Kolmapäev, 17. september 2014

Arhiiv: 04.02.2014

Pühapäeval – vabal päeval läksime terve perega kelgutama, Kieferi lubasime ka keglumäele, et ta õpiks tundma erinevaid olukordi ning tolereeriks erinevaid inimesi põnevates situatsioonides.
Mina kardan muidugi jubedalt puudega ääristatud kelgumägesid, kuid lastele sobisid need ideaalselt, poisil kõigest üks sinikas seljal, see pole hullu ning plika rallis nipilt-napilt puudest mööda.
Sadistlik lõbustus, ausalt :D
Kieferile, et kelgumäel külm ei hakkaks, andsin töö abistada lapsi kelgumäest üles minekul. Koer sai väga hästi aru, mis temast oodatakse ning maiuse eest oli nõus ilusti lapsi tirima päris järskude mäenõlvade peal.
Aga näide, miks peab koer nägema sadamiljonit erinevat võimalikku olukorda oma elus:
Kõik inimesed talle sobisid, ei seganud jooksvad täiskasvanud ega huilgavad, kelkudega lendlevad lapsed aga üks vanaisa, kes oli tulnud tumedas poolmantlis ning väga karvase äärega kapuutsi pähe pannud nii, et nägu väga ei paistnud, teda Kiefer ei aktsepteerinud. Haugatas või urises olenevalt, kui lähedal-kaugel vanaisa liikus.
Ehk siis ka juba riietus on üks tegur, mis võib koeral ohuolukorra tekitada. Oleks olnud tuttav inimene, oleks muidugi näidanud, et seal riidekuhila all on tegelikult päris lahe sõber, kuid ega võõra juurde ju ei lähe, et palun tutvustage ja näidake end mu koerale .

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Meil on hea meel kuulda ka teie arvamust, aitäh!