reede, 31. oktoober 2014

Idee vol 382

Free dog walking log template
www.scoop.it

Ma ei ole kunagi olnud korrektne, plaanide järgi tegutsev. Enamus õhtuid lähen ma magama sadade ideedega mida plaanin järgmisest päevast ellu viia aga hommikul ärgates avastan siiski põhjused miks ma ei saa hakata täitma oma seatud eesmärke.
 Lisaks on mul järjepidevusega probleeme. Aga koera õpetades-treenides peaks olema just järjepidev ja sihikindel.
 Seetõttu olengi tellinud omale Eduplaneerija 2015 kalendri, et hakata panema kirja eesmärke ning samme mis on vajalikud nende eesmärkide täitmiseks.

 Suurim hirm on muidugi see, et ma võin kaotada järjepidevuse asju üles märkida või kalendrisse vaadata.
 Seetõttu revideerin ka nutirakendusi-online võimalusi.

Nuti- ja online rakenduste puhul on jälle see oht et konkreetse ülesande kirjutamise või lugemise asemel on lahti taaskord mõni blogi või Facebook.

Aga kuna minu kaootilise ja kiire elutempo juures on vaja midagi püsivamat, siis plaanin järgmist:
* kõik treeningplaanid ning päevade raames täitmised - tulemused kirja paberile(märkmikusse)
Näiteks SIIN on imelihtne näide.

*Leida omale online/arvutipõhised programmid või nutirakendused, kuhu pidada logi ning vajaduse seada meeldetuletusi.
 Näiteks leidsin SELLISE   ning väga põhjaliku erinevate materjalidega SELLISE

Olen tutvunud ka pikemate kirjutistega, kuidas luua treeningplaani (mida mul ikka veel ei ole). Üks väga hea kirjutis on Karen Pryor'i  poolt.

Mobiilirakenduste kohta teen kindlasti update sest neid uurin õhtul tahvlis.
www.pinterest.com
Ahjaa lisaks: Lõpuks saan ma loetud My Imperfect Dog blogi ning siis alustan Rubicon Days'iga! :)

kolmapäev, 29. oktoober 2014

Wordless wednesday


Trenniteisipäev

Atleetlik Kiefer

Jälle on möödas üks trennikord. Ilm oli tuuline kuid pigem soe. Kohale oli tulnud 3 koera.
 Avastasin, et Kieferile ei meeldi kui koerad teda jõllama jäävad. Korra kuldne kutsikas jäi pikemalt Kieferit vaatama, siis nägin et tekkis väike reaktsioon aga astusin Kieferi vaate ette ning probleem lahendatud- tähelepanu oli tagasi minu peal.
 Eile tegime kõike mida tavaliselt. Kiefer oli kuidagi üleerutunud eile ning natukene vedas ka seetõttu kiiva. Eilne trenn koosnes järgmistest elementidest.
 Kontakt istumisel, käed vaheldumisi küljele sirutatuna ja ka kõrval olles.
 Kõrvaletuleku harjutusel on ikka mul rumal komme tuua kätt kõhu peale ning seetõttu jääb ka koer viltu. proovisin eile enda asendit parandada.
 Kõrvalolles väike püsivus, kontakt minuga. Vahepeal taas mängu ning siis "lama" harjutus. Lama proovime saada nii, et koer kas langeks maha esikäpad ees või siis kogu kehaga. Mitte nii, et läheb istuma ja lamama.
 Lama asendist istumatõus, istumisasendist püsti (ilma et kas tagakäpad või esikäpad paigalt läheks)
 Uue asjana proovisime istu asendist-lama, mis trenniplatsil ei õnnestunudki sest koer ikka tõstis tagumiku esimese asjana. Hiljem bussi oodates sain ta lamama nii, et tagumik seisis paigal.
 "juurde" jooks pikas rihmas oli edukas aga tegin vea sellega et andsin maiuse kohe, mitte ei juhtinud koera kohe oma kõrvale.
 Proovisime ka lasta ta pikas rihmas jooksma, et testida kuuletumist. See ei õnnestunud sest Kieferil oli selline hasart sees et ta ei olnud nõus minust kaugenema.
 Nagu vana katkine plaat - taaskord oli väga lahe tund ning saime palju positiivseid emotsioone.

Kojuminnes ehmatas meid enne bussipeatust üks väike koerake rihmas ning Kiefer reageeris ikka väga üle. Sellel platsil pole kunagi koera olnud ning koer ilmus ka ootamatult (meie jaoks sest tegelesime muude asjadega)
 Ei aidanud maiused ega jutt.


***

It was another trainig-tuesday and i am very happy about it. Kiefer managed to answer all the cues ad we did learn quite a lot. Our main exercises were sit, stay, eye contact, come here, from sitting stand up, from standing lay down.
 Come here cue is most interesting because most of the time he does not listen to me. First two or three lessons i could squeak, show treats, do anything but Kiefer still sniffed around without listening to me.
 But now we manage to do it and we also tried walking with long line and he did not leave me!
  When heading home, we were surprised by a little dog and Kiefer lost it all. He was over treshold and very very reactive. No treats , no happy talking nothing helped. I dragged him away and this time i was not really very sad because i understand that it is our work to do and we have never seen a dog there so it came as a big surprise for Kiefer.
 He is a good boy and i know that we will get over those bad reactions.

esmaspäev, 27. oktoober 2014

Tõeline sügis!

Sügisesed ilmad on väga muutlikud. Eelmine nädal olid miinuskraadid, täna jälle üle 10 plusskraadi.

 Olenemata ilmadest, oleme ikka Kieferiga igapäevaselt mõnusalt jalutamas käinud. Mis me selle ajaga ka õppinud oleme? Uusi asju õppinud ei ole ning oleme katsunud jalutuskäigud pigem "fun'ina" hoida.

 Olen endale selgeks teinud, et koera käitumise muutmine ning erinevatele ärritajatele pehmemalt reageerimise õpetamine ning juurutamine ei võrdu sotsialiseerimisega. Me ei ole spetsiaalselt koertega kohtumas käinud ning täna õhtul just tõdesin, et eramajade rajoonis pigem puuduvad koerajalutajad. Mõnes mõttes hea, mõnes mõttes halb. Kieferil on mulje et kedagi teist ei eksisteerigi samal ajal, kui tema jalutab.

 Ahjaa, üks uus asi on küll märkamatult juurde tulnud - nimelt Kiefer on senini enne söögi saamist keerutanud, andnud käppa ning otsa vaadanud. Nüüd on tööjadasse lisandunud neljas faktor - istub paigal niikaua, kuni söök puudutab maad ning mina olen sööma käsu andnud.

Oeh, keeruline - igapäevaselt arvutisse ei jõua kirjutama ning paberile panekuks peaks olema mul mõni eriliselt spetsiaalne märkmik või kalender, kuhu ma kõik kirja panen (vot on kiiks ). Praegune märkmik ei sobi teps mitte. Ja nii läheb  meelest vähemalt sadaviis asja, mida ma kohe kindlasti blogis maha mainida tahaks.
 Täna tuli e-mailile nagu tellitult reklaam - Eduplaneerija2015 on juba saadaval.

 2013 oli mul eduplaneerija olemas ning tellisin seekord kohe ette! Tellisin lausa 3 eksemplari, sest mul on paar inimest keda ma see aasta soovin kindlasti meeles pidada!
 Eduplaneerija kodulehelt saab näha, miks see märkmik mulle nii väga meeldib! Ja nüüd on seda veel eriti hea kasutada sest 2013 aastal ei olnud mul küll ühtki eesmärki ega soovi.


 Ja kui ma suudaksin igapäevaselt kõik märkmikusse kasvõi kahe sõnagagi maha kirjutada, siis suudaksin ma ka blogis edasi anda rohkem meie tegevustest.

Aga tänasesse - täna käisime Kieferiga jalutamas Pirita jõe ääres. Läksime sinna nii vara, et inimesi veel ei kohtaks ning Kiefer saaks ka rihmata ringi lipata.
 Meil oli väga tore tunnike, pilte saime palju ning koer oli ka mõnusalt rahul.
 Sadas küll uduvihma, kuid see meid ei seganud.

Pildid ütlevad rohkem kui sõnad. Rohkem pilte on tulemas sõnadeta kolmapäeval :)
 Aga homme siis taaskord TRENNITEISIPÄEV! :)




***

Another week is over and we haven't done quite anything. Just hanging around at the evenings and trying to keep our walks fun. Not much training stress for both of us.
 Kiefer is good at walks with his GentleLeader headcollar and listens my cues.
 Today we had a beautiful walk to nearby riverside and there he could run unleashed. Of course he did not hear my cues but (yes i know i shoudn't) i just let him run and sniff and have fun. We did some nosework with throwing kibble around the field and looked at the ducks. 
 More pictures coming via Twitter and wordless wednesday.
 Tomorrow it will be another training-tuesday. Can't hardly wait because i love the way he behaves at school! Training treats will be chicken hearts fried in oil and honey. Yum!

Have a nice evening and training post coming tomorrow (or wednesday morning)

pühapäev, 26. oktoober 2014

Videopühapäev


Ilusat pühapäeva!

Have a nice sunday! Our weather is cold already !

reede, 24. oktoober 2014

Mida "EI" tegelikult koerale tähendab

Originaaltekst: Nicole Wilde
Artikkel 23.10.2014  Huffington Post'is

Artikkel on tõlgitud Nicole Wilde'i kirjaliku loa alusel.


koera õpetamine
Pilt Nicole Wilde'i blogist


Möödunud nädalavahetusel vaatasime abikaasaga filmi "Whiplash" ( Film on 2014 aastal valminud ning lisainfot leiab IMDb lehelt * )

Filmi keskmes on teismeline muusikakooli õpilane, kelle õpetajaks on ....oh ma tegelikult ei saa neid sõnu välja öelda, mis kõige paremini teda kirjeldaksid.
 Ühel hetkel palub õpetaja õpilasel (trummaril) mängida jupikene õpitavast tükist, mida on klassiga õpitud.
"See ei ole minu tempo!!" karjub õpetaja. Õpilane proovib uuesti. "Ei ole õige tempo" torkab õpetaja taaskord pahaselt.  Ja nii edasi ja nii edasi. Peale lugematuid kordi uuesti alustamist on näha juba poisi kätel verd aga despoodist  õpetaja jätkab karjumist ühe ning sama monotoonse lausega ise olles juba näost punaseks värvunud.

 Mis on sellel kõigel pistmist koertega? Mõelge selle peale kuidas õpetaja õpilasega suhtleb, etteheiteid teeb, monotoonselt noomib.
 Kas "See ei ole minu tempo" annab mingitki konkreetset informatsiooni õpilasele?
 Jah, selle informatsiooni annab, et midagi on väga valesti ning tulemus erineb soovitust kardinaalselt aga selles lauses ei ole mitte midagi sellist, mille alusel töötada edasi.
 Isegi kui õpetaja oleks röökinud "Kiiremini" või et " Liiga kuradi aeglane!" oleks andnud see õpilasele vähemalt mingigi vihje selle kohta, mida tuleks teha.
 Ja siiski, palju koeraomanikke karjub oma koerale "EI" pidevalt. Muidugi, koer lõpetab oma tegevuse selle ühesilbilise, terava sõna peale kuid kas see ütleb koerale, mida temast oodatakse? Mida ta peaks tegema konkreetse tegevuse asemel? Ei.

Võtame näiteks koera kes närib midagi, mida närida ei tohi. Omanik röögatab "Ei" ning koer lõpetab koheselt tegevuse, olles ehmatunud ootamatu heli peale (ning oletame, et omanik, olles tulemusega rahul, liigub edasi**) Peale ehmatusest üle saamist jätkab koer keelatud eseme närimist.
 AGA KUI oleks olnud koer hoopiski saanud käsu "jäta" Eeldades, et koerale on õpetatud "jäta" käsku kui sõna, mis tähendaks koerale et ta peab keelatud eseme lahti laskma ning sellest eemalduma.
 "Jäta" on niiöelda suunav noomitus (ainult eeldusel, et jäta on selgeks õpetatud koerale!) ning "EI" on "Ei ole minu tempo" stiilis, mis jätab koera imestama selle üle et mida ta täpsemalt nüüd valesti tegi ning inimese jaoks valesti käitumise kordumine on oluliselt suurema tõenäosusega.

 Üks abistav harjutus, mida olen oma klientidega teinud on selline et palun klientidel tõmmata veritikaaljoone keset valget paberit.
 Vasakule poole palun kirjutada nimekirja käitumise osadest, mida klient sooviks, et koer lõpetab. Number üks võiks olla näiteks uksel külaliste peale hüppamine, teisena rihmastatuna tirimine ning kolmandana näiteks toidulaua ääres "kerjamine"
 Paremale poolele palun märkida tegevused, mida koer peaks tegema nende ebasoovitavate käitumiste asemel. Näiteks esimese puhul võiks uksekellast endast juba saada käsk, et koer läheb oma kohale lamama. teise puhul võiks kirja panna lihtsalt et koer käib kõrval ning kolmas probleem võiks olla lahendatud kas oma kohale minekuga või siis köögiõprandal lamamisega.

Proovida arvestatavalt selgeks teha mida me sooviksime et koerad tegelikult teeksid (selle asemel et lihtsalt pettunult "EI" röögatada), vajab küll rohkem läbimõtlemist ning leidlikkust aga see sisaldab koera jaoks oluliselt rohkem informatsiooni, mida me temalt ootame. Informatsiooni, mida koer ka päriselt saab kasutada.
 Pikemas perspektiivis -  andes mõnusalt käskluseid, mida me sooviksime et koer teeks, lahendab probleemid oluliselt efektiivsemalt ning tekitab kõikidele osapooltele oluliselt vähem stressi. Ja see ongi õige tempo.



* tõlkija märkus
** tõlkija märkus

This is an article, translated int Estonian language. The original author is Nicole Wilde, original article is linked up above.


teisipäev, 21. oktoober 2014

Trenniteisipäev

21. oktoober oli päev, mil nägin esimest lund! No ei olnud lume moodi aga vihm ka ei olnud.  Lauluväljakul oli seekord päris mõnus treenida - külm, tuuline ning ebamääraste sademetega ilm.
 Ei ole olemas kehva ilma, on kehv riietus ja seda see mul täna tõesti oli - nimelt avastasin, et koeraga treenides/möllates on üks koerajalutusjope külg nii lahti rebenenud, et tuul puhub sisse.
 Aga teemasse.

Bussisõit möödus meil seekord paremini kui kunagi varem. Ehk teebki harjutamine meistriks? Trenni sõites ei tee ma kunagi muud,  kui sügan pead. Maiuseid anda ei saa, sest ma ei soovi koera kõhtu ette ära täita.

 Bussist maha minnes teadis Kiefer ideaalselt kuhu minek ning pooljoostes vedas mind platsile.
Loomulikult lauluväljaku väravate vahel digimuutus Kiefer selleks oluliselt ägedamaks koeraks, kellele meeldib käske täita.

Täna oli meid kohal 5 (meie kaasaarvatud)

Harjutused olid ikka kõik need, mida me koguaeg harjutame ning täna tooks  välja kahe harjutuse edusammud:

1. Kiefer tuli üks kord ise "kõrval" käsu peale kõrvale.
2. Kiefer jooksis "siia" (mhmh, mitte juurde) käsu peale ilma pika rihmata ehk siis Sirje ei hoidnud üldse rihmast!!!

Aga selle number kahe puhul oli veaks minu enda kehakeel.Ehk ülesanne, et koer jookseb lahtiselt oli minu jaoks niivõrd ehmatav, et ma läksin kahtleval sammul eemale, vaatasin siia-sinna ning kogeledes andsin käsu "siia" (me oleme ju harjutanud juurde), olles ise pinges ning ebakindel.
 Kiefer korjas muidugi selle ebakindluse üles ning hakkas samuti silmapiiri revideerima, et kus on suur oht. Aga...AGA ta täitis ülesande perfektselt ning jooksis minu juurde ja lõpetas ilusti kõrvalasendis.

Jaa! Päriselt! Kiefer!

Ühesõnaga pean ma panema mängima katkise plaadi - Sirje trennis on Kiefer õnnelik ning rahulolev koer, kes heameelega täidab ülesandeid ning pikisilmi ootab uusi põnevaid väljakutseid! Aitäh, Sirje Vets!! Ja loomulikult olen mina rahul ja õnnelik!

Aga nüüd kojumineku juurde. Peale ca 55 minutit lõhkise jopega külmetamist jooksime bussikasse bussi ootama. Nägin et buss tuleb kaugelt, suukorvistasin koera ning astusin tee äärde ootama. Buss tuli, sõitis peatusest veidi mööda ning siis kui seisma jäi ja mina uste ees seisin, avas uksed oluliselt hiljem kui normaalne oleks. Saime õnneks peale aga bussijuht vist veel mõtles mida teha. Seisis, uksed lahti. Oma kabiinist ta välja ei koogutanud ning kuna koeral on lubatud sõita suukorvistatuna, siis ma ei vaevunud ka tõestama et oleme seaduslikult bussis.

Seekord saime ilusti koduni aga kardan et ükskord ei jää buss seisma pimedas tumeda koeraga seisva kuju tõttu. Mis juhuslik lugeja arvab?
 Mis on kogemused koer-ühistransport?


esmaspäev, 20. oktoober 2014

Mind aitasid, ehk kellelegi oleks veel abiks :-) Pages that helped me

Kahjuks pean tõdema, et Eestis pole liikvel pooltki nii palju huvitavat ning teaduslikku infot koera treenimise ja õpetamise kohta, kui välismaa saitidel.
 Mina võlgnen kogu oma tänu järgmistele lehtedele:

Unfortunately, there is not much pages and information available about positive training in Estonian language.
 I am very grateful for following pages in english:

Fearful Dogs internetis ning Facebookis on neil ka grupp Fearful dogs Facebook group
kartlik koer
Pildi algallikas: fearfuldogs.com



Care For Reactive Dogs  ning nende Facebooki grupp on Reactive Dogs Facebook Group
Positive Reinforcement
Pilt nende kodulehelt


Kikopup aka Dogmantics Dog Training -  nende treeningute manifest on isegi eesti keeles : Progressiivse kinnistamise treeningu manifest  ning kindlasti pärlina Youtube kanal Kikopup Youtube
Progressive dog training
Youtube












Lisaks on üks tore tegelane nimega Zak George, kelle Facebook on Zak George FB   ning Zak George Training rEvolution Youtube
 Ainsa miinusena võiks välja tuua et kasutatakse liiga palju reklaami.
Positiivne koera treenimine




Awesome Dogs Blog   on väga asjalik ning positiivne (teaduslikul põhinev ning lahti seletatud) blogi.
blogi

 Samuti on seda ka Eileen and Dogs ning minu hetkelemmiku tiitel läheb Silas'ele blogist My Imperfect Dog . Seal on näha ja lugeda, kui empaatiline ning mõnus võib olla inimese-koera suhe.
Eileen And Dogs

elu koeraga
Silas - My imperfect dog

Ja ei saa muidugi jätta mainimata Victoria Stilwell'i , Karen Pryor'it , varalahkunud Dr. Sophia Yin'i , Jean Donaldson'i  , Patricia McConnell'i ,  Denise Fenzi't jne jne jne. Kui palju teadusel põhinevaid avaldusi ning lugemismaterjali!
koera õpetamine
Positive reinforcement

positiivne meetod
koerasport
klikkeriga treenimine
Pildiallkirja lisamine


dog training



Eestis on muidugi väga väga vahva Jette Feigenbaum´i  Tunne Koera
Jette Feigenbaum
Tunne Koera

laupäev, 18. oktoober 2014

Counterconditioning ja desensitization - meelespea

Originaalartikkel: Counterconditioning and desensitization
 Tõlgitud Animal Humane Society kirjaliku loa alusel


Eestikeelsed vasted kui sellised nendele kahele inglisekeelsele sõnale puuduvad.
 Minu jaoks tähendavad need sõnad järk-järgult harjutamine/kohandamine (counterconditioning) ning tundlikkuse/reaktiivsuse (desensitization) vähendamine. Inglise keeles kohtab tavaliselt lühendeid CC ja DS
 Need on positiivse treeningu (Positive Reinforcement +R ) alustalad

Neid kahte tehnikat on soovitatav kasutada (ning kasutatakse väga tihti), et muuta koerte (probleem-)käitumist, mis on inimühiskonnas ning inimestele vastuvõetamatud.
 Tehnikaid rakendatakse ilma negatiivsete treeningvahenditeta ning inimesepoolse negatiivse käitumiseta. Treenija (olgu see siis ainult koeraomanik või ka treener) on looma suhtes empaatiavõimeline, heatahtlik, julgustav ning kiitev.

 Counterconditioning on koerale sobiva käitumisviisi esiletoomine ning õpetamine (võib öelda ka treenimine) mis on vastand sellele käitumisviisile, mida koer praegu harrastab.
 Näide: Koer ei salli silmaotsastki kirjakandjat ning soovib teda hammustada. Aga mina saan õpetada koerale läbi hea käitumise premeerimise, et kirjakandja on lahe tegelane. Pikema õppetöö käigus peaks jõudma ükspäev olukorrani, kus koera jaoks tähendab kirjakandja midagi head ning edaspidi ei saa koer käituda korraga kahtemoodi - soovida hammustada ning tervitada rõõmsalt, oodates midagi head.
 Ehk siis counterconditioningi lõpptulemusena peaks koer oskama valida käitumise, mis on sobilik ning tasub ära.

Desensitization ehk reaktiivsuse vähendamine on järk-järgult koerale ärriti näitamine nii, et koer ei jõua minna üle piiri ning käituda viisil, mis ei ole sobiv. Lõpptulemuseks võiks lugeda seda, et koer jääb neutraalsele seisukohale ärriti suhtes ning vaatab ootavalt otsa oma peremehele selle asemel, et hakata haukuma, rebima, urisema jne.

 Mina võtan kõige lihtsama näitena koera agressiivsuse teiste koerte suhtes. Aga reaktiivsuse võib esile kutsuda absoluutselt kõik - linnud, loomad, lapsed, inimesed, mootorrattad, autod - misiganes! Kõik oleneb konkreetsest lemmikust. Meie suur probleem on vähese sotsialiseerimatuse tulemusel arg-agressiivne käitumine rihmastatuna teiste koerte suhtes. Rihmastamata ma ei oska öelda, sest rihmastamata me ringi ei käi.

 Kui koer ärritub väga kergesti mingi ärriti peale ning koheselt on käes ebasoovitav käitumine- haukumine, rebimine, "hüsteeritsemine", siis on uute käitumismallide kinnistamine pikk ja aeganõudev protsess. Varuma peab kindlasti kannatust, sest tulemused ei tule üleöö.

Ehk kui koer reageerib teise koera peale hüsteeriliselt ja ägedalt, tuleb alustada desensitization - protsessiga väga pika vahemaa pealt ning ülilühikeste ajavahemikega.
 Näiteks koer reageerib teise koera peale 50 m pealt, siis tasub alustada sellisest kaugusest, kus koer veel ei reageeri. Olgu selleks kasvõi 100m.
 Minu Kiefer reageerib koheselt, kui koer on meiega samal teepoolel. Kui koer on üle tee, siis suudab ta koondada oma tähelepanu minule ning söömisele.
 Protsess iseenesest peaks olema lihtne - koer ilmub kauguses, maius, maius, maius. Koer kaob mõne sekundiga - lõppeb maiuste toitmine.Nii kordub protsess vaikselt vahemaad lühendades ning võõra koera silmapiiril viibimise aja pikenedes. Paberil lihtne, reaalsus on hoopiski midagi muud. Protsessi ajal ei tohi tekkida reaktsiooni, millest soovime vabaneda.
 Juhul, kui reaktsioon tekib, on edasi liigutud liiga kiiresti ning tuleb võtta samm või paar tagasi punkti, kus veel reaktsiooni ei olnud ning jätkata sel astmel treenimist.
 Seetõttu olekski hea kui on olemas treeningplaan, mille alusel on alati näha vahemaad, ajad, maiuste intensiivsus, käitumine jne.
 Nii oskab teha õigeid otsuseid, kas liikuda edasi või kui tuleb tõmmata tagasi, siis saab hinnata, kuipalju tagasi. Meeles pidada ei ole mõtet, kuna inimaju suudab olukordi väga hästi "moonutada" ning aus tervikpilt puuduks.

Neid kahte tehnikat samaaegselt teostades, saab järk-järgult ning inimlikult õpetada koerale aktsepteeritavat käitumist ärritit nähes, mis senini vallandas probleemkäitumise.
 Kõige tihedamini kasutatakse neid tehnikaid kartlike ning agressiivsete loomade puhul.

CC/DS tuleb rakendada väga süstemaatiliselt ning läbimõeldult. Kui ärritid lisanduvad liiga kiiresti või liiga sagedaselt, ei ole see tehnika mitte ainult ebaefektiivne vaid võib kutsuda esile hoopis vastupidiseid tulemusi ning teha probleemi ainult hullemaks.
 Treeningplaani rakendamine vajab korralikku läbimõtlemist ning planeerimist.
Treeningkoha valimine samuti. Sest ka minu kodukohas liigub palju koerajalutajaid ning alati ei ole käepärast võtta tuttavaid, kes viitsiksid igapäevaselt samm-sammu haaval koos meiega töötada.


1. Määrata lähtepunkt.
 Ideaalmaailmas oleks käitumise modifitseerimise programm nii läbimõeldud ning pisikesteks sammudeks hakitud, et probleemkäitumine treenimise ajal kunagi ei ilmne
 Ehk siis kõiki ärriteid peaks saama loomale tutvustada nii madalalt tasemelt alustades, et loom ei reageeri nendele üldse. Näitena jälle:  koer reageerib teisele koera peale agressiivselt 50 meetri kauguselt, alustuspunkt peaks olema oluliselt kaugemal kui 50m.
 Selleks et DS/CC meetod töötaks, ei tohiks panna oma looma kunagi situatsiooni, kus probleemkäitumine ilmneb.

2. Määrake kindlaks loomad, isikud, olukorrad, kaugused, mis kutsuvad esile probleemkäitumise. Näide internetist:
 - kas loom kardab rohkem täiskasvanuid või lapsi?
 - kas loom kardab rohkem mehi või naisi?
 - kas ta kardab mõnda tuttavat või täiesti võõrast inimest?
 - kas ta kardab pigem kiiresti või aeglaselt liikuvat inimest?
 - kas on mõni koht, kus ta kardab rohkem? Näiteks mõni tubadest või hoopiski õues?
 - kas ta kardab rohkem isikut, kes pöörab tähelepanu temale või isikut kes on tasa?
 - kas ta kardab pigem istuvat või seisvat isikut?

Ehk siis tuleks arvestada kõiki tegureid - lähedus, kaugus, liikumine, helid jne jne. Ning need küsimused tuleks iga probleemkäitumist vallandava teguri kohta eraldi välja kirjutada nii detailselt kui võimalik.

3. Kui nendele küsimustele on vastused leitud, saab teha vajalikud ümberkorraldused nii, et vähendada tõenäoliste probleemkäitumiste avaldumise riski.
 nagu näiteks treenida ainult toas, ainult oma hoovis, mõnel kindlal tänaval, väljakul jne jne.

4. Treeningut tuleb alustada alati sellise ärritiga, mis tõenäoliselt ei tekita probleemkäitumist. Tasa ning targu jõuab edasi liikuda raskemate juurde. Juhul, kui tekib probleemkäitumine, alustada taas kohast kus veel probleemkäitumist ei olnud.
 Kui näiteks probleemi analüüsi tulemusena oleme teada saanud, et probleemkäitumise vallandab kiiresti liikuv naisterahvas ning kiirelt liikuv poisslaps, siis tuleks alustada näiteks nii (kergemast kõige raskemani):
 - treenida läbi olukord aeglaselt läheneva naisterahvaga
 - harjutada aeglaselt läheneva poisslapsega
 - harjutada kiirelt läheneva naisterahvaga
- harjutada kiirelt läheneva poisslapsega (lapsed on alati loomadele veidi raskemad taluda oma väleduse ning kilava hääle tõttu)

5. Soovitav oleks muuta ka viise, kuidas tutvustada loomale erinevaid ärriteid. Kui loom kardab fööni, tuleks kindlasti ühe variandina pakkuda tutvumist nii, et lülitad fööni sisse ning enne reaktsiooni tekkimist välja. Samamoodi tuleks fööni käivitada erinevates tubades, valjemini ja vaiksemini jne. Aga proovida tabada momendid nii, et föön lülitub enne reaktsiooni tekkimist välja. Ning muidugi kui probleemkäitumine ei jõudnud tekkida, tekitada maiusega hea tagasiside või vahva mänguga.

6. Võrdsusta iga ärritiga kohtumine positiivse tagajärjega niikaua, kuni probleemkäitumist enam ei esine.
 Sellistes olukordades tuleb loomale pakkuda alati midagi head, et tekiks seos - ärriti võrdub midagi head mitte midagi halba.
 Niimoodi hakkavad esile tulema probleemkäitumisele alternatiivsed käitumised nagu rahulikkus ja sõbralikkus hirmu ja agressiivsuse asemel.
 Stiimul muidugi sellise käitumise esilekutsumiseks peab olema väga hinnaline ning hirmust ja agressioonist tugevam.
 Valik positiivseteks stiimuliteks on olenevalt loomast kas toit, maiused, lemmikmänguasjad või sotsiaalsed kinnitid nagu silitamine, sügamine,tähelepanu ja kiitus.
 Kui kasutada toitu (see on peaaegu alati kindla peale minek) siis peab olema toit "high-valued" ehk eriti ihaldatav ning mitte igapäevane (juust, kanapugu, kanasüdamed, hakkliha) ja pigem erakordne.
 Toit peaks olema lõigatud pisikesteks tükikesteks, et kiiresti ei tekiks küllastuvust ja täiskõhutunnet ning jääks alles soov saada veel ja veel seda head palakest.
 Soovituslik on läbi katsetada, millised maiused oleks need eriti eriti õiged!

7. Ära liigu enne uuele ning raskemale tasemele, kui sa ei ole 100% kindel et Su loom käitub madala intensiivsusega treeningul igas olukorras õigesti.
 Tavaliselt tahetakse kiiresti edasi liikuda või vähemalt ennustada aega, kui kaua võtab aega ühest treeningetapist edasiminek. See sõltub täielikult ainult loomast endast. Valmisolek keerukamateks situatsioonideks oleks reaalselt siis, kui koer juba ootab ärritit nähes, et "head asjad" hakkaksid juhtuma. Ehk siis ta peaks ärritit nähes vaatama sinu poole, et kus maius on või mänguasi. Mitte pingsalt jääma jälgima ärritit ning taaskord probleemkäitumist rakendama.

8. Ära raskenda kõiki probleemkäitumisi vallandavaid tegureid korraga.
  Ülevaltoodud näites oli kirjas, et alustasime rahuliku liikumisega inimesega ning alles lõpuks jõudsime kiirelt läheneva poisslapseni. Ehk ei saa teha kahte asja korraga - suurendada liikumiskiirust ning kasutada selleks ka teist sorti inimest.

9. Liigu edasi eesmärkide poole väga aeglaselt.
 Enamasti öeldakse, et oh ma proovisin, kuid miski ei töödanud (jaa, mina olen ka öelnud lugematu arv kordi aga harjutamine teebki meistriks)
 See variant ei töötagi siis, kui üritada eesmärkideni jõuda liiga kiiresti ning ei rakendata imepisikesi sammukesi ülivähesel määral lisanduvate ärrititega või ei ole kasutatud neid kõige kõige motiveerivamaid preemiaid.
 Järk-järgult alternatiivkäitumiste õpetamine ning erinevatele ärritite peale reageerimise tundlikkuse vähendamine võtab väga kaua aega ning tuleb teha väga põhjalikult samm-sammu haaval. Kõik sammud peavad olema hoolikalt läbi mõeldud.
 Selle asemel et oodata pingsalt hüppelisi muutuseid, märka iga pisematki edusammu.
Suureks abiks on kindlasti treeningpäeviku detailne pidamine.

Lõpetuseks mõnevõrra lihtsustatud DS/CC plaan (kindlasti peaks olema reaalses elus plaan veel detailsem) selleks, et oleks aimu, kuidas töö võiks toimida. Näitena internetist võtan koera, kes näitab üles kartusest tingitud agressiivsust meesterahvaste vastu.

1. Määra ära probleemkäitumise ilmnemise punkt. Näiteks meesterahvas seisab 10m kaugemal ning soovib astuda lähemale käsi ette sirutatuna et silitada koera.
2. Alusta treenimist kaugusest mis on koera jaoks veel aktsepteeritav (ntks 15-20m) ning koer ei muutu ei araks, ei agressiivseks. Meesterahvas peaks olema neutraalses asendis, mis ei ärritaks koera ning meesterahvas ei pööra koerale tähelepanu.
3. Julgusta koera valima endale kindel mugav asend või tegevus (istu, jaluta, seisa)
4. Paku koerale maiuspala/mänguasi, et tekiks ootusärev, huvitatud ning mittekartlik seisund.
5. Omalt poolt paku koerale rõõmsat kehakeelt, mahedal toonil kiitusi ning kasvõi muud juttu, peaasi, et koer näeb et sina oled ise ka samal ajal rahulik ja õnnelik
6.Korda sama situatsiooni ning teguviisi mitmeid-mitmeid kordi enne, kui viid raskustaseme kõrgemaks
7. Palu meesterahval seista 10 meetri peale ning teha käega õrnalt selline liigutus nagu tahaks koera paitada
8. Anna taas koerale maiust või mänguasja ning palju kiituseid julge ning mitteagressivse käitumise eest. Korda samamoodi mitmeid kordi lühikesi treeningsessioone.
9. Korda ülesandeid täpselt niikaua, kui koer hakkab automaatselt seostama viipava käega meest mänguasjade või maiusega.
10. Väga aeglaselt vähenda vahemaad meesterahva ja koera vahel, lisades meesterahva käeliigutust täpselt nii aeglaselt ja märgatavalt, et koeral ei tekiks uuesti arg-agressiivset reaktsiooni.
 Kindlasti võib vaja minna erinevate inimestega sama harjutuse kordamisi (ei ole välitsatud, et sadu ja sadu)
Uut sammu kindlasti ei tohiks teha enne, kui koer on seostanud enda jaoks ärritava olukorra preemiaga ning reageerib ka vastavalt.

 Kannatlikku meelt ning rohkelt vahvaid koosveedetud momente! Sihikindlus viib võiduka lõpuni!

See blogipeatükk on kirjutatud minule endale, et ma saaksin kinnistada ka enda jaoks soovitud õpetamise viisi :)
Niisama lugedes tundub kõik nii superlahe ja lihtne kuid kui panna lõpuks õpitu paberile kirja, on selle kirjapanemine paras pähkel :D
 Positiivset meetodit kasutan oma enda koera peal ning kõigil, kes soovivad oma koera õpetada, soovitan pöörduda spetsialisti poole.






Uus koeratoit

Eile läksime tütrega Caramira poodi, kuna Fromm sai otsa ja seniks kuni tuleb uus pakk, tuli midagi uut vaadata.
 Plika äkki kilkab "Emme, vaata Kiefer!!!"
 Ja oligi! Koeratoidu pakil oli Kieferit meenutav koer :D Mul ei ole küll täpselt kahte ühesugust pilti kõrvutada aga sarnasuste leidmiseks lisan mõned :)


 Mis koeratõug on pildil??? Pean seda veel uurima :)

Õnneks Kieferile uus toit maitses ka, ma ostmise hetkel mõtlesin küll ainult pildile, mitte sisule/maitsele :D


Onju ühte nägu? :D Mis tõu pilt on koeratoidu pakil?

neljapäev, 16. oktoober 2014

Harjutame!

Kuna Kiefer on teada-tuntud valimatu õgard, siis vahest teeme harjutust - "Ei võta!"
 Üks osa on selline, et kukutan meelega mõne hea pala põrandale. Kui Kiefer ei võta põrandale kukkunud pala, siis ta saab minu käest veel parema pala. Oleme seda nüüd kaks päeva praktiseerinud ning olen rahul. Esimesel paaril korral nagu tahaks haarata vanast harjumusest aga tuleb ikka meelde, et tasub pigem mulle otsa vaadata.

 Teine osa on selline, et sätin vorstikese vms laua servale või toolile (suht tema kõrgusele) ning siis iga veidi aja tagant premeerin teda parema palaga käest. Neelud käivad Kieferil küll päris suured ja pinge oli ka sees, kuid siiski ei võtnud ta ühtki korda ei toolilt, ei põrandalt toitu :)

 Muidu on õhtud meil ikka jalutamise rütmis veerenud. Inimestel on komme unustada minevikku möödunud sündmuseid aga täna avastasin, et Kieferiga on oluliselt kergem jalutada kui ca kuu aega tagasi!!! Raske on aga siiski oluliselt raskem oli!
 Nüüd hakkan ma aru saama, miks tasuks pidada koera treenides piinliku täpsusega päevikut (mida mina ei oska ju teha) - selleks et hinnata kasvõi jalutuskäigu muutuseid kuu aja lõikes jne.

Kaks päeva olen nüüd üles kirjutamata jätnud, mida tahtsin kindlasti verstapostideks maha jätta ja näe, täna ei mäletagi...

 Loodetavasti korvavad mu kehva mälu pildid meie tänasest harjutusteseeriast.Sorry ümbruse pärast aga totaalses makeoveris olevas kodus on keeruline teha ilusaid pilte :)

 Igal pildil on väga hästi näha koera kehakeel ning "stress" sest ta ei saa seda, mis oleks tema kui koera jaoks loomulik. Söök vedeleb - kõhtu!

 Pinges keha, kõrvad pigem peadligi, "muretsevad" silmad.
 Ainult ülaloleval pildil, kus ta otse kaamerasse vaatab, on näha huvi vorsti vastu mis on minu käes.

 Tubli-tubli koer!
 Aga ma annan endale aru, et ma riskin siiski veidi suurte sammude võtmisega kuna ma peaksin igapäevaselt tegelema nii, et ma ei jätagi koerale võimalust eksida.
 Annan talle liiga julgelt ette suuri ülesandeid, kus on ülimalt kerge teha vale otsus ning seetõttu saada negatiivse kogemuse osaliseks.
 Aga õpime ning areneme vaikselt koos :)

kolmapäev, 15. oktoober 2014

Sõnu pole vaja


Trenniteisipäev

See trenniteisipäeva sari hakkab juba monotoonseks muutuma, sest Kiefer armastab käia koertekoolis!
 Üks nädal jäi meil vahele ning oletasin, et saab olema ehk keerulisem.
 Kuid ei  -  juba Lauluväljaku väravast sisse minnes hakkas piuks-niuks pihta ning kui trenn algas, oli tähelepanu peaaegu ainiti minul.
 Jah, ei tee ta kõiki asju ideaalselt ning püsivalt aga me siiski saame koos midagi teha!

Kontakt - ca sekund ning hea.
Kõrval - noooh pool kolm...käega meelitades saab kõrvale.
Istu - iga kell!
Keeruta - absoluutselt kõikide käskluste peale pakutav
istu-lama-püsti - vajab minul harjutamist.
juurde - KIEFER TULI JOOKSUGA!!!!

aga peale juurde tegemist läks nuuskimiseks ning ei Sirje ega mina ei lugenud koerale grammigi :D

Lisaks olime teistele koertele väga lähedal - nii paar meetrit ning Kiefer ei olnud häiritud!

Maiuseks ostsin seekord perenaise hakklihasegu (mees oli poes kaasas ja ma oleksin saanud loengu raiskamisest, kui ma veisehakkliha oleksin ostnud:D)
 ÄRGE OSTKE IGASUGUSEID SEGUJURASID! Kui veisehakkliha maiusena on korralik, lihane ning asjalik siis see hakklihasegu muutus jahuseks ning ebameeldiva aroomiga plödaks. Ma nüüd kolm korda enne hakklihakastme tegemist plaanin mõelda, kas osta korralikku lihast tehtud hakkliha või sodihakkliha. See ei olnud normaalne!

esmaspäev, 13. oktoober 2014

Kieferi toitumine

Ma ei teagi, kui palju ma olen puudutanud siin blogis teemat, mida Kiefer sööb. Jah, Fromm on igapäevane ning Natyka trennimaiuseks aga tegelikult on Kiefer üks suur, elav tühi kõht.
 Ta on alati stardivalmis köögis, kui keegi teeb süüa. Palakesed vaevuvaevu jõuavad maad puudutada, kui üks must volask sööstab lörtsudes neid likvideerima.
 Ma olen ta niikaugele saanud, et minuga ta seda väga enam ei harrasta sest kui mul ikka känts liha maha kukub ja koer sellega kaoks, siis mida ma pakuks perele söögiks??
 Aga laste puhul valvab ta koguaeg laua all. Kui lauaalt on puhastatud, siis käib ta ka veel laste toolid üle.

Peale koeratoidu on kõik meie pere toiduülejäägid lemmikuteks. Ma ei ole silma kinni pigistanud millegi ees. Vahest olen andnud ka pooliku kana või kõik kanakondid, valimatult.
 Magusaga me ei liialda. Viimati laste sünna puhul andsin talle ka tüki torti, sest kuidas siis meie pere pesamuna nüüd ilma tordita ära elab.

 Uue ideena olen näinud koeratordi retsepte. Kui järgmine aasta tema 4-s sünnipäev juhtumisi meeles seisab (20.07, ega päris õiget sünnipäeva ei teagi) siis teen koerakrõbinatorti :)

Aga mannapuder Kieferile ei maitse! Eile pakkusin näiteks kapsahautist hakklihaga ning selle alla peitsin ka mannapudrujäägid. Mannapuder oli viimseni puhtaks lakutud aga vot ei söö :D

Siia lõppu ilmekas pilt, millal Kiefer mulle andunult tähelepanu pöörab. Kiefer pühendab mulle oma väärtuslikku tähelepanu sellise näoga ainult siis, kui mul on käes näiteks burger.
EDIT: Kiefer sõi ära kõik oma trennimaused!!!! Ja mina plahvatasin....Inimlik ag ano mis teha :(
 Jaa, ma panin panni madalale, kaaneta - peal kuumad lõhnavad broilerimaod...
 Ma ei tea mida ma mõtlesin. Ise olin süüdi aga vihastasin nii, et silme eest läks mustaks.

Aga peale sellist korralikku sakutamist ning tühjakspaukumist oli mul väga sõnakuulelik koer.

Ma luban, et ma enam nii ei tee - sätin kõik nii, et koeral oleks võimalus pahandust teha ning siis veel riidlen ka selle eest et ise olen loll.

Pildipäev

Facebookist

Lisaks leidsin väga pika, teadusliku ning huvitava artikli inglisekeelsena: Dog Whispering in 21st Century

 Soovitan lugeda ning kaasa mõelda.

Meil läheb Kieferiga tasapisi. Homme saame taaskord trenni. Seniks katsume koduselt hakkama saada. Kusjuures tükk aega pole treeninud, koheselt on käitumine ka teine.
 Paar päeva olen olnud rakkes nii rebondil abistamisega, kui õunamahla tegemisega. Olen teadlikult ka Kieferist veidi eemale hoidnud, sest väsinuna on mul ülilühikesed närvid ning võin teha pigem kahju kui kasu.
 Õunamahla tegemise ajal sai muidugi Kiefer olla terve päeva õues seltsiks /üks katse ära minna oli ka, sain kätte/ ja sai herilasi lõpmatuseni taga ajada :)

Lisaks on vahelduva eduga ikka nii kahju, et selles "reactive dog" võitluses  omade seas üksi seisan. Mind ei võeta tõsiselt.  Aitäh nendele paarile sõbrale, kelle toetuses võin olla kindel iga kell :)


neljapäev, 9. oktoober 2014

Veedame aega

Kuna tegelikult blogides leob alati postituste kvaliteet mitte kvantiteet, siis ei kirjuta ka mina igapäevaselt mis me teeme. Twitterisse proovin siiski märksõnad lisada.
 Teisipäeval trenni me ei jõudnud, kuna olin haige lapsega kodus.
 Käime õhtuti siiski jalutamas ning ei ole praegu pannud rõhku treenimisele jalutamise ajal. Kulgeme niisama mitte just kõige sünkroonsemalt aga siiski on Kiefer hakanud ka minuga arvestama.
 Kodus muidugi  enne sööki trikitab ta rõõmuga (algul mulle tundus, et ta ei hakkagi kunagi normaalselt rikitama aga paari nädalaga on kõik nii selge!)
 Iga asja peale pakutakse esimesena muidugi "keeruta".

Kodukoera kohapealt olen ma tema arenguga väga rahul. Varsti saab täis aasta meie õppimiste algusest ning edusammud on ikka märgatavad!

Täna lähen üle pika pika aja välja - Rock cafesse. Muusika ei ole küll minu maitsele, kuid siiski saab kätt ka elu pulsil hoida. Muidu olengi juba nii ära kodustunud ja koerastunud :D


teisipäev, 7. oktoober 2014

AAAPPIIIII!!!

Uhh, kui endast välja ajavad igasugused Millani austajad oma karjasuhete ja dominantsuse jamaga.

 Palunpalunpalun - kui teil on kodukoer- pereliige, ärge hakake teda torkima, alandama ning alamaks suruma.
 See võib lõppeda traumaatiliselt nii teile kui koerale.

 Jah, ma saan aru, et kõik need sarjad ja raamatud lubavad kiireid tulemusi aga kiireid tulemusi ei ole olemas!
 On olemas raske töö, mille abil saad psüühiliselt stabiilse koera või 5-min fix (aka Cesar), mille abil võid saada allasurutud viitsütikuga pommi......

Vaadake näiteks Emily Larlham'i aka Kikopup'i videot " How to be completely dominant over Your dog"
Completely dominant over Your dog
Naeruväärne, eksole.

Emily Larlham'ist on samuti saanud mulle üks eeskuju.

Lisaks leidsin täna Sophia Yin'i video, kus JRT on agressiivne, kui talle õhku näkku puhuda. Vahet ei ole, miks seda vaja oli, kuid palun vaadake. Counterconditioning tegi imesid koera käitumisega lausa paari päevaga, positiivselt. Mõelda vaid, kui keegi alfa oleks hakanud koera alla suruma, et koer lõpetaks agressiivse käitumise. Juhtunud oleks lausa vastupidine....
 Sophia Yin'i video

pühapäev, 5. oktoober 2014

Laupäev

Laupäeva õhtul käisime taaskord koerteplatsil. Meil on selline vahva võrguga eraldatud kehene plats, kus üks osa on suurtele, teine väikestele koertele. Eile oli päris palju koeri väikeste poolel ning sellisel juhul oleme suurel, kuid rihmastatult. Kiefer oli tubli - ta pigem eiras väikeseid ning nuuskis ja uuris mööda oma platsi.
 Üle pika aja oli Kiefer taaskord nõus ka kiigele minema ja tunnelist läbi jooksma.
 Kui mu tuttav tuli meiega juttu ajama, siis Kiefer hakkas ikka urisema, kui tuttav aedikusse astus, kuid kuna tal inimeste vastu agressiivsus puudub, läks koheselt ka rõõmsalt tervitama. Ehk siis urin jäi minu teada.
 Siis otsustas muidugi taevas et luugid on vaja lahti teha ning tükk aega taevas seisnud vihm pähe kallata. Nagu aamen kirikus! Just sai koer puhtaks pestud, kui tuleb hakata tegelema poriga :D
 Käisime ka korra kaupluses ning sattusime mööduma mitmetest koertest. a laveerin juba osavalt meid ohutusse kaugusesse ning rõõmusõnum on see, et pingelist olukorda ei tekkinudki! Üks koeraomanik jalutas meie ees oma koeraga ning Kiefer ei tirinud ettepoole!
 Kasutame siiski Gentle Leaderit mis tõesti oma mõnusal ja humaansel viisil hoiab koera ohjes.

 Kuna tegeleme ikka Kieferi kaaluteemaga, siis oli mul õhtuseks jalutuskäiguks teatud kaal krõbinaid välja mõõdetud ning tänu inimeste- ja koerterohkele jalutuskäigule saime peaaegu kogu koguse otsa.
 Kodus andsin veel viimased ja peale seda jäi Kiefer küll sellise näoga vaatama, et mismõttes ei tule korralikku kausitäit õhtusööki?
 Jah, süda oli hell kuid pealispinna hoidsin tugeva. Kõik on koera kaalu ja tervise huvides (ma tean et tema seda ei mõista)

Praegu jätkame igapäevaselt samas vaimus ning samas rutiinis - väike jalutuskäik koos söömisega, möödudes aedadest kus on haukuvad koerad, samal ajal juhtida Kieferit kas sööma või nuusutama põõsaid.
 Peale seda koerteplatsile kus oleme rihmastatult seni, kuni on koeri vaateväljas ning rihmastamata, kui oleme üksi. Igal korral teeme ka tähelepanuharjutusi.

Ehk siis minu tänase meeleolu võib kokku võtta see vahva pildike Facebookist:
 olen õppinud kannatlikult tegema ühte ja sama asja pikka aega :)
Pilt Facebookist, Alice105.9 lehelt


reede, 3. oktoober 2014

Kolmapäevast reedeni

Peale trennipäeva oleme argipäeviti pühendunud mõnusale jalutamisele.
 Praeguse seisuga olen pigem rahul. Erinevad "hüsteeriahood" peaaegu puuduvad. Kiefer teab juba täpselt, millistes aedades on lõugavad koerad ning 80% neindest suudab ta mõistlikult mööda minna.
 Ma oletan, et koerasuhtluses on miski mida mina ei hooma. Mõnest haukuva koeraga aiast läheb Kiefer täitsa stoilise rahuga mööda, teisest jälle juba ette ärritudes.
 Oleme veetnud aega ka koerteplatsil. Lihtsalt süües. Enam ei lähe Kiefer endast välja, nähes teisi koeri aedikus jooksmas, vaid suudab ka natukene minule keskenduda.
 Ära on kadunud "parim kaitse on rünnaks" käitumine ning see on asendunud erutunud niuksumise-piuksumisega.
 Ma praegu jään veel vastuse võlgu, mida see tähendab. Inimesele võib tunduda, et ta igatseb teiste koerte juurde.

 Oleme saanud ka mööduda üpris lähedalt teistest koertest ilma urina-lõrinata.

Jätkame ka edaspidi samas vaimus ning vaatame, mis toob meile tulevik :)

Aega on siiski veel liiga vähe läinud mööda intensiivsest õppest, et mingeid suuri ja silmaga nähtavaid tulemusi loota.
 Kõige hullem ongi see, et kõik teised ootavad ning itsitavad, et pole ju midagi muutunud :)

Reedel jalutasime kokku 4 km Prismasse ja tagasi. Kogu tee möödus mõnusalt ning Prisma eeskojas seotuna ootas Kiefer nagu see oleks tema igapäevane tegevus.
 Prismasse minnes sattus meie teele ka üks lahtine isane koer, kes tahtis väga nuusutama tulla ning sellega seoses oli Kiefer üleärritunud. Kuid õnneks suutsin ma selle koera eemale peletada ning saime oma teekonda jätkata.
 Ma tean, et minu paanika ajab Kieferi omakorda paanikasse aga ma ei oska käituda momentidel, kui lahtine koer tuleb meie poole. Ma hakkan teda ära ajama "ei tule siia" jm jutuga. Ei, ma ei vehi ega löö, kuid adrenaliinitase on sel hetkel meeletult kõrge ning eks see mõjub mööda juhet ka koerale.

Samas sattusime vastakuti kitsal teel vastutuleva bullikaga (minu jaoks armas, mitte tapjatõug). Hoidsime nii tee äärde kui võimalik ning hoidsin hinge kinni, et Kiefer ei reageeriks. Usun, et jätsime suht labiilse mulj kuid kõik on hea eesmärgi nimel.

Kolmapäeva õhtul tuli koerteplatsile imearmas Husky.Nad soovisid aedikusse siseneda, palusin neil oodata, kuni oma kraami kokku korjame ja lahkume. Mõistlikud inimesed, said aru miks me ei saa riskida teiste koertega lähikontaktiga.

Avastasin, et pean siiski iga päev üles kirjutama momendid sest tagantjärgi meenutades on pigem null. Ma tean, iga õhtu ma mõtlen et vot see ja see moment tuleb üles märkida kuid siis jälle unustan ning nii tekivadki sisutühjad postitused :)

Lisaks tegin endale Twitteri kasutaja :) Keda päriselt meie lood huvitavad, saavad meile blogi ja Twitteri kaudu kaasa elada :)
 Twitter on : Mari ja Kieferi Twitteri-kodu

neljapäev, 2. oktoober 2014

Positiivne vs negatiivne treening

Täna leidsin ma kaks erinevat videot.

Üks on teada-tuntud dominantsiteooria koeratreener Cesar Millan, kelle tehnikatest olen isegi lugenud ning vaimustuses esialgselt olnud.
 Praeguseks olen õppinud positiivsete meetodite kohta nii palju, et Cesari tehnika on mulle 100% vastuvõetamatu ning oma kodukoera peal ei harrastaks ma neid tehnikaid elusees.

Esimeses - negatiivses Cesari videos on koer, kes on väidetavalt dominantne ning suunab oma agressiooni ka inimese peale, nähes võõraid koeri.

http://officialhuskylovers.com/cesar-millan-training-wolf-dogs-behavior/

Teine on äsja elavate kirjast lahkunud positiivse treeneri dr. Sophia Yin meetod.



See, et me suudame teha loomale haiget ning teda psüühhiliselt ning füüsiliselt väärkohelda, ei tähenda et me seda peame ja tohime teha.

Lisaks olen lugenud, et selle husky kes on Caesari videos, käitumine muutus peale negatiivse tehnika rakendamist oluliselt hullemaks :(
 Õnneks oli koera psüühika tugevam ning ta sai üle sellest alandavast kogemusest, mida põhjustas temale C. Millan.

Inglisekeelne artikkel: Update on husky

Ma austan iga inimese valikut valida omale meetod, kuid õnneks on meetodeid nii piisavalt, et erinevaid meetodeid samas situatsioonis kõrvutades võib leida alati humaansema ning positiivsema lahenduse ka suurtele probleemidele.
 Ainuke hind on aeg ning kannatlikkus :)

kolmapäev, 1. oktoober 2014

Trenniteisipäev

Kõigepealt pean ma tõdema, et mul on ikka veel siiralt hea meel, et sattusin Sirje Vetsi trenni. Tõeline vedamine! Aitäh E, et meid Sirjeni juhatasid!

Natukene kartsin ikka seda "siia" käsklust, mis on olnud meil senini täielik feil.

Minema hakates läks seekord meil sahmimiseks ning ühest bussist jäimegi maha. Kaasa võtsime seekord maiuseks toorest veisehakkliha ja preemiaks ka mänguasja. Sõitsime bussiga Pirita teele ning sealt läksime teise bussiga edasi.
 Esimest korda meie sõiduajaloo jooksul pööras bussijuht ka suukorvile tähelepanu. Õnneks Kieferil on alati suukord (kuigi talle see ei meeldi).  Buss tuli peatusesse aga uksi ei avanud. Lõpuks tegi usked lahti, läksime peale, buss sulges uksed kuid liikuma ei hakanud.
 Siis nägin, et bussijuht üritas kabiinist välja vaadata, et kontrollida kas koeral on suukorv. Hüüdsin siis ennetamaks bussijuhi kaelanikastust, et koer on suukorvistatud.
 Kiefer viskas selle lause peale end demonstratiivselt pikali näitamaks, et bussisõit on maailma chillim asi :)
 Ja nii lõppes meie bussiseiklus - jõudsime õigeks ajaks õigesse kohta :)

Trenni jõudes oli edasijõudnute grupp lõpetamas ja saime neid veidi jälgida. Kiefer jälgis neid pingsalt ise niuksudes. Vot võta sa nüüd kinni, