kestvusistumisel fotoaparaat. Kui mina aparaadiga tegelemise olen lõpetanud, järgneb preemia.
Nii me õpetame kusjuures iga päev vaikimisi midagi oma koerale aga seda kõike avastada annab alles põhjalikuma analüüsi puhul.
Ehk põhilised mis peaks selged olema koeral on käsk kestvusel, distantsil ja segajate puhul (välismaa treenerid nimetavad seda 3 D's ehk duration, distance and distraction) ja järjekord peaks õpetamisel olema - AJALINE, DISTANTS, SEGAJAD. Teises järjekorras saab kindlasti ka aga miks leiutada jalgratast, kui see on juba olemas.
Jah, ajalist õpetada on eriti igav minusugusel lühikeste närvidega ja kiirelt liikuval inimesel :D
Ajalise puhul tasub kindlasti meeles pidada et kui koer läheb poosist välja enne aja lõppu, siis ei tasu järgmist sessi teha sama pika aja peale vaid alustada taas sekundhaaval ülesehitamist nullist.
Kindlasti tulen ma selle teema juurde veel tagasi, kui hakkan Sue Ailsby juhendamise all Training Levels'eid õppima. Seniks tegelen enda paika pandud plaani järgi ja annan varsti tagasisidet.
Lisalugemist:
http://eileenanddogs.com/2015/12/30/cues-duration-distance-distraction/
http://www.clickertraining.com/node/4881
Sue Ailsby Training Levels on tasuta saadaval SIIT
Eriti sage on kohe mõte et mis nüüd siis on?? Ei kuule - kordame. Põikpäine - kordame.
Ma olen olnud meeletult torssis tänu sellele et ma ütlen midagi ja koer ei kuule üldse või reageerib kuidagi teisiti. Kuigi ma ometi olen seda ju harjutanud ( ehk siis harjutanud enda meelest, vahel, natuke ja kindlasti mitte korralikult üldistanud)
Viimane näide meie argipäevast, kui võtsime käsile asendite kordamise - istun esikus toolil, ütlen Kieferile istu ja tema lamab! L A M A B!
Ja ega ta ju selle pärast ei lama et ta kohe meelega ei taha istuda. Miski on saanud antud pildi juures tema jaoks vaikivaks vihjeks, et ta peab lamama. Ta ei ole tobuke, mina olen kuskil mingi mäenuki ületamata jätnud.
Ei, ma ei karista teda selle eest et ta otsustab mitte istuda vaid võtan täitsa nullist ja katsun käsu kindlama vundamendi peale üles ehitada.
Näete, antud videos proovin kolme variatsiooni ja koer istub 100% kõigi kolme variandi puhul.
Andke andeks, proovin edaspidi filmida nii et minu rolli on ka rohkem näha. Miks ei ole originaalheli? Sest pere lobises taustal ja ma ei tunneks end mugavalt jagades seda kõike avalikult :)
Mis on selles videos ühine joon? Pilt on koera jaoks pea kogu aeg ühesugune. Käega juhendades ma küll istun aga see on juba kirjutamata reegel et kui nina läheb taevasse, läheb pepu maha.
Käemärki andes või sõnalist käsku öeldes ma seisan, näoga koera poole ja tema jaoks on käsuks kogu olukord, mitte ainult minu poolt antud inimlik signaal .
Vaadake seda varianti, kus ma olen seljaga koera poole ja ütlen "istu". Selle asemel et tagumik maha potsatada, muudab ta antud heli (istu) kuuldes pildi enda jaoks õigeks ehk tuleb ja istub minu ette.
See tõestab väga selgelt, kui üheülbaliselt olen ma talle "istu" pildi maalinud ja kuidas minu jaburusi (halloo mis sa seisad seljaga mu poole!) kannatades proovib ta anda endast parima et mind mõista.
Ja ega sellest ju ei piisa. Selle asemel, et võtta end kokku ja anda koerale käsklust nii et tema jaoks oleks pilt õige, hakkasin ma veel variante katsetama ja allolevast videost näete ise, mis sellest välja tuli :)
Kui ma pilti veidi õigemaks tema jaoks keerasin ehk põlvitasin, oli ta suuteline käemärgist minu soovi siiski välja lugema (mis omakorda tõestab et koerad loevad esimese asjana kehakeelt ja alles peale seda on tähtsuse järjekorras hääleline signaal)
No vaadake kui tubli ta on ja kui hästi ta mind mõistab :)
Ning siia lõppu veel üks variant mida ma tegelikult tahan vältida - korduskäsk.
Esimeses osas olen ma öelnud "istu" ja selle asemel on Kiefer lamama läinud ja ma viivu pärast kordasin oma soovi, mille peale Kiefer läks istuma.
Teises osas kasutasin ma kogemata klikki liiga vara, mõtlesin kuidas olukorda lahendada ja rakendasin põhimõtet "click for action feed in position" ehk kliki sai ta liikuma hakkamise eest (hoolimata et liikus valesse asendisse) aga maiuse sai sel hetkel, kui istumisasend oli saavutatud. Ja juhuu! Ma julgesin originaalhääle jätta videole haha :D
Ja mis siis ikka, nüüd asun vigade paranduse kallale ehk käsu "istu" korralikult õppimise juurde :)
Esimene uue aasta väljakutse - 200 maiust ja käsk "istu"
Kui 200st maiusest jääb väheks ja Kiefer ei istu siis kui ma laman või olen seljaga tema poole, siis võtan uue 200 ja jätkan antud käsu õppimist seniks, kuni see on selge. Meil ei ole kuskile kiiret :)
 |
| Esimesed 200 maiust |
Minumeelest seepärast ongi just koera treenimises eriti raske, et kui öelda kellelegi et asi tuleb uuesti nullist üles ehitada, toimub kapseldumine ja "ah mida sa ka tead" suhtumine.
Alguses tuleks teha mitmeid korduseid - suuline istu - käeline istu - ja koer istub. Hiljem võin käelise juba vahelt ära kaotada. Ja kinnistada kordamööda nii käeliselt kui suuliselt.
Ja kui juhtub et koer eksib kolmel-neljal korral 10st, lõhun ülesande taaskord tagasi kergemaks et õnnestumisprotsent jääks 90-100% juurde.
Jah, see on raske. Meie jaoks inimlikult totaalselt arusaamatu.
Aga nagu mehed on marsilt, on koeradki totaalsed tulnukad, kelle jaoks ei ole kõik nii lihtne, loogiline ja selge.
Või kui tulnukas ei meeldi, siis pigem on tegu kaheaastase väikelapsega, kelle jaoks on maailm uus ja keda tuleb hoolikalt juhendada õigesti käituma, suunata, õpetada.
Ja koeral ei teki kunagi seda eufoorilist momenti "Oh yess, ma oskan eesti keelt!" Tema jaoks jääb "istu" helisignaaliks, mida kuuldes teeb ta toimingut.
Kui käsklus iseenesest on selge, hakkan õpetama juurde ka kestvust. Ja tasub meeles pidada et kui koer 30 sekundit istub, kui olen tema ees, siis ei tähenda see automaatselt et ta istub 30 sekundit kui olen temast kaugemal või liikumises.
Sest tema jaoks on kinnistunud vaikimisi käsuks saanud kestvusistumisel fotoaparaat. Kui mina aparaadiga tegelemise olen lõpetanud, järgneb preemia.
Nii me õpetame kusjuures iga päev vaikimisi midagi oma koerale aga seda kõike avastada annab alles põhjalikuma analüüsi puhul.
Ehk põhilised mis peaks selged olema koeral on käsk kestvusel, distantsil ja segajate puhul (välismaa treenerid nimetavad seda 3 D's ehk duration, distance and distraction) ja järjekord peaks õpetamisel olema - AJALINE, DISTANTS, SEGAJAD. Teises järjekorras saab kindlasti ka aga miks leiutada jalgratast, kui see on juba olemas.
Jah, ajalist õpetada on eriti igav minusugusel lühikeste närvidega ja kiirelt liikuval inimesel :D
Ajalise puhul tasub kindlasti meeles pidada et kui koer läheb poosist välja enne aja lõppu, siis ei tasu järgmist sessi teha sama pika aja peale vaid alustada taas sekundhaaval ülesehitamist nullist.
Kindlasti tulen ma selle teema juurde veel tagasi, kui hakkan Sue Ailsby juhendamise all Training Levels'eid õppima. Seniks tegelen enda paika pandud plaani järgi ja annan varsti tagasisidet.
Lisalugemist:
http://eileenanddogs.com/2015/12/30/cues-duration-distance-distraction/
http://www.clickertraining.com/node/4881
Sue Ailsby Training Levels on tasuta saadaval SIIT
reede, 27. november 2015
Head koerad kasvavad vitsata!
 |
| apdt.com |
Disclaimer: NB! Antud artikkel on mõeldud abistavaks materjaliks koeraomanikule, kellel puudub varasem kogemus koera koolitamisel. Artiklis ei ole käsitletud kõiki koerte käitumise nüansse. Probleemide ja kahtluste korral lugeda kindlasti üle algallikas ning APDT leht sisaldab oluliselt rohkem informatsiooni. Tõlkeküsimustes saan abiks olla.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
KÕIK KOERAD KASVAVAD VITSATA!
 |
| positively.com |
Dominants, dominance, dominance theory jne. Sõna domineerimine on nii ära lörtsitud, kasutades seda vägivalla õigustamiseks looma kallal, et isegi seda kuuldes tõusevad ihukarvad püsti.
