Blogi kolis / Our blog has moved

Meie blogi kolis uude mõnusasse veebipessa alates 02.2016. Siin külastate Päevakoera Päevaraamatu arhiivi.
 Tere tulemast meile külla ;)  
WWW.MARY.EE

Our blog has moved into cozy webnest from 02.2016. Here you can read our archive posts.
 Everyone is welcome to visit us!
WWW.MARY.EE





Sharing is caring ;)

Olid ajad...

Jah, ka Kiefer on olnud koos teise koeraga. Mõlemad olid küll väga reserveeritud olekuga, kuid tüli ei tekkinud.

Yes, Kiefer has been with another dog. They were tense but managed to hang out together. Now i dont even dream about it.

Arhiivipostitused ajast, mil sain "teadlikuks"

Kui detsembris 2013 sain aru et viga on minus, mitte koeras ning hakkasin õppima kõike koerandusega seonduvat ning Kieferiga aktiivselt tegelema, siis proovisin alustada esimese blogiga. Selle siiski sulgesin kuna tundsin et me ei saavutagi mitte midagi ning andsin alla. Miks?
 Kõik need targad koerad ümberringi, erinevad videod ja õpetused, kuidas treenida koera a'la viie minutiga jne - miski ei toiminud meil. Ka koertekool oli täielik fiasko. Ei, kool oli iseenesest super ja õpetaja samuti, kuid mina olen nüüdseks piisavalt tark, et sain aru kui vale samm oli minna arg-agressiivse koeraga Agilitysse - kohta kus koerad jooksevad, hüppavad, hauguvad. Õhk on energiast paks. Loomulikult meil ei saanudki edeneda  :-)
 Aitäh, Kiefer et minu katse-eksitusmeetodeid oled välja kannatanud :-)
 Aga siin siis esimene arhiivipostitus:

See tobe alguslugu

Ehk mõtlesin pikalt, kas panen kirja või jätan enda teada. Aga parem panen kirja, ehk saab keegi teinegi õppida kogemusest.

Koerad on olnud minu elu osa niikaugele, kui ma mäletan. meie peres on kasvatatud üks koer korraga ning kokku üle 20 aasta.

Ehk siis erinevate koerte pidamise kogemusi on minul vähe. Minu isa ning ema oskasid neid väga hästi kasvatada ning nii olid meil maailma kõige tublimad ning kuulekamad segaverelised.

Esimest, isast hundi-bernhardiini mixi meenutan suure austusega. Ta oli koer suure algustähega – 100% valvur , 100% perekoer. Mina 10-aastase lapsena võisin rahulikult jalutada läbi Tallinna kesklinna, 60-kilone koer käekõrval ning olla kindel, et midagi ei juhtu.

Meie pere teine koer , emane omapärane terjeri ja mingi suure koera mix oli super perekoer, mitte nii valvur. tema kaunidust varjutasidomapärased vuntsid ja habe, daamilikkust oli vähe, kuid süda oli suur ja soe. Samuti kuulekas, ilma ühegi konfliktita koer.

Kodunt välja kolides elasin pea kaheksa aastat ilma koerata, pühendudes lastele, tööle ning nooruseenergia väljatraavimisele.

2011 aasta augustis võtsime Kieferi – 2011 juulis sündinud setterimix’i.

Sel hetkel oli ju niiii nunnu kutsikas ning olles kasvanud vanemate kõrval koertega, jäi alatiseks lootus, et küll tal enadal mõistus pähe tuleb, kuulama hakkab jne jne.

Pigem oli tegu ühe (nüüd olen tagantjärgi tark) suure energiaga koeraga, kes ei osanud valada energiat välja mujale,kui meie asjade närimisse, aiast põgenemisse ning sõnakuulmatusse.

Perehärrat ta küll meesterahva tumeda ning konkreetse hääle peale on kuulanud alati, kuid see ei ole kohustanud koera olema kuulekas.

Oskamatusest toime tulla, on koer pidanud nägema väga vihaseid inimesi, kes ei oska mitte probleemi tuumani jõuda vaid oletavad, et suure riiuga saab koer ise aru ning kui aru ei saa, on viga koeras mitte peremehes.

*

Nii me siis jätkasime kindlas veendumuses, et selles koeras ei olegi potentsiaali, tegu on rumala kana- ja päevavargaga.

Õue minnes koer põgenes hulkuma, koju jõudes karistus + ignoreerimine. Aga viga oli ikka koeras.

*

Lisaks ei ole Kiefer pisikesest peale sotsialiseeritud kutsikas vaid tema ainukesed kokkupuuted koertega on olnud meie maakohas, kurjade külakoertega, kes teda on tümitanud korralikult.

* Detsember 2013 otsustasin teha koerale kingituse ning viia ta Koertesalongi pesemisele ja kammimisele (pestud-kammitud oli ta meil siiski alati, hoolimata tema nõmedatest käitumismaneeridest)

Koertesalongi omanik oli see, kes avas mu silmad – et olles ise inimene , kes ei ole õppinud koerte käitumisest midagi ning oma koera hoolega tundma, ei saa ma ka koera mõista ning pakkuda talle kõike vajalikku.

Kuna sotsialiseerimatuse ning suurte rünnakute tagajärjel on koera psüühika pöördumatult kahjustada saanud, siis suunas salongiomanik meid koertekooli “Leader” treener Natalja Garastsenko käe alla õppima agilityt – koerasporti mis ühendab endas omaniku-koera vahelise sideme tugevdamist, koostöö ja kuulekuse õppimist ning loomulikult puhast aktiivsust ning naudingut koostööd tehes.

Esimestes individuaaltundides sai selgeks, et nii pöördumatult kahjustunud koera psüühika ei olegi, ta suudab tolereerida teisi koeri  seni, kuniks teised ei ole konkreetselt temast huvitatud. (seetõttu ka meie pikad toredad jalutuskäigud teiste toredate koeraomanikega, et millimeeterhaaval taastada looma usaldust teiste loomade vastu.

Alates detsembrist 2013 olen pühendunud nii palju kui võimalik koera ning enda koolitamisele. Loen erinevaid raamatuid ning hangin internetist informatsiooni nii palju kui võimalik koerakasvatuse ning erinevate meetod´ite kohta.

Meie rehabilitatsiooniteekonna ajaks ennustati 1,5 aastat ehk 18 kuud. Hetkel oleme läbinud pea kaks kuud nii suurte edusammudega!

Ma annan endale aru, et ootan ikka seda ideaalkora, keda nägin nii palju lapsepõlves, kuid Kiefer ei ole see koer. Kiefer on hoopis teistsugune koer ja ma pean seda aktsepteerima ning leidma parimad kooseluviisid nii endale, kui koerale.

Küll me nüüd koos õpime, koolitume, areneme. Meil on omad head ja vaed, kuid seniks kuni tunnistame, et meil need on, saab meil olema fun!

Aitäh koertesalongi “Kadi Koertesalong” omanikule Kadi-Liisi’le, et tõid meid mustast august välja ning andsid kätte niidiotsa! Me lubame et me ei tõmba niiti puruks ning läheme koos võiduka lõpuni

Meeldejätmiseks:

*Koera puhul ei ole kunagi liiga hilja alustada

* Ära häbene küsida abi, ole uhke et Sina julged abi küsida

* Koer on loom, mitte inimene – pea see alati meeles

* Kui koer käitub valesti, ei ole süüdi koer vaid inimene

*Probleem ei ole 98% juhtudel mitte koeras vaid rihma teises otsas.

Arhiivist - iseseisev õppimine

Neid meetodeid ma loomulikult enam ei kasuta, kuid kopeerin siiski ka teistele lugemiseks.

Kui olime kätte saanud koertekoolist harjutused, pandi meile südamele, et nädala aja jooksul teeksime harjutusi toas, hoovis, tänaval.

 Meie esimene põhiülesanne on luua katkematu kontakt üksteisega nii, et välised segajad seda ei katkestaks.

Selleks kasutan maiust, kiitust ning vajadusel käitumise korrigeerimist, rihmast tõmmates (puuduvad igasugused poovad kaelarihmad jm abivahendid)

 See ülesanne ei ole kergete killast, kuid oleme saavutanud veidi edu.

 Kuna minu koer kardab pimedat hoovi, ei hakka me harjutusi esimesena tegema hoovis vaid liigume tänavale energiat kulutama.

 Käitumise korrigeerimise abil sain eile koera asfaldil enda kõrvale kõndima, kuid algul ta maiusest ei olnud üldse huvitatud. Jalutasime mööda teed, pissile lasin ainult käsklust “pissile” andes ning ise kiiremat sammu sooritades, et koeral ei oleks võimalus tirida ning seeläbi saada oma tahtmist.

Peale pissimist – kakamist koer taaskord kõrvale. Koos korrigeerimisega kui saavutasime õige sammu kõrval, siis proovisin anda ka maiust. Ega loom muidugi loll ei ole. Koeramaiuse võisin ma ise ära süüa aga praetud kotlett hakkas lõpuks töötama!

Hetkel küll väga vähe veel aga siiski oleme jõudnud sinnamaani, et koer pöörab korraks ka minule tähelepanu.

 Kotletiga tänaval läbisime keerutuse ühtpidi ning teistpidi, lamama ma teda tänavale pori tõttu ei pannud.

 Meie suurim probleem on agressivsus teiste koerte vastu, kuna koer on saanud 99% kokkupuudetel koertega hammustada.

 Eilne edusamm oli see, kui koer möödus meist päris kaugel, jäime seisma ja saime vaadata lõdva rihmaga teise koera minekut. Kui koer oli 3-5 m kaugusel, ei aidanud ka korrigeerimine saavutada soovitud tulemust ehk möödumist lõdva rihmaga. Ehk siis selle harjutusega peame korralikult tegelema.

 Kui teised koerad olid eraldatud aiaga, siis olin võimeline maiuse abil kontakti luues koeraga aiast mööduma nii, et koera tähelepanu oli maiusel.

 Kodunt minnes ja koju tulles järgisime ka reeglit, et mina sisenen majja esimesena, koer minu järgi.

 Lisaks koju jõudes käisime ringitamas ka tagahoovis, mis koerale väga ei meeldi, kuid minu kõrval jalutades (rihmata) oli ta päris rahulik. Maiuse abil tegime keerutusi ka tagahoovis.

 Kodus pakkusin koerale toidu, andes enne lastele peotäie pähkleid, siis koerale kausi. Kuigi see ei ole meie peres väga vajalik harjutus, koer ei ole kellegi vastu agressivne ja ei “nõua” toitu, ootab ilusti.

Lisaks korrigeerisime majas ka koera toitmist. Siiamaani on koeral toit olnud koguaeg ees, kuid nüüdsest saab koer toidu hommikuti ja õhtuti. Kui koer süüa ei taha, siis ma ei meelita, panen kausi kappi tagasi ning järgmisel toidukorral saab kausi uuesti.

Arhiiv: 22.01.2014

Eile õhtul oli päris külm, nii -15 ringis ning pikale jalutuskäigule me üldse ei läinudki.

Veetsime veidi aega hoopis koerteväljakul, kus proovisin Kieferil lasta slaalomit teha (jah, rihmaga suunamisel toimis), hüpata pingile ja maha ja pingile ja maha ning ronida tunnelisse (ei õnnestunudki, ehk on liiga pikk ja külm) ja kiigele (sealt hüppas ka poole pealt maha, siis kui hakkasin kiike kallutama alla)

Aga ei ole hullu, olen siiski eilse tegevusega rahul, kuna tegemist on avaliku platsiga, mitte siseruumiga ehk siis maiuse abil suudab koer keskenduda minu soovile.

Ideaalne võimalus on harjutada ka koerteplatsil teisi koeri ignoreerima. Eile läks mööda üks väiksemat sorti koer, suutsin maiusega Kieferi tähelepanu endale meelitada.

Muidugi märkasin seda koera juba kaugelt, rihmastasin Kieferi, et vältida hullunult haukudes aia juurde jooksmist. Ilma rihmata veel igasugune kuulekus puudub. Aga harjutame ja teeme tööd.

Kuidas teil, armsad lugejad suhe  külmade ilmadega on? Minul on kargete miinuskraadide korral ikka niii külm, isegi kodus on tunne, et sooja ei saa :D Nii hea meel oli täna hommikul, et taevas pilves, soojem ning mõnus lumi taaskord sadas.

Õhtul planeerime jalutuskäiku Samojeedi koeraga. Pole tükk aega kohtunud, vaatame, mis on Kieferi reaktsioon.

Arhiiv: 30.01.2014

Vaadake kuidas kirjutasin tol ajal :) Probleemidesse süvenemata. Tegelikult me neid harjutusi kõiki õppisime, kuid koerale vastumeelselt. Rihmast sain siiski seetõttu lahti lasta, et olime eraldi toas :)

Kiefer saab pigem Agility-koer, seekord paistis see väga hästi välja.

Juba kodust ära minnes nägi koer konkreetseid trennimaiuseid ning sai aru, kuhu minek. Seekord saime halli uksest sisse juba nii, et koer ei olnud väga pinges vaid täiesti normaalne.

Hakkasime tuletama meelde kõigepealt juba õpitud tõdesid (ringid ja kaheksad ja kaks-kaks, püsivus jne)

Uute sammudena võtsime samm-kõrval-maius ning kinnisesse kott-tunnelisse jooksmine.

Kiefer oli trenni jõudes juba õigesti meelestatud ja meie omavaheline koostöö hakkas väga hästi sujuma.

Sain vahepeal isegi rihmast lahti lasta, ilma kartuseta, et ta teisi ründama läheks.

Agilityharjutusi harjutava bordercollie peale läks meil küll tähelepanu mujale, kuid suutsime kontakti kiiresti taastada.

Tänase seisuga on meil õpitud (soovi korral kirjutan harjutused täpsemalt lahti)

-kõrvaletulek

_tagurdamine

-ringid

-kaheksa

-lamamine

-kõrvalsammumine

-tunnel

-kott-tunnel

-rõngas

-tõke

Ma juba siin unistan, kuidas ma suveks panen talle aeda agility-raja püsti.

Vingun siin koguaeg, et sporti oleks vaja teha, no ja nüüd on mul võimalus teha sporti nii, et ka minu oma loom sellest kasu saab! Ideaalne kooslus, let’s do it!

Arhiiv: 01.02.2014

Tänane õppetund – ära riku rutiini ning mine loomaga pigem hiljem, kui varem õue. Suutsime teha korralikult hüpe + nurgaga tunnelit. See oli kõik super, kuid rõõmu varjutas koeraomanik, kes arvas et Kieferisugune ei saa ju kuri olla ( hoolimata minu vastupidisest väitest) ning lasi oma Berni Alpi Karjakoera lahti platsile.Küll on hea, et ma suudan Kieferit kinni hoida ning milline õnn, et see koer ei olnud agressiivne… Jalad tudisevad siiani…Uskumatu!

Minu koer oli rihmata, sain viimasel hetkel kratist kinni, kui silmanurgast nägin, et Bernikas aeda lippas. Meil ei ole vaja selliseid konflikte. Lihtsalt ma ei saa aru mida mõtleb inimene, kui talle on öeldud, et meil ei ole sóbralik loom.. See lihtsalt nullib ju kogu meie üritust õppida läbi heade kogemuste ning tasa ja targu

Arhiiv: 04.02.2014

Pühapäeval – vabal päeval läksime terve perega kelgutama, Kieferi lubasime ka keglumäele, et ta õpiks tundma erinevaid olukordi ning tolereeriks erinevaid inimesi põnevates situatsioonides.

Mina kardan muidugi jubedalt puudega ääristatud kelgumägesid, kuid lastele sobisid need ideaalselt, poisil kõigest üks sinikas seljal, see pole hullu ning plika rallis nipilt-napilt puudest mööda.

Sadistlik lõbustus, ausalt :D

Kieferile, et kelgumäel külm ei hakkaks, andsin töö abistada lapsi kelgumäest üles minekul. Koer sai väga hästi aru, mis temast oodatakse ning maiuse eest oli nõus ilusti lapsi tirima päris järskude mäenõlvade peal.

Aga näide, miks peab koer nägema sadamiljonit erinevat võimalikku olukorda oma elus:

Kõik inimesed talle sobisid, ei seganud jooksvad täiskasvanud ega huilgavad, kelkudega lendlevad lapsed aga üks vanaisa, kes oli tulnud tumedas poolmantlis ning väga karvase äärega kapuutsi pähe pannud nii, et nägu väga ei paistnud, teda Kiefer ei aktsepteerinud. Haugatas või urises olenevalt, kui lähedal-kaugel vanaisa liikus.

Ehk siis ka juba riietus on üks tegur, mis võib koeral ohuolukorra tekitada. Oleks olnud tuttav inimene, oleks muidugi näidanud, et seal riidekuhila all on tegelikult päris lahe sõber, kuid ega võõra juurde ju ei lähe, et palun tutvustage ja näidake end mu koerale .

Arhiiv: 04.02.2014

Eile käisime hommikul Kieferiga taaskord linnas. Hmh, autosõit ei meeldi talle enam üldse peale seda, kui bussiga sõitmise maitse suhu sai. Bussis on vast nii palju rohkem ruumi ja vaatevälja, et koer ei tunne end ahistatuna pisikesest autost ning liig kiiresti möödaliikuvate lõhnatute “piltide” tõttu. Suukorv isegi sobib bussis kanda. Katsugu ma vaid peale bussist maha astumist suukorv pähe “unustada” , see ei lähe mitte, kraabitakse esimeste minutite jooksul maha.

Suukorvist ajendatuna. Mulle täitsa meeldib nõue, et koeral peab olema suukorv. Sest inimesed paistavad arvavat et võõras koer on nunnu koer, keda võiks ikka torkida, paitada, kellele võiks sügavalt silma vaadata või võiks hakata juttu rääkima.

Õnneks on Kiefer tolerantne ja stabiilne inimestega, tõeline hellituskoer. Peaks talle sildi lausa seljale kleepima – “Korra paitad, jäädki paitama!”

Aga mida mõtlevad kõik need inimesed, kui nad lähevad võõrast koera näppima? Kas ei peaks enne luba küsima, et koer ja koerajuht oleksid valmis kontaktiks võõra inimesega.

Seniks, kuni kutiga hambaarstil olime, oli koer vanaema hoida. Seekord oli Kiefer oluliselt rahulikum võõras kohas, kui eelmine kord. Silm oli muidugi koguaeg peal, kes kuhu liigub ning eramaja koera jaoks jäi täiesti arusaadamatuks, kes kortermajas teisel korrusel käib ning miks tema teisele korrale ligi ei pääse :D

Õhtul koolis läks meil väga hästi! Treener ütles, et ta nägi, kuidas Kiefer tegi reaalselt terve tund ja minutid peale tööd! Milline kiitus!

Alustasime tundi tagurdamisega (no on harjutus, mis ei lähe hästi,sest koer hakkab ikka nagu ussike looklema, mitte ei tagane ilusti sirgjoones), siis keerutused. Kaheksat seekord ei teinudki, kuid ma tean, et me saame kaheksaga väga hästi hakkama. Rihmaga on seda väga raske teha niikuinii.

Järgmiseks harjutuseks oli meie teine murelaps 2on2off, ei saa me niimoodi ikka jääda platvormile seisma, et esikäpad maas ja tagakäpad platvormil. Lõpetusek son meil 2 varianti – kas jookseb kohe platvormilt maha või siis istub platvormile. Aga saaks ometi juba sinnamaale, et ta jääks korralikult kaks-kaks asendis seisma selliselt, et ma ei pea oma kehaga teda blokeerima maha tulemast.

Uue ülesandena tegime rõngas-tõke kõrvuti. Vasakul käel koera juhendades – perfect aga paremal käel juhtides suht null tulemus. Muidugi vahe oli ka selles, et paremal käel nägi ta teisi koeri. See segab meil keskendumist.

Saime proovida ka päris slaalomit, treener kiitis, et juhin käega hästi ning ega Kieferil ei olnud võimalust ka pulki vahele jätta. Muidugi ma ei suuda oma ilusaimas unenäos ka veel ette kujutada,et Kiefer jookseks slaalomit nagu õppinud agility-koerad.

Peale slaalomit saime meelde tuletada Kieferi lemmikut – kott-tunnelit, seal piisas sõnast tunnel ning käeviipest, et koer plagaks õigesse kohta. Maius oli teisejärguline.

Hiljem sain enda kätte veel palli nööri otsas, millega harjutasime käe järgi jooksmist – koer pidi jooksma palli järgi samal käel, millises parajasti pall oli  ja tasuks oli pal ise , mitte maius.

Eelviimase harjutusena tegime kõrvalkõndi : samm-maius, samm-maius ja saime isegi kaks sammu-maius tehtud!

Viimaseks harjutuseks oli kuulekus. Kiefer lamas ning mina tegin veerand- , pool- ja täisringe ümber koera. Rihm oli mul põrandal ja Kiefer ei tõusnud mitte kordagi! Ta jälgis mind, kuid ei lahkunud omalt kohalt.

Mis kõige parem – teine koer jooksis A-poomilt alla, otse meie toa suunas, kuid Kiefer ei katkestanud minuga harjutuse tegemist, ta oli sel hetkel teisest koerast ükskõik!

Mul oli ülihea meel tutvuda ka teise setteri-mixi omanikuga, lõpuks ei olegi ma ainuke oma koerahullusega, leian mõttekaaslasi :D (vaene Kiefer :D)

Peaaegu kell 23 jõudsime koolist koju ning siis pugesime mõlemad kihku kähku linade vahele tuttu… (Koer küll omale kohale)

inimlikud mugavused on meil keelatud, koer on loom ja elab ikka looma moodi. Aga ega see ei takista looma koos lastega igal hommikul laste voodis multikaid vaatamast :D

Arhiiv: Lihtsad soovitused

…täitmahakkamisel parajad pähklid :D

Nimelt leidsin Silvia Trkmani lehelt10 head soovitust, mida peaks järgima koera treenimisel.

1.Ehitada usalduslik ja väga kindel suhe oma koeraga

2. Tagada koerale korrapärane,aktiivne liikumine (tema koertel päevas 2h aktiivset ilma rihmata jooksmist ja kord nädalas terve päev kestev matkamine mägedes)

3. Õpeta oma koerale niipalju trikke kui vähegi võimalik. Trikid õpetavad Sind õpetama, koera õppima. Lisaks õpetavad, et õppimine on FUN, et peremees on FUN. trikid õpetavad koerale täielikku teadlikkust oma kehast – kuidas seda kasutada.

Tasakaalukus, võimsus, painduvus, tugevus, väledus – kõik on trikkide õppimise kõrvalmõjud. Ei ole olemas “liiga palju trikke”

4. Õpetage oma koerale kuulekust. Väga keeruline on motiveerida koera istuma või lamama minutiteks. Kui soovite õppida kõike motivatsioonist, kuulekus on õige tee. Kui suudate koerale teha FUN’iks selle minutite pkaupa paigalolemise, siis juba ülejäänu lõbusaks muutmine peaks olema käkitegu.

5.  Julgustage oma koera olema enesekindel. Enesekindlus on kõige võti! Näiteks agilitys  -andke koerale mõista juba enne esimest hüpet, et just tema ongi tšempion!

6. Ärge kartke teha asju omamoodi. Raamatud, videod, õpetused – kõik on hädavajalikud, kuid oma koera tunnete just Teie kõige paremini (eriti, kui olete suutnud talle juba mitmeid trikke ja ülesandeid õpetada, mängite ja jalutate temaga igapäevaselt jne)

Usaldage oma arvamust ja tehke seda, mida peate just Teie parimaks oma koerale.

Kauge kaarega tuleks eemale hoida nendest, kes on veendunud et on ainult üks kindel tee tulemusteni jõudmiseks.

Olge ettevaatlikud nendega, kes soovitavad Teile ainult konkreetset handlingut, töövahendit, tõugu või meetodit selleks, et õnnestuksite oma tegemistes.

7. Kui midagi läheb valesti, pidage meeles, et Teis on viga. Kas siis juhtimises või treenimises.

8. Tähtis on treeningutest – võistlustest osavõtt, mitte tulemused.  Perfektsed tulemused tulevad alati ainult neil, kes on ise 100% perfektsed (Silvia Trkman lohutab, et ta ei tea kedagi, kes oleks 100% perfektne)

9. Koerad töötavad kõige paremini, kui nad töötavad iseenda jaoks. Ära palu neilt teenet sinuga koos töötada, Säti asjad (kavalusega) nii, et koer palub Sinul temaga töötada.

10. Soovite Agility-treeningu nippe? Kui te järgite ülaltoodud 9 nõuannet, siis agility muutub juba nii iseenesestmõistetavaks, et muid nippe pole vajagi. Minge välja ja lõbutsege oma koeraga!

Allikas: http://www.lolabuland.com/our-training/

Arhiiv: 11.02.2014

Me treenisime terve trenni krõbinatega!! Milline edusamm! Ei mingeid uhkeid sõrnikuid ja praetud viinereid!

 Kõrõbinaks oli meil Natyka Gold Adult (www.pet.ee kauplusest). Nüüd julgesin kohe suurema koguse edaspidiseks treenimiseks tellida.

 Igapäevatoit on meil ikka veel küsimärgi all. Esimene Go Care Kieferile siiski peale paaripäevast söömist enam ei meeldinud.

 Aga nüüd trenni juurde.

Eile olid ka mõned meile veel tundmatud koerad trennis ning Kieferil oli keskendumisega rohkem raskusi. Vanad treenijad meis erilist emotsiooni ei tekitanud (SUPER)

Tegime kõigepealt tavapäraseid harjutusi ning siis õppisime lisaks :

1. Kiigel kõndi, mis läks meil väga hästi. Kiigekolksu Kiefer ei karda ning vajumismomendil verest välja ei löö.

2. Serpentiini – kaks tõket kõrvuti, millest ringis tuleb üle hüpata.

3. Ühe tõkke peal kaheksa hüppamist

4.Agilityharjutuste numbreid, asetusi ja tähendusi.

5. Slaalomit, kus algul ei saanud ikka vedama, pärast läks juba paremini.

6. Kõrvalkäimist  ehk kaks sammu kõrval, istu , maius.

Kuna õues on nüüd lume kadumisega pime ja kole, siis trenni läksime pikemat teed pidi ehk eilne jalutuskilometraazh on kuskil ca 9 km kooli ja tagasi :)

Treener arvas, et väike harjutamisetuba hakkab meile juba kitsaks jääma ning märtsis peaks vähemalt 1x saali broneerima, et hakata agilityt suuremalt haarama. Mõnes mõttes väga lahe!

Nüüd jääme järgmist esmaspäeva ootama ja seniks jätkame koduse treenimise lainel.

Ahjaa, õppisime veel ka anna käsklust ning kuidas muuta käsklus anan meeldivaks. Ehk siis kõigepealt tuleb koeraga energiliselt ja aktiivselt mängida, siis öelda “anan” ning võtta mänguajsast täitsa koera kihvade juurest kinni. Käed tuleb hoida jäigana, et koeral puuduks võimalus mänguasja sakutada. Koheselt, kui koer vabastab mänguasja, kiita ning jätkata mängu sama energiliselt. Mängu lõpetasime hoopis aitab sõnaga ning mänguasja ära andes sai koer kohe maiust.