Oma õiges tähenduses ei ole domineerimine absoluutselt vägivallaga seotud. Ja kuna väga tihti kuulen ma seda AGA..., siis kirjutan veidi mõtteid eesti keeles tänu APDT (Association of Pet Dog Trainers) kirjalikule nõusolekule.
Originaaltekst oma aus ja hiilguses ja ilma minu lisamõteteta asub DOMINANCE AND DOG TRAINING
Dominants (antud kontekstis võimu) ja karjateooria on pikemat aega juba kahtluse alla seatud (Eestis samuti ) ja välismaal teostatakse suurt järelevalvet organisatsioonide üle, kes veel antud teooriaid promovad.
Professionaalsete Koeratreenerite Liit ( APDT, Ameerika) soovib inimestele mõista anda, millised on tagajärjed, kui toimitakse vaid dominantsiteooria nõuannete järgi, mitte ei proovita mõista koeri, õppida nende käitumist ja kehakeelt ja seetõttu ei elata kunagi rahus ja tasakaalus koos oma koerlastest sõpradega.
1) Teooria ja vääritimõistmised
Tänaseks päevaks on uuringute käigus selgunud, et hundid looduslikus keskkonnas käituvad pigem perena, kus tuleb küll nägelemisi ette (nagu ka inimestel) aga mitte keegi ei tegele päevast päeva võimaluse otsimisega et liider kukutada ja Alfa-hundiks saada.
Hundikarja ei juhi ei alfaisane, ei alfaisase ja-emasepaar. Hundipere sõltub üksteisest metsikus looduses, et ellu jääda. Pigem on hundipere nagu inimperegi, kus esineb vähe agressiooni, sest kui keegi huntidest oleks agressiivne pereliikmete vastu, vähendaks see oluliselt hundipere võimalusi ellu jääda ja edasi paljuneda.
Jah, sotsiaalsed hierarhiad eksisteerivad täielikult (nagu ka meil, inimperedes) aga need hierarhilised suhted ei ole agressiivsed nagu tänapäeva populaarteooriates väidetakse. (Ja see populaarsus on üsna visa surema, hoolimata avaldatud uuringutest ja avaldustest )
Teadlane L. David Mech, ekspert huntide alal, avaldas viimati arvamust oma uuringute ja kirjutiste põhjal, et " inimesed peaksid ükskord lõplikult matma aegunud väärarusaama , et hundipere on kari verejanulisi tegelasi, kes vahetpidamata võitlevad kõrgeima koha eest karjas" (Mech 2008)
Koerte käitumise seletamine läbi huntide käitumise on täpselt sama asine, kui seletada inimeste käitumist läbi ahvi käitumise.
Kahjuks loosung "koer on kodustatud hunt" elab jonnakalt ja järjekindlalt internetis, ajakirjanduses, treenerite, aretajate ja tavaomanike seas. Üks suur meediapersoon CM saab senini kohelda loomi halvasti avalikult teleekraanil ja sajad, kui mitte tuhanded inimesed saavad sellest innustust ja ideid kuidas togides, tirides, maha surudes ja tsssss tehes ribidesse torgates on võimalik endale väärikas neljajalgne partner kasvatada. NII KURB!
Üks suurimaid väärarusaamu, mida me igapäevaselt kohtame, on sõna "domineerima" lahtiseletus. Koeri kirjeldatakse väga tihti "dominantsetena" mis on selle termini väär kasutamine. Domineerimine ei ole elusolendi iseloomujoon. Domineerimine esmajärjekorras on suhteid kahe üheliigilise olendi vahel kirjeldav termin ja lisaks väljend "dominantne koer" on täiesti tähendusetu, sest domineerimine saab toimuda vaid samaliigiliste isikute vahel (Bradshaw et al. , 2009) Lisaks leidub dominantsust pärilikkuses, geenides jm.
Näitena võiks tuua kooselavad abielupaarid: keegi neist on dominantsem, sest emma-kumma sõnade järgi talitatakse rohkem. See ei tähenda massilist teise poole allasurumist vaid täiesti elutervet mudelit. Igapäevaelus me ei pane domineerimist tähelegi. Näiteks emad on dominantsemad oma laste üle sest laps talitab ema sõnade järgi (alles puberteedieas peab ema rakendama lapse käitumise ohjamiseks tugevamat domineerimistaktikat ;) )
Dominantsi kohtab ka kahe koera vahelises suhtlemises (mitte inimese-koera vahelises suhtlemises)
kui üks näiteks soovib just seda toitu, puhkamiskohta, konti, mänguasja vm. Isegi koerte vahel ei saavutata oma tahtmist läbi agressiooni või sunni vaid üks suhte osapool loovutab selle teisele, lükates edasi oma korda antud hüve nautida. See on eluterve suhtumine.
Tavaliselt võib olla ühe koera staatus majas teise koera suhtes tugevam näiteks magamiskoha osas, samas kui teise koera eesõigus on mänguasja valida. Kõik on tasakaalus.
Koerad kes agressiivselt võitlevad oma tahtmiste eest, ei ole mitte dominantsed vaid pigem käitumishäiretega, kergesti ärrituvad koerad. Selline käitumine süveneb, kui inimene hakkab korrigeerima ärevusega seotud käitumishäireid verbaalselt või füüsiliselt karistades (ehk inimkeeli , ravima hakatakse sümptomeid, mitte põhjust)
Suhe koeraga, kasutades dominantsiteooriat selle kõige väärimas mõistes, on inimese-koera suhtele kahjulik ja viib veel rohkema stressi, ärrituvuse ja agressioonini koera osas ja seda rohkem on koer omanikule ebameeldiv ja isegi omanik võib oma koera karta, mis viib omakorda veel karmimate meetoditeni.
2) Elades koeraga, mis siis on tähtis?
Mis puutub koeraga kooselamisse või koostöötamisse, siis dominantsiteooria täiesti asjakohatu. See võib tulla küll paljudele üllatuseks või ei soovita seda tunnistada. Nii et jätame selle jura nüüd tahaplaanile.
 |
| Positively.com |
Käitumisprobleemiga või treeningmurega koera puhul on esimene asi treeningplaani koostamine (võib hõlmata käitumise modifitseerimist (behavior modification) ja erinevaid protokolle a'la relaxation protocol jne). See põhimõtteliselt ei nõua alustades isegi 100% koerte käitumise tundmist vaid plaanis keskendutakse kõigepealt sellele, mida koer peaks tegema selle asemel mida ta praegu teeb ning aidatakse koeral aru saada mida inimene temalt soovib ja premeeritakse teda õigete valikute tegemise eest. Kõik muu tuleb juba boonusena enamasti pea iseenesest. Hea koerajuht tunneb oma koera väga hästi just läbi temaga harmoonias koosõppimise. Me keegi ei ole sündinud enamasti oskajaks
Kahjuks liiga palju on õnnetutele omanikele räägitud et "Ole alfa!" ja "Näita koerale kes on boss!"
Sellise mõtlemise kurb pool on see et luuakse omaniku-koera olelusvõistlus-suhe, kus inimene on arvamusel, et koer püüab iga hinna eest kontrollida omaniku kodu ja elu.
Selline väär info kahjustab väga inimese-koera suhet ja võib viia koera puhul erinevate hirmude ja ärevusteni, mis omakorda tingivad agressiivse käitumise. Ja omanik on õnnetu, frustreerunud ja ühiskonna poolt mõnitatud äärmistel juhtudel.
Koerad ei saa meie keeles rääkida ja võivad olla meie kodudes (tahtmatult) paisatud olukordadesse mida nemad koeramaailmas ei mõista ja omanikud selle asemel, et õpetada koera olukorraga toime tulema, teevad vea, kus proovivad käituda nagu nii nagu neile on räägitud alfahuntide käitumisest.
Dominantsiga ei ole inimese-koera suhtes mitte midagi pistmist. Tegu on kahe erineva liigi vahel ühes keeles suhtlemise võimaluse puudumisega, mis viib omakorda käitumisteni ja arusaamatusteni mis on mõlema osapoole jaoks probleem. Inimese vastutus ja kohustus on õpetada koerale, milliseid käitumisviise me peame kohaseks ja õigeks ning kuidas me soovime et nad meie kodus käituksid (premeerides neid õigete valikute eest)
Meie roll on koerale selgeks teha ka millised käitumised ei ole oodatud ja on ülimalt ebasobivad aga seda peame meie, inimesed, tegema nii mõistlikult et loom ei läheks hoopis rohkem stressi ja ei looks probleemolukordi juurde. Reegleid ja piire saab seada edukalt ilma füüsiliselt ja vaimselt väärkohtlemata.
 |
| Positively.com |
Vahet ei ole, kas me vaatame koera või hunti, igasugused mahasurumised ja muud agressiivsed käitumised looma suhtes viivad vaid selleni, et loomal kujuneb välja ülitugev "põgene või võitle" käitumine ja loom kardab oma elu pärast.
Sellisel puhul koer kas tardub (väärarusaamana loetakse seda ellujäämisinstinkti allumiseks), põgeneb või võitleb et ennast päästa.
Kui me käitume nii oma koeraga, siis me ei tee talle selgeks et meie oleme "bossid" vaid et me oleme väga ohtlikud ja ebastabiilsed olendid, keda tasub karta, kelle eest iga hinnaga põgeneda või võidelda enne, kui on hilja.
Sellistes stsenaariumites ei ole dominantsi - on vaid terror ja vägivald ja ühe osapoole instinkt end surma eest kaitsta.
Me kõik võlgneme oma koertele selle, et vaatame maailma kasvõi korra läbi koera silmade ja teda mõistes loome rahuliku ja harmoonilise suhte.
Vaadake, kas see on ilus ja õilis? Treener, kes väidab et ta allutas koera endale ja kaitses end. Okei?
http://dfw.cbslocal.com/2015/11/19/video-of-trainer-hitting-dog-prompts-investigation/
Aga kui delfiini või ahvikest nii koheldaks? Okei? Miks kasse kunagi nii ei kohelda? Sest kass teeks inimesele väga haiget. Me kasutame julmal ja tänamatul moel ära koerte kannatlikkust ja armastust inimese vastu...
3)Aga kui mitte dominants, siis mida kasutada?
Õnneks on juba palju treenereid kes õpetavad inimesi looma koeraga suhet läbi positiivsete meetodite. Usaldusväärse partnerlussuhte loomiseks on väga palju erinevaid programme, käitumise modifitseerimise plaane jpm (NILIF ehk nothing in life is free, Sue Ailsby tasuta Training Levels, BAT ehk behavior adjustment treatment ja palju muid nagu näiteks reageerivatele koertele CARE protokoll)
Kõik sellised vägivalda mitte propageerivad programmid on tegelikult väga efektiivsed ja oluliselt edukamad, sest koerale on seatud reeglid ja on seatud kõik võimalused et ebaõnnestumine puuduks ning õpetatakse koguaeg, mida tuleks teha selleks et kõik on hästi (selle asemel et karistada valede käitumiste eest).
Nagu ka meie inimesed ju töötame ja käitume paremini keskkondades kus kõik on selge ja struktureeritud.
Igasugused müüdid dominantsist kui koer magab diivanil, sööb enne omanikku, väljub uksest enne omanikku jpm ei oma tegelikult üldse tähtsust omaniku-koera suhtes.
Iga majapidamine seab oma reeglid ja piirangud, mis on lubatud mis mitte. Ühtegi teaduslikku alust ei ole arvata et omanik peab sööma enne koera või ei tohi koera lasta enne ennast uksest väljuda (mis on igasuguse ohutuse seisukohalt tegelikult ju hea) ning koeraomanikud ei peaks elama alalises hirmus, et koerad tahavad vallutada nende majapidamist ja valitseda inimesi.
 |
| 4pawsu.com |
Lisan siia näiteid stiilis Müüt (M), Selgitus (S) ja mida teha (V)
M) Teie koer haugub Teie peale, et Te saaksite aru et koer on boss.
S) Tegelikult võib olla loendamatu arv põhjuseid, mis võivad viia sellise väljakannatamatu haukumiseni nagu näiteks igavus, hirm ja ärevus/stress.
Omanikud enamasti tahtmatult premeerivad koera haukumise eest, pöörates koerale tähelepanu või röökides tol hetkel koera peale. Tähelepanu pööramine pikemas perspektiivis tugevdab antud käitumist
V) Õpetage koer käsu peale haukuma ja tasa olema (vahva trikk! ). Piisav füüsiline liikumine, suhtlus inimperega, ja interaktiivsed mänguasjad nagu Kongid jm puzzled võivad vähendada igavusest tekkinud haukumise probleemi. Argade-stressis koerte puhul leidke põhjus mis põhjustab hirme ja töötage hirmu põhjuste likvideerimisega (nagu desensitization, tundetustamine).
M)Koer pissib majja, et näidata Teile et tegu on tema territooriumiga ja tema on boss majas.
Kindlasti pissib koer majja ka kättemaksuks
S) Ebapiisav potitreening toodab koeri, kes ei ole kunagi 100% lekkekindlad. Kohatud "lekked" võivad viidata tervisemurele nagu stress, infektsioonid, põletikud. Ka hirmupiss on täiesti olemas. Kastreerimata-steriliseerimata koerad märgistavad rohkem kui opereeritud koerad.
V)Minge tagasi algusesse ja alustage "potitreeningut" algusest peale.Jälgige oma koera tähelepanelikult KOGU AEG ja viige ta välja kohe, kui ta seda vajab. Premeerige koera koheselt õige käitumise eest, et ta mõistaks täiesti selgelt, mida Te temalt ootate. Külastage vet. arsti, et välistada tervislikud põhjused.
M)Koer arvab, et köök on tema territoorium ja proovib süüa enne Teid, trügides ka alati kööki.
S) Koerad on juba loomult prügituhnijad ja kui toit tundub olevat vabalt saadaval, kasutavad nad võimalust seda endale saada. Koerad, kes igavlevad, tõenäoliselt hakkavad otsima laudade-pliitide pealt jäänuseid ja sorteerivad prügikaste et leevendada igavust
V) Õpetage koer köögist eemal püsima ja laudadelt mitte toitu varastama.Andke koerale interaktiivseid mänguasju, mida näiteks saab toiduga täita. Nii saab koer oluliselt sobivamal viisil toitu "jahtida" ja energiat kulutada.
M)Koerad hüppavad inimese peale, et end maksma panna ja olla kõrgemal astmel
S) Koerad hüppavad sest ebajärjekindlad inimesed on kinnistanud neid seda tegema. Kord võib ja kord ei või ja samas inimene alati räägib koeraga kui too hüppab. Koerad hüppavad et pääseda meie näole lähemale tere ütlemiseks. Koerad hüppavad sest... sest see on lõbus ja äge!
V)Õpetage koer istuma, kui külalised sisenevad ja premeerige alati istumise eest. Õpetage et koer saab tähelepanu, paisid ja kiituseid ainult siis kui kõik 4 käppa on maas. Veenduge et kõik peres toimivad alati ühtmoodi ja keeravad koerale selja, kui koer hüpata proovib. Sel juhul ei kinnista keegi enam hüppamist ja koer näeb et see ei tasu ära.
M)Koerad tirivad rihmas, et olla ees ning olla jalutuskäigu liidrid ja otsustajad
S)Kui koer iga kord välja pääsedes saab niimoodi tirides liigelda ilma et keegi talle midagi muud õpetaks, siis koer arvab et nii need jalutuskäigud peavadki olema! Kannatab ära ka meiepoolse pahameele. Jalutamine on koera jaoks nii põnev ja lõbus tegevus, et see omakorda tingibki tirimise. Nad tahavad ju kõiki lõhnu nuusutada, kiiresti igale poole pääseda, nautida. Pealekauba inimesel on 2 jalga, koeral 4. Inimene võiks ju ka vahel end veidi kiiremini liigutada ;)
V) Olge täiesti raudkindel iga kord ja ärge laske tirida. Ärge liikuge enne kui rihm on lõdva (meil on see läbi tehtud) Ärge lugege aega, mida Te kulutate selle käitumise õpetamiseks. Ärge kiirustage, aega on ja koer õpib mida Te soovite temalt. Premeerige koera külluslikult, kui ta on Teie kõrval ja ärge liikuge temaga edasi, kui ta hakkab tirima. Õpetage selgeks ka "kõrval" käsklus. Kui koer on liiga tugev, kasutage abivahendit nagu koonurihm või front-clip traksid ja kasutage neid koos samaaaegse õpetamisega, et lõpuks abivahendist loobuda.
M)Koer "lükkab" Teid eest ja tormab uksest välja selleks et näidata kes on boss
S) Täpselt nagu rihmas jalutamisegagi, koerad üleerutuvad kergesti ja nad ei tea et see on sobimatu käitumine, juhul kui Te talle seda ei õpeta et nii ei sobi. Teid lükatakse eest vaid seepärast et Te olete maailmal ees ja "see miski" on seal väljas nii põnev ja lahe. Õpetage, et nii ei ole ilus.
V) Õpetge koerale kas "oota" või "paigal"ja praktiseerige seda palju ka erinevates olukordades. Nii saab koer aru, et inimesel on alati eesõigus. Kasutage vajadusel beebiväravaid, et koer ei jookseks läbi maja ja nende abil on hea ka "oota" ja "paigal" käske harjutada
M)Koerad kes on "bossid" ei kuula Teid ega kuuletu, sest nad ei pea seda tegema.
S) Koeri, keda ei ole piisavalt ja korralikult motiveeritud tagasi tulema kutsumise peale, ei mõista et "siia" tähendab "tule kohe siia!". Koerad saavad ümbritsevast niivõrd lummatuks ja on kergelt huvituvad kõigest huvitavamast nagu näiteks teistest koertest, inimestest, lastest, rohust, puudest, põõsastest ja paljust muust
V) Õpetage koera juurde tulema seni rihmas, kuniks ta tuleb iga kutse peale koheselt. Kiitke ja premeerige koera ohtralt, kui ta tuleb sest see peab olema tema jaoks 100% selge et ta tegi väga õige otsuse. Mitte kunagi ärge karistage koera kui ta ei tule, see õpetab talle vaid seda, et Teie juurde ei ole ohutu tulla.
M) Koerad proovivad Teile või teistele koertele peale ronida et näidata kes on boss (mounting)
S) Kui koerad mängivad, saab selline käitumine lustlikuks mängu osaks - positsiooni võtmine on pigem mänguline, mitte staatuse saavutamise soovi sümbol. Jälgige koeri mängimas. Aga selline käitumine võib ka mitmel muul põhjusel avalduda, põhilised on stress, pinge leevendus või eelkirjeldatud mäng
V)Kui koer harrastab seda Teiega, siis andke talle lihtsalt mõni muu tegevus. Mänguasi, trikk, istu, lama, relax vms.
M) Koerad ronivad mööblile, et näidata kes on majapidamises valitseja.
S) Koerad ronivad vooditele ja mööblile täpselt samal põhjusel mis inimesedki - need on väga mugavad olelemiseks.
V) Õpetage koerale "maha" käsk, et ta tuleks alati koheselt maha, kui Te seda soovite. Kui Te ei soovi koera mööbli peale, siis korraldage majapidamine nii et koeral ei ole võimalust mööblile pääseda. Sest kui koerad vahepeal taas mööblile pääsevad, kinnistab see uuesti mõnusat olelemist pehmel mööblil. Pange koerale oma padi, madrats või koeravoodi ja premeerige teda alati, kui ta läheb sinna puhkama. Ja kui Teil tegelikult pole selle vastu midagi, et koer puhkab diivanil aga Te kardate et see on automaatselt Teie üle domineerimine, siis rahu! Seni kuni Teie olete oma piirid ja reeglid paika pannud ja olete järjepidev õigete valikute kinnistamises, ei sea keegi kahtluse alla Teie võimekust olla mõistlik teejuht inimmaailmast.
Suur tänu Teile, kes Te jõudsite selle pika postituse päriselt lõpuni lugeda! Kel on soovi, et mõne punkti või arvamuse kohta oleks omakorda põhjalikum blogpost, andke ainult teada, heameelega kirjutan ja aitan.
Lisamaterjali lugemiseks leiab:
American Veterinary Society of Animal Behavior 2007. AVSAB Position Statement
http://avsabonline.org/uploads/position_statements/Combined_Punishment_Statements.pdf
American Veterinary Society of Animal Behavior 2009
http://www.avsabonline.org/uploads/position_statements/dominance_statement.pdf
Bradshaw J.W.S., Blackwell E.J., Casey R.A. 2009. Dominance in domestic dogs - useful construct or bad habit? Journal of Veterinary Behavior: Clinical Applications and Research, May/June 2009, pp 135-144.
Herron M.E., Shofer F.S., Reisner I.R. 2009. Survey of the use and outcome of confrontational and non-confrontational training methods in client-owned dogs showing undesired behaviors. Applied Animal Behavior Science, 117, pp. 47-54.
Mech L.D. 2008. International Wolf.
http://www.4pawsu.com/alphawolf.pdf
Yin Sophia. 2009. The APDT Chronicle of the Dog, Mar/Apr 2009, pp. 13-17.
http://apdt.com/petowners/articles/docs/Yin_MA09.pdf
Yin S. 2009. Low Stress Handling, Restraint, and Behavior Modification of Dogs and Cats. Cattledog Publishing. Davis,CA. For more information visit http://www.askdryin.com/
esmaspäev, 16. november 2015
Maiustega premeerimise viiskümmend halli varjundit
Ehk õppetunde maiuste kohta elust enesest :)
Maiuste baasil treenimine on meeldiv ja positiivne viis õpetada koera ilma karistuseta, premeerides koera õigete käitumiste eest. Nii ilus ja lihtne eks?
Tegelikult on olukord maiustega hoopis keerulisem. Naerdakse küll, et mis neil positiivsete meetoditega treenijatel viga, topivad aina maiust koerale suhu ja viljelevad vabakasvatust (vabakasvatusest on muidugi asi kaugel aga see võiks olla mõne järgmise postituse teema).
Ma alguses arvasin ka et võtan Kieferile maiused ja mis see siis ära pole - ostad mingi eriti maitsva värgi ja kohe muutub nii käitumine kui õpisuutlikkus.
Ei, vot nii see küll ei läinud ega käinud.
Meie esimene kogemus maiusega oli siis, kui Kiefer oli ca aastane. Kuskilt oli minu kõrvu midagi premeerimiste kohta jõudnud ja võtsin õue kaasa toore, maitsva lihatüki. Minu arvates. Koer ei olnud nõus seda tänaval olles ära sööma. Sülitas välja ja nii see jäigi.
Nojah...rumal tegelane, ise on süüdi kui pirtsutab. Ja sinna me maiusega proovimine jäigi.
Aeg läks edasi ja Kiefer kasvas ning eks me mingeid katseid vahelduva eduga ikka tegime. 2013 dets läksime koertekooli ja sinnna võtsin kaasa eriti kõrge väärtusega maiuseid nagu sõrnikud ja kala taignas ja viinereid. Läbi kõrge väärtusega maiuse Kiefer tegi tööd küll aga tekkis ka ootamatuid agressiivsussööste vahele. Mida maitsvam preemia, seda rohkem sain ma tema tähelepanu endal hoida ja seda ootamatumad olid ka tema sööstud. Miks? Varsti räägin lähemalt.
Praeguseks võin ma väita kindlalt et kui koer ei võta maiust on koeral stress. Punkt. Isegi siis kui inimese jaoks ei tundu olevat mitte midagi erilist, on ümbritsevas see miski (olgu ta siis hirmutav või ärritav) et koer ei suuda süüa.
Kõik koerad söövad ja seetõttu on maiusepreemia üks mugavamaid premeerimisviise. Aga kui koer ei võta maiust, ei ole tegu ei pirtsutamise, snoobitsemise, ülbitsemise aga millegi muuga. Koer on mures, stressis ja/või ärritunud.
Kuna toit on tõesti esimene asi, mida loom mitte ainult ei taha vaid ka vajab elusolemiseks, on äärmiselt ebaloomulik kui koer keeldub toidust ja koheselt tuleks vaadata üle ümbritsev, vajadusel kontrollida tervist.
Aga praegu tahan ma siiski rääkida justnimelt toidust, mida kasutame preemiana.
Kui koer võtab toas näiteks lihamaiust ja õues mitte, siis on ta üle oma taluvusläve ja ümbritseval on tugevam ( võib ka olla hirmutav) mõju kui maiusel. Alati on võimalik võtta õue veel väärtuslikum maius kaasa (mida koer eeldatavasti siis võtab) Aga sellega maskeerime me juba probleemi ning koer õpib läbi maiuse söömise probleemi vältima. ja probleem ei lahene.
Näide: Meie kasutame teatud kohtades (tänavad, kus on palju agressiivseid aiakoeri, mõni ootamatult vastutulev koer jm) veisehakkliha, viinereid ja juustu et olukordi hallata aga Kiefer on täpselt niipalju üle taluvusläve, et ta küll sööb aga sööki rabab ning mure tema olekus ja kehakeeles on suur. Olukorrast möödudes ta küll juba rahuneb aga ilma kõrge väärtusega preemiata meil teatud kohti läbida ei ole võimalik. Osadest kohtadest oleme õnneks juba jagu saanud :)
On kohti, kus treenime kasutades kurgikoori (kaaluprobleem, sry Kiefer), tavalisi krõbinaid, õunatükikesi ja sellise väärtusega preemiaga ei saa me kunagi ilma probleemideta
läbida ülalmainitud probleemkohti.
Miks? Sest tegelikult me vaid haldame kõrge väärtusega maiusega probleemi, mitte ei laheda seda. Lahendamine käib muude "tööriistadega".
Ja kui koer sööb, olles ise üle oma taluvusläve, ei ole see absoluutselt sobiv pinnas õppimiseks ja õpitu kinnistamiseks.
Ja peale selle tarkusetera ammutamist oma kursuse õpetajalt Amy Cook'ilt Ph. D.(Bio) olen ma õppinud nägema maiust preemiana hoopis teistmoodi.
Peale selle et maius on superefektne (eriti kombineerituna klikkeriga) lahedate trikkide ja vajalike käitumiste õpetamiseks, on maius ka perfektne indikaator koera probleemide märkamiseks ja nende lahendamiseks.
Üks eriti väärtuslik maius senini on meil toores veisehakkliha. Seda mahub pihku palju ja on väga mugav peost koerale suhu "pigistada". Sellega saame probleemideta mööduda raskusi tekitavatest kohtadest, teistest koertest ja see on isegi liiga intensiivne preemia, et sellega toas midagi õppida.
Meie maiuseväärtused läksid kunagi nii:
-veisehakkliha või muu eriti hästi tehtud kraam - 9-10 (vedas läbi igast olukorrast. Kasutasin nii õues kui toas)
-viinerid- pihvid 7-8 (oli raskusi stressirikkas kohas kontakti säilitamisega aga veel sõi. Kasutasin nii õues kui toas)
-leivad, juustud - 5-6 (stressirikkal momendil vedas alt, söömine katkes, kasutasin nii õues kui toas)
-erinevad treeninguks mõeldud loomapoodide maiused - 3-4 (toas veel jätkus niipalju väärtust et trikke teha aga õues oli väärtus juba olematu)
-Tema igapäevane koerakrõbin 1-2 (toas ok, kasutasin toitu mitte kaussi panemiseks vaid tubase käitumise modifitseerimiseks läbi õigete
valikute premeerimise. Õues sülitas välja)
Praegu on meie maiuseväärtused:
-värske liha ja veisehakkliha - ei ole enam mitu kuud ostnud. Tegelen imepisikeste sammude haaval käitumismurede lahendamisega nii, et
me ei väldi probleemi aga oleme allapoole taluvusläve piiri, töötades läbi murekohti madala väärtusega preemiaga ja personaalse suhtlusega.
-viinerid-pihvid-leib-juust - on taskus kaasas selleks, et vajadusel ootamatust olukorrast ilma reaktsioonita väljuda.
-Krõbinad - põhiline millega treenime nii toas kui õues. Jah, raskeid kohti me veel krõbinaga ei läbi aga Kieferi enesekindlus on niipalju
kasvanud et ta sööb õues krõbinaid ja mõnest eriti huvitavast ja veidi ärritavast olukorrast oleme ka pääsenud krõbina abil. Ca pool aastat tagasi ma sellest
veel ei unistanud (ja olgem ausad ma seda kõike veel ei teadnudki ja õppisin alles august 2015 FDSA Bogeyman kursuselt. PS, kursus algab dets 2015 uuesti)
Ehk eriti väärtuslik õppetund nr 1 - kasutades madalama väärtusega preemiat, on võimalik probleemidele varakult jälile saada ning lahendada neid
enne, kui probleemid suureks paisuvad (eriti oluline probleemkoera puhul nagu Kiefer)
NB! Koera EI TOHI näljutada selleks, et äkki töötab ta näljasena paremini. See ei ole humaanne. Parem plaani sessioonid hoolikalt õigesti valitud preemiaga ja välista, et ärriti on tugevam kui teie kahe koostöö.
Aga seda kõike psühholoogiliste probleemidega koera puhul, kes äkki keeldub võtmast maiust.
Muidu kehtib ikka reegel, et õppides olgu maiuse väärtus pigem kõrge, sest ka meie ei viitsi näiteks ühe euro eest end liigutada aga 10€
on juba hoopis teine jutt. Aga kui käitumine/käitumisjada ja trikid on kinnistatud, võiks jääda kõrge väärtusega preemia jackpotiks.
See tingib kasiinoefekti - koer täidab alati innuga ja huviga käsku sest kunagi ta ei tea ette, mil on tulekul see õige väärtuslik
auhind :)
Teiseks olen aru saanud, et maius kui selline (olgu ta siis madala või kõrge väärtusega) on tõeliselt igav koerale, kui see talle lihtsalt tuimalt suhu jookseb.
Seetõttu oleme hakanud kasutama erinevaid toidumänge, et preemia oleks huvitav. Kui Kiefer täidab mõne käsu õigesti, siis ma kas suure kiidulaulu
saatel viskan maiust õhku või veeretan temast eemale, et ta saaks seda taga ajada (mis on omakorda veel preemia, kuna jaht meeldib kõikidele koertele)
Hästi palju mängime maiuse peitmise mängu või krõbinate maha puistamise mängu, et Kieferi nina ja peake saaksid tööd.
Mängust räägib ka Denise Fenzi blogi http://denisefenzi.com/?s=food+play
Õppetund nr 2 - Isegi vähemväärtuslik maius on oluliselt väärtuslikum, kui seda serveerida koerale huvitavalt, viisil mis koera silmad särama lööb
Hästi palju loeb igal treenimisel või käitumise modifitseerimisel tehnika ja maiuse andmise intervall.
Näiteks kui koer on väga murelik ning teda on vaja juhtida endaga kontaktis läbi probleemolukorra, on oluliselt efektiivsem intervall maius sekundis, kui maius iga paari sekundi takka.
Väga hea reaktiivsuse näide, kuigi intervall võiks antud video puhul kiiremgi olla, eriti alguses.
https://youtu.be/ytx8SfBYweQ
Samamoodi ka kõrvalkõnni õpetamisel. Alul tuleks premeerida iga sammu õiges positsioonis, siis iga kahe, kolme, nelja, kolme, kahe, viie sammu tagant.
Näitena on vahvad videod http://drsophiayin.com/blog/entry/dog-training-is-a-technical-skill-treat-delivery-speed
Inglise keeles on antud lingil kogu jutt maiuse andmise mehaanilisest poolest, oma keha asendist ja paljust muust.
Ja näiteks triki õppimisel toon näitena Yvette Van Veen'i awesome dogs video, kus ta näitas meile ette, kuidas õpetada ninatargetit koos püsivusega.
Enamus meist eksis maiuse andmise tehnikaga ja Yvette tegi puust ning punaseks ette oma kahe koeraga kui oluline on õpetamisel isegi koht, kust maius tuleb
https://www.youtube.com/watch?v=s3d4KGgH8RY
Senini oli meil ka rohmakas käpatarget. Kiefer küll puudutas käpaga targetit aga jooksis kohe maiuse järgi. Miks? Sest ma ei premeerinud teda targetil! Olin seda küll õppinud aga lihtsalt ei kasutanud miskipärast.
Ükskord Emmaga kokku saades juhtis ta mu tähelepanu sellele ning seda pisikest nüanssi kasutama hakates, on meil armas target olemas :)
Õppetund nr 3 - maiuse väärtust ja õpiedukust tõstavad õige tehnika ja intervall.
Ja lõpuks: üks uusimaid asju mida olen avastanud tänu Denise Fenzi'le, on see et kui koer on pigem lühikese närviga ja kiiresti frustreeruv, siis tasub teda premeerida ka siis kui ta teeb vea. Just! See õpetab õrna närvikavaga koerale, et iga ponnistus kannab vilja ja ta on oluliselt õpi- ja koostööaltim.
Põhilise preemiana eksimisel tasub kasutada Cheerful Interrupter'it kus anda koerale oma kehakeele ja hääletooniga mõista et tal on õppimisel olemas tugi ja küll see maius ka saabub.
Aga kui ma reaalselt näen et ülesanne ei tule välja, veeretan ma teatud arvu maiuseid laiali või palun kohe ja kiirelt mõne tugeva oskuse näitamist.
See lõpetab koera jaoks trennisessi positiivse noodiga ja minul jääb vaid mõelda, mida teha järgmine kord paremini.
http://denisefenzi.com/2015/06/15/cheerful-interrupter-or-engagement/ https://www.youtube.com/watch?v=TBvPaqMZyo8
Ning mis on alati tekitanud küsimusi - kui Kiefer agressiivselt reageerib, topin tal suu alati maiuseid täis. Ma proovin küll reaktsioone vältida
aga reaktsiooni ajal ja peale reaktsiooni sööme paljupalju kiirelt maiuseid suhu "tulistades" /rapid fire treats/
Nii jõuame me kunagi punkti, kus ärriti = toit. Ja ma ei premeeri agressiivsust sest emotsioone ei saa premeerida ja agressiivsushoo ajal
maiuseid toites ei tee koera agressiivsemaks vaid aitab probleemi lahendada.
CARE Protokoll
Samamoodi toimime kui Kiefer midagi kardab. Ka hirm on emotsioon mis ei võimendu, kui seda maiusega hallata. Loomulikult hirmu puhul käib veel maiusega kaasas Kieferi paitamine, sügamine, mõnusal toonil rääkimine jpm.
Lisalugemist:
http://eileenanddogs.com/cant-reinforce-fear/
http://www.patriciamcconnell.com/theotherendoftheleash/you-cant-reinforce-fear-dogs-and-thunderstorms
https://awesomedogs.wordpress.com/2013/12/01/yes-you-can-reinforce-fear-or-at-least-enable-it/
NB! Olen ka ära õppinud, et kui koer kedagi kardab, ei aita hirmust absoluutselt üle saada see, kui see hirmus inimene talle maiust pakub.
Koer võib küll maiust võtta aga see ei lahenda probleemi ja tekitab ainult vastakaid ja segaseid tundeid. Konkreetse inimese kartusega tuleks teisiti tegeleda.
Nii et kogu see maiustega mässamine ei olegi nii kerge kui tundub. Tegelikult on hästi palju veel erinevaid nüansse aga kõike ühte postitusse kirja panna ei mahu. Iga viis on ainulaadne ja peab sobima just konkreetsele koerale sest iga koer on erinev ja eriline.
Koera õpetamine läbi premeerimise on humaanne ja ilus. Miks peaks õppima läbi valusate kogemuste, kui on võimalik õppida läbi õnnestumiste?
Lõppsõna.
Kui koer ei võta maiust, ei tohi seda jätta tähelepanuta. See on väga vajalik info nii treenimiseks kui käitumise modifitseerimiseks.
Maiusega on võimalik mängida sadu erinevaid mänge ja läbi mängu on ka kuiv krõbin hästi tore preemia. Võttes aega ja planeerides trennisessioonid (parim õpiedukus on 2-3 minutilisel töösessioonidel) õnnestuvateks, lisades õige maiuse andmise tehnika ja kohandades intervalle saavad trennid olema supertoredad, pühendunud ja särasilmse loomaga.
Ja meile, inimestele hoiatus! :)
Mina olen selle reegli vastu eksinud ja nüüd võtan käsile lisaks koera treenimisele ka teekonna tervislikuma eluviisi poole.
 |
| Victoria Stilwell Positively |
Tegelikult on olukord maiustega hoopis keerulisem. Naerdakse küll, et mis neil positiivsete meetoditega treenijatel viga, topivad aina maiust koerale suhu ja viljelevad vabakasvatust (vabakasvatusest on muidugi asi kaugel aga see võiks olla mõne järgmise postituse teema).
Ma alguses arvasin ka et võtan Kieferile maiused ja mis see siis ära pole - ostad mingi eriti maitsva värgi ja kohe muutub nii käitumine kui õpisuutlikkus.
Ei, vot nii see küll ei läinud ega käinud.
Meie esimene kogemus maiusega oli siis, kui Kiefer oli ca aastane. Kuskilt oli minu kõrvu midagi premeerimiste kohta jõudnud ja võtsin õue kaasa toore, maitsva lihatüki. Minu arvates. Koer ei olnud nõus seda tänaval olles ära sööma. Sülitas välja ja nii see jäigi.
Nojah...rumal tegelane, ise on süüdi kui pirtsutab. Ja sinna me maiusega proovimine jäigi.
 |
| Leia, mis motiveerib Sinu koera ja kasuta seda ;) |
Aeg läks edasi ja Kiefer kasvas ning eks me mingeid katseid vahelduva eduga ikka tegime. 2013 dets läksime koertekooli ja sinnna võtsin kaasa eriti kõrge väärtusega maiuseid nagu sõrnikud ja kala taignas ja viinereid. Läbi kõrge väärtusega maiuse Kiefer tegi tööd küll aga tekkis ka ootamatuid agressiivsussööste vahele. Mida maitsvam preemia, seda rohkem sain ma tema tähelepanu endal hoida ja seda ootamatumad olid ka tema sööstud. Miks? Varsti räägin lähemalt.
Praeguseks võin ma väita kindlalt et kui koer ei võta maiust on koeral stress. Punkt. Isegi siis kui inimese jaoks ei tundu olevat mitte midagi erilist, on ümbritsevas see miski (olgu ta siis hirmutav või ärritav) et koer ei suuda süüa.
Kõik koerad söövad ja seetõttu on maiusepreemia üks mugavamaid premeerimisviise. Aga kui koer ei võta maiust, ei ole tegu ei pirtsutamise, snoobitsemise, ülbitsemise aga millegi muuga. Koer on mures, stressis ja/või ärritunud.
Kuna toit on tõesti esimene asi, mida loom mitte ainult ei taha vaid ka vajab elusolemiseks, on äärmiselt ebaloomulik kui koer keeldub toidust ja koheselt tuleks vaadata üle ümbritsev, vajadusel kontrollida tervist.
Aga praegu tahan ma siiski rääkida justnimelt toidust, mida kasutame preemiana.
Kui koer võtab toas näiteks lihamaiust ja õues mitte, siis on ta üle oma taluvusläve ja ümbritseval on tugevam ( võib ka olla hirmutav) mõju kui maiusel. Alati on võimalik võtta õue veel väärtuslikum maius kaasa (mida koer eeldatavasti siis võtab) Aga sellega maskeerime me juba probleemi ning koer õpib läbi maiuse söömise probleemi vältima. ja probleem ei lahene.
Näide: Meie kasutame teatud kohtades (tänavad, kus on palju agressiivseid aiakoeri, mõni ootamatult vastutulev koer jm) veisehakkliha, viinereid ja juustu et olukordi hallata aga Kiefer on täpselt niipalju üle taluvusläve, et ta küll sööb aga sööki rabab ning mure tema olekus ja kehakeeles on suur. Olukorrast möödudes ta küll juba rahuneb aga ilma kõrge väärtusega preemiata meil teatud kohti läbida ei ole võimalik. Osadest kohtadest oleme õnneks juba jagu saanud :)
On kohti, kus treenime kasutades kurgikoori (kaaluprobleem, sry Kiefer), tavalisi krõbinaid, õunatükikesi ja sellise väärtusega preemiaga ei saa me kunagi ilma probleemideta
läbida ülalmainitud probleemkohti.
Miks? Sest tegelikult me vaid haldame kõrge väärtusega maiusega probleemi, mitte ei laheda seda. Lahendamine käib muude "tööriistadega".
Ja kui koer sööb, olles ise üle oma taluvusläve, ei ole see absoluutselt sobiv pinnas õppimiseks ja õpitu kinnistamiseks.
Ja peale selle tarkusetera ammutamist oma kursuse õpetajalt Amy Cook'ilt Ph. D.(Bio) olen ma õppinud nägema maiust preemiana hoopis teistmoodi.
Peale selle et maius on superefektne (eriti kombineerituna klikkeriga) lahedate trikkide ja vajalike käitumiste õpetamiseks, on maius ka perfektne indikaator koera probleemide märkamiseks ja nende lahendamiseks.
Üks eriti väärtuslik maius senini on meil toores veisehakkliha. Seda mahub pihku palju ja on väga mugav peost koerale suhu "pigistada". Sellega saame probleemideta mööduda raskusi tekitavatest kohtadest, teistest koertest ja see on isegi liiga intensiivne preemia, et sellega toas midagi õppida.
Meie maiuseväärtused läksid kunagi nii:
-veisehakkliha või muu eriti hästi tehtud kraam - 9-10 (vedas läbi igast olukorrast. Kasutasin nii õues kui toas)
-viinerid- pihvid 7-8 (oli raskusi stressirikkas kohas kontakti säilitamisega aga veel sõi. Kasutasin nii õues kui toas)
-leivad, juustud - 5-6 (stressirikkal momendil vedas alt, söömine katkes, kasutasin nii õues kui toas)
-erinevad treeninguks mõeldud loomapoodide maiused - 3-4 (toas veel jätkus niipalju väärtust et trikke teha aga õues oli väärtus juba olematu)
-Tema igapäevane koerakrõbin 1-2 (toas ok, kasutasin toitu mitte kaussi panemiseks vaid tubase käitumise modifitseerimiseks läbi õigete
valikute premeerimise. Õues sülitas välja)
Praegu on meie maiuseväärtused:
-värske liha ja veisehakkliha - ei ole enam mitu kuud ostnud. Tegelen imepisikeste sammude haaval käitumismurede lahendamisega nii, et
me ei väldi probleemi aga oleme allapoole taluvusläve piiri, töötades läbi murekohti madala väärtusega preemiaga ja personaalse suhtlusega.
-viinerid-pihvid-leib-juust - on taskus kaasas selleks, et vajadusel ootamatust olukorrast ilma reaktsioonita väljuda.
-Krõbinad - põhiline millega treenime nii toas kui õues. Jah, raskeid kohti me veel krõbinaga ei läbi aga Kieferi enesekindlus on niipalju
kasvanud et ta sööb õues krõbinaid ja mõnest eriti huvitavast ja veidi ärritavast olukorrast oleme ka pääsenud krõbina abil. Ca pool aastat tagasi ma sellest
veel ei unistanud (ja olgem ausad ma seda kõike veel ei teadnudki ja õppisin alles august 2015 FDSA Bogeyman kursuselt. PS, kursus algab dets 2015 uuesti)
Ehk eriti väärtuslik õppetund nr 1 - kasutades madalama väärtusega preemiat, on võimalik probleemidele varakult jälile saada ning lahendada neid
enne, kui probleemid suureks paisuvad (eriti oluline probleemkoera puhul nagu Kiefer)
NB! Koera EI TOHI näljutada selleks, et äkki töötab ta näljasena paremini. See ei ole humaanne. Parem plaani sessioonid hoolikalt õigesti valitud preemiaga ja välista, et ärriti on tugevam kui teie kahe koostöö.
Aga seda kõike psühholoogiliste probleemidega koera puhul, kes äkki keeldub võtmast maiust.
Muidu kehtib ikka reegel, et õppides olgu maiuse väärtus pigem kõrge, sest ka meie ei viitsi näiteks ühe euro eest end liigutada aga 10€
on juba hoopis teine jutt. Aga kui käitumine/käitumisjada ja trikid on kinnistatud, võiks jääda kõrge väärtusega preemia jackpotiks.
See tingib kasiinoefekti - koer täidab alati innuga ja huviga käsku sest kunagi ta ei tea ette, mil on tulekul see õige väärtuslik
auhind :)
Teiseks olen aru saanud, et maius kui selline (olgu ta siis madala või kõrge väärtusega) on tõeliselt igav koerale, kui see talle lihtsalt tuimalt suhu jookseb.
Seetõttu oleme hakanud kasutama erinevaid toidumänge, et preemia oleks huvitav. Kui Kiefer täidab mõne käsu õigesti, siis ma kas suure kiidulaulu
saatel viskan maiust õhku või veeretan temast eemale, et ta saaks seda taga ajada (mis on omakorda veel preemia, kuna jaht meeldib kõikidele koertele)
Hästi palju mängime maiuse peitmise mängu või krõbinate maha puistamise mängu, et Kieferi nina ja peake saaksid tööd.
Mängust räägib ka Denise Fenzi blogi http://denisefenzi.com/?s=food+play
Õppetund nr 2 - Isegi vähemväärtuslik maius on oluliselt väärtuslikum, kui seda serveerida koerale huvitavalt, viisil mis koera silmad särama lööb
Hästi palju loeb igal treenimisel või käitumise modifitseerimisel tehnika ja maiuse andmise intervall.
Näiteks kui koer on väga murelik ning teda on vaja juhtida endaga kontaktis läbi probleemolukorra, on oluliselt efektiivsem intervall maius sekundis, kui maius iga paari sekundi takka.
Väga hea reaktiivsuse näide, kuigi intervall võiks antud video puhul kiiremgi olla, eriti alguses.
https://youtu.be/ytx8SfBYweQ
Samamoodi ka kõrvalkõnni õpetamisel. Alul tuleks premeerida iga sammu õiges positsioonis, siis iga kahe, kolme, nelja, kolme, kahe, viie sammu tagant.
Näitena on vahvad videod http://drsophiayin.com/blog/entry/dog-training-is-a-technical-skill-treat-delivery-speed
Inglise keeles on antud lingil kogu jutt maiuse andmise mehaanilisest poolest, oma keha asendist ja paljust muust.
Ja näiteks triki õppimisel toon näitena Yvette Van Veen'i awesome dogs video, kus ta näitas meile ette, kuidas õpetada ninatargetit koos püsivusega.
Enamus meist eksis maiuse andmise tehnikaga ja Yvette tegi puust ning punaseks ette oma kahe koeraga kui oluline on õpetamisel isegi koht, kust maius tuleb
https://www.youtube.com/watch?v=s3d4KGgH8RY
 |
| Image credit: bcdogtrainer.com |
Senini oli meil ka rohmakas käpatarget. Kiefer küll puudutas käpaga targetit aga jooksis kohe maiuse järgi. Miks? Sest ma ei premeerinud teda targetil! Olin seda küll õppinud aga lihtsalt ei kasutanud miskipärast.
Ükskord Emmaga kokku saades juhtis ta mu tähelepanu sellele ning seda pisikest nüanssi kasutama hakates, on meil armas target olemas :)
Õppetund nr 3 - maiuse väärtust ja õpiedukust tõstavad õige tehnika ja intervall.
Ja lõpuks: üks uusimaid asju mida olen avastanud tänu Denise Fenzi'le, on see et kui koer on pigem lühikese närviga ja kiiresti frustreeruv, siis tasub teda premeerida ka siis kui ta teeb vea. Just! See õpetab õrna närvikavaga koerale, et iga ponnistus kannab vilja ja ta on oluliselt õpi- ja koostööaltim.
Põhilise preemiana eksimisel tasub kasutada Cheerful Interrupter'it kus anda koerale oma kehakeele ja hääletooniga mõista et tal on õppimisel olemas tugi ja küll see maius ka saabub.
Aga kui ma reaalselt näen et ülesanne ei tule välja, veeretan ma teatud arvu maiuseid laiali või palun kohe ja kiirelt mõne tugeva oskuse näitamist.
See lõpetab koera jaoks trennisessi positiivse noodiga ja minul jääb vaid mõelda, mida teha järgmine kord paremini.
http://denisefenzi.com/2015/06/15/cheerful-interrupter-or-engagement/ https://www.youtube.com/watch?v=TBvPaqMZyo8
Ning mis on alati tekitanud küsimusi - kui Kiefer agressiivselt reageerib, topin tal suu alati maiuseid täis. Ma proovin küll reaktsioone vältida
aga reaktsiooni ajal ja peale reaktsiooni sööme paljupalju kiirelt maiuseid suhu "tulistades" /rapid fire treats/
Nii jõuame me kunagi punkti, kus ärriti = toit. Ja ma ei premeeri agressiivsust sest emotsioone ei saa premeerida ja agressiivsushoo ajal
maiuseid toites ei tee koera agressiivsemaks vaid aitab probleemi lahendada.
CARE Protokoll
Samamoodi toimime kui Kiefer midagi kardab. Ka hirm on emotsioon mis ei võimendu, kui seda maiusega hallata. Loomulikult hirmu puhul käib veel maiusega kaasas Kieferi paitamine, sügamine, mõnusal toonil rääkimine jpm.
Lisalugemist:
http://eileenanddogs.com/cant-reinforce-fear/
http://www.patriciamcconnell.com/theotherendoftheleash/you-cant-reinforce-fear-dogs-and-thunderstorms
https://awesomedogs.wordpress.com/2013/12/01/yes-you-can-reinforce-fear-or-at-least-enable-it/
NB! Olen ka ära õppinud, et kui koer kedagi kardab, ei aita hirmust absoluutselt üle saada see, kui see hirmus inimene talle maiust pakub.
Koer võib küll maiust võtta aga see ei lahenda probleemi ja tekitab ainult vastakaid ja segaseid tundeid. Konkreetse inimese kartusega tuleks teisiti tegeleda.
Nii et kogu see maiustega mässamine ei olegi nii kerge kui tundub. Tegelikult on hästi palju veel erinevaid nüansse aga kõike ühte postitusse kirja panna ei mahu. Iga viis on ainulaadne ja peab sobima just konkreetsele koerale sest iga koer on erinev ja eriline.
Koera õpetamine läbi premeerimise on humaanne ja ilus. Miks peaks õppima läbi valusate kogemuste, kui on võimalik õppida läbi õnnestumiste?
Lõppsõna.
Kui koer ei võta maiust, ei tohi seda jätta tähelepanuta. See on väga vajalik info nii treenimiseks kui käitumise modifitseerimiseks.
Maiusega on võimalik mängida sadu erinevaid mänge ja läbi mängu on ka kuiv krõbin hästi tore preemia. Võttes aega ja planeerides trennisessioonid (parim õpiedukus on 2-3 minutilisel töösessioonidel) õnnestuvateks, lisades õige maiuse andmise tehnika ja kohandades intervalle saavad trennid olema supertoredad, pühendunud ja särasilmse loomaga.
Ja meile, inimestele hoiatus! :)
Mina olen selle reegli vastu eksinud ja nüüd võtan käsile lisaks koera treenimisele ka teekonna tervislikuma eluviisi poole.
 |
| Image credit: google |
neljapäev, 12. november 2015
Mõtteid ogarihma teemal
 |
American
Animal Hospital Association (AAHA) August 2015:
“Aversive
training has been associated with detrimental effects on the human–animal bond,
problem solving ability, and the physical and behavioral health of the patient.
It causes problem behaviors in normal animals and hastens progression of
behavioral disorders in distressed animals. Aversive techniques include prong
(pinch) or choke collars, cattle prods, alpha rolls, dominance downs,
electronic shock collars, lunge whips, starving or withholding food,
entrapment, and beating.”
The guidelines go even further, recommending that veterinarians do NOT refer to trainers and others that use these tools and techniques. |
Sooviksin jagada teiega tõsisemat osa meie treeningu teekonnast.
Antud lugu on mul ebamugav ja veidi piinlik küll nii
avalikult kirja panna aga me kõik teeme vigu, õpime ja proovime areneda ning
paremini teha.
Kõik mis puudutab ogarihmasid, puudutab mind ka sügavalt,
sest olen seda Kieferi peal kasutanud ja kuna sellest oli meile rohkem kahju
kui kasu, on mul kurb meel et raiskasin
aega sellise negatiivse treeningvahendi peale ja rikkusin meie katkiseid ja tol ajal olematuid suhteid veelgi.
Õnneks sain piisavalt kiiresti aru et tegu on kahju, mitte
kasu tekitava vahendiga ning peale paari kuud viskasin ogarihma minema. Selle
aja jooksul olin Kieferile vaimset ja füüsilist piina tekitanud pea iga päev.
Päevad, mil ogarihma ei kasutanud, tegutses Kiefer omatahtsi
ja metsikult tirides edasi.
Röögi või togi või
tee järske tõmbeid... Miski ei aidanud. Ta lihtsalt ei kuulanud mind ja ma olin
tema jaoks puhas õhk.
Enne ogarihma kasutamist oli meie olukord täiesti hull ja
otsustasin otsida abi internetilehtedelt ja -foorumitest. Kiefer tiris ja tegi agressiivseid sööste nii hullusti, et minu õlg
oli mitu korda "paigast" ja pidin ravimise ajaks oma katsed koera
treenida tahaplaanile lükkama. Ja milline saamatuse tunne ja viha minu sees
kees…
 |
| Photo credit: TiiNa |
2013 detsembris läksin poodi ja ostsin ogarihma. Hakkasin
internetist nõu küsima ja infot uurima ning katsetama. Pean tunnistama et alul
tundus rihm toimivat aga natukese aja pärast oli olukord põhimõtteliselt sama.
Kieferi hirmud olid valust tugevamad ning nii me jätkasime ogarihmas tirimist.
Üks uus muutus, mis
hakkas antud perioodil tekkima, oli minule suunatud urin. See omakorda tekitas
minus küsimusi ja leidsin, et ainuõige vastus saab peituda dominantsiteoorias.
Ehk kompott koerale
haiget tegemisest, oma üleoleku näitamisest ja väga ehmatavatest vastustest
koera poolt jätkus ja kulmineerus aina suuremaks probleemiks.
Kuna mul on kodus
kaks väikest last, tundsin et see olukord vajab kiiret lahendamist enne, kui
saab keegi viga. Ikka veel olin ma
arvamusel, et viga on koera kangekaelsuses / alfatamises aga kuna minule endale
ei meeldinud ogarihma kasutamine, hakkasin uurima edasi, mis võimalusi on veel
koera endale allutada. Kahjuks ei saanud
ma eriti palju targemaks (toksisin ka praegu internetti sisse ogarihm ja ma
pidin ausalt öeldes oksele hakkama lugedes erinevaid foorumipostitusi –
eestikeelseid artikleid antud teemal ).
Kui kurb on vaadata et ogarihmana näevad mõned inimesed
koolitusvahendit kutsika jaoks, teismeeas koera, probleemidega koera ja paljude
muude probleemide lahendamise jaoks.
Aga mis on
"universaalne", ei ole enamasti efektiivne ja kõigile sobiv.
Ja ma ei vaidle vastu et oskusliku kasutamise puhul ei võiks olla see rihm efektiivne.
Enamusel kodukoerte
omanikest (k.a. minul) ei ole õigeid teadmisi antud "negatiivse
treeningvahendi" kasutamiseks ja põhjustavad pigem (pöördumatut) kahju oma
koerale ja oma suhtele koeraga.
Välismaised õppematerjalid päästsid nii minu, kui Kieferi
2014 augustis. Milline kergendus oli lugeda et tegelikult ei taha Kiefer mind
domineerida vaid olen ta lihtsalt oma mõistmatusega nurka surunud ja tema
agressioon on valju appihüüe.
Sain teada et on oluliselt leebemaid vahendeid koera õpetada
ja et 5-minute fix'i ei ole olemas. On vaid pikk, järjepidev töö mida
on võimalik teha siis, kui mõistad oma koera, koerte käitumist üldiselt ja
tahad pühendada suurema osa oma vabast ajast koera treenimisele.
Veidi crazy nagu ma
olen, võtsin väljakutse vastu. Puhastasin oma meeled dominantsi- jm
kõvatamiseteooriatest ja hakkasin täiendama end välismaistes foorumites suheldes ja meterjale lugedes.
Esimesed
foorumilaadsed kohad kuhu sattusin olid "Reactive dogs" ja
"Beyond Cesar Millan" Facebook grupid. Esimesed õpetlikud lehed kuhu
sattusin, olid CARE, Positively, Zak George ja läbi nende lehtede leidsin
veel palju asjalikke infoallikaid. Suur osa infost ja õpetustest oli ja on
kättesaadav täiesti tasuta sest probleemidega tegelevad koeraomanikud ja
koolitajad soovivad maailma parandada, mitte teenida teiste probleemide pealt.
Seal tutvusin ka oma
väga armsa sõbra, Emmaga (Diivanihuskyd) ja tema on olnud mulle senini toeks ja
teejuhiks. Lohutanud rasketel momentidel ja rõõmustanud koos minuga iga
pisimagi edusammu üle. Toetus käitumisprobleemiga koeraga tegelemise teekonnal
on äärmiselt oluline! Kahjuks mentaliteet eestimaistes gruppides/lehtedel on
vastupidine ja lausa alandav-mõnitav.
Kuna kogu meie kaks aastat väldanud ja edasi kestva teekonna kirja
panemine oleks liiga pikk ja lugejad ilmselt väsiks enne kirjatüki lõppu,
katsun kirja panna põhilised punktid tänu millele olen saavutanud
märkimisväärset edu.
Jah, täna (November
2015) jalutame mõnusalt koos ja tirimist
võib juhtuda vaid siis kui Kiefer on ärritunud, mures või on lihtsalt üks paha
päev kus miski õnnestuda ei taha.
Kui millegi kohta
võiks lähemalt ja pikemalt kirjutada, andke kindlasti teada. Mul oleks hea meel
jagada oma kogemust antud keerulisel ja vahel päris lootusetuna tunduval teekonnal.
Kõigepealt viskasin ma ära kõik negatiivsed abivahendid ja
mõjutusvahendid ning viisin end kurssi koera käitumise ja psühholoogiaga (alul
ainult vajalikus koguses, hiljem olen end heameelega täiendanud sest see kõik
pakub mulle väga huvi)
Uurisin, millised on
positiivsed treeningvahenid. Õppisin maiuste, trakside, koonurihmade, kaelale
leebete kaelarihmade kohta.
Maiust ei olnud me
näiteks pea üldse kasutanud sest Kiefer keeldus õues isegi toorest liha söömast
ja mina arvasin et tegu on lolli koeraga. Koer oli lihtsalt nii stressis et
isegi süüa ei suutnud.
Õppisin kasutama õigesti koonurihma Gentle Leader ning selle
abil suunasin Kieferi läbi keeruliste olukordade ilma end ja teisi ohtu
seadmata.
Praeguseks olen
läinud üle traksidele, et hoida Kieferi kael üldse pingevabana (igasugune pinge
kaelale tekitab omakorda stressi) . Ostsin igaks juhuks "front clip"
ehk eesmise karabiiniaasaga traksid. Valik on suur, meil on Victoria Stilwell Positively No-Pull Harness
mis aitab tirimisel koera õrnalt suunata jalutuskäigul õigeid valikuid tegema aga ütlen ausalt, ma pole seda kasutanudki.
Õppisime mitmeid kümneid tunde meeterhaaval kõrvalkõndimist
ja proovisime leida äkkrebimistele asenduskäitumist.
Käesolevaks hetkeks
on "ma nii väga tahan ruttu sinna nuuskima" märgiks see, et Kiefer
istub seni, kuni annan vabastava käskluse nuuskima minemiseks. Kuidas see tuli?
Kõigepealt õppisime kodus selgeks istu ja siis hakkasin kasutama “istu”
käsklust õues. Kui Kiefer tiris, jäin seisma ning palusin istuda. Kui istus,
oli preemiaks pääs huvitava objekti juurde. Tänaseks on sellest saanud
automaatne käitumine.
Samal ajal, kui oleme harjutanud kõrvalkõndi ja üksteisega
arvestavat koosjalutamist, olen lugenud palju inimese-koera suhete kohta, olen
proovinud luua temaga usalduslikku suhet ja pakkuda talle mure- ja pingevaba
keskkonda et tal oleks hea õppida.
Põhilised abimehed on minu tirimise probleemiga tegelemise teekonnal
olnud:
jpm
Hästi huvitav on ka see, et välismaal kas on ogad jm
šokitreeningvahendid keelatud või vähemalt põlu all.
Miks meil Eestimaal
soovitab iga teine asjapulk õnnetule algajale just selliseid karme
õppevahendeid, mis sobiks ilmselt vaid aastakümnete pikkuse kogemusega
koeratreenerile kes loeb
koera perfektselt ja oskab 100% õigel murdosasekundil
rakendada karistust?
Isegi meie naaberriik Soome on keelustanud juba vähemalt 3 aastat šoki-, poovad
ja ogarihmad.
Miks me nüüd ei järgi naabrite head eeskuju ja hambad ristis tahame teenida sellise karistusvahendi pealt?
Miks me nüüd ei järgi naabrite head eeskuju ja hambad ristis tahame teenida sellise karistusvahendi pealt?
Üks väga kihvt tava välismaal on viia oma raha poodi, kus ei
müüda šokitreeningvahendeid ehk #forcefreeshopping . Mina olen leidnud ühe
sellise poe, milleks on Snob Cat&Dog kauplus. Usun, et kui nõudlus kasvaks, hakkaks
ka meil selliseid poode eksisteerima oluliselt rohkem.
Või vähemalt oleks antud
toodete müüjad koolitatud
rääkima nii negatiivsete treeningmeetodite ohtudest
oskamatul kasutamisel või mis parem veel, suunama inimesi positiivsemate ja
koera ja inimese suhele hästi mõjuvate treeningmeetodite viljelemisele.
Mitte kunagi ei soovita ma mitte kellelegi proovida oma
koera probleeme lahendada talle ogarihma kaela pannes või muudmoodi haiget
tehes.
Ühest retsepti ei ole
terve interneti peale sest iga koer on indiviid ja iga probleemi tuleb vaadelda
eraldi, et leida parimad treeningplaanid ja lahendused. Paslik on siia lõppu
linkida armsa Emma kirjutatud artikkel Kiireim viis korralikult käituva koera saamiseks
Sest tõesti aeglane
on uus kiire - kahe aastaga oleme saavutanud mind rahuldava rahuliku jalutamise
ja ilmselt edasised aastad kuluvad meie vahel
positiivse ja eluterve suhte loomiseks.
Aga siiski - probleem millele ei tundunud olevat üldse
lahendust ja anti vähe lootust minu positiivse meetodi puhul, on peaaegu
kadunud!
 |
| Image: SPYHollywood |
Veelkord rõhutan - iga loom on indiviid. Aga treeningmeetod
ei sõltu ei taustast, tõust ega suurusest. Kui ma suudan luua koeraga
usaldusliku, personaalse suhte,on võimalik leida mõnus ja rahuldustpakkuv
lahendus igale probleemile.Suurimaks eelduseks probleemi lahendamise
alustamiseks, on jõuda probleemi algpõhjuseni (miks koer käitub nii nagu ta
käitub)
Algpõhjuseks kohe
kindlasti ei ole dominants, kangekaelsus, jonnakus, ärapanemine jpm inimlikult
loomadele omastatud mudelitest.
Tasub varuda aega,
kannatust, rõõmsat meelt, kilode kaupa maiust et oma koera õigete valikute
puhul sagedasti premeerida ja oskust
iseenda ebaõnnestumisi mitte tõsiselt võttes teha treeningplaane vastavalt
tujule, päevale, ilmale, olukorrale jne.
Tsiteerin
fearfuldogs.com: Different breeds of dogs do NOT require
different training methods, or a 'heavier hand'. To date no genes have been
identified by researchers or breeders creating a
condition that causes the inability to learn via positive reinforcement. There
have been however studies and books on the subject, providing evidence that the
use of force, pain or intimidation can have negative, frequently long-lasting
impact on the health and behavior of an animal.
Ma väga loodan, et selline blogpost suudab teha
kellegi päeva paremaks ja tuju rõõmsamaks :)
Ja seda kõike ei kirjuta ma selleks, et tekitada paha tunnet
inimeses, kes praegu kasutab veel olukorra haldamiseks šoki- või ogarihma. Ma
mõistan täiesti, et kui ei ole võimalik leidagi paremat infot probleemi
lahendamiseks, siis igasugune ellujäämiseks vajalik haldamine on siiski
õigustatud. Aga kui teile pakutaks oluliselt lõbusamat ja humaansemat lahendust
probleemkäitumise parandamiseks ja omavaheliste suhete parandamiseks üldiselt,
siis võtaksite te ju selle heameelega vastu?
Lisamaterjali:
Tellimine:
Postitused (Atom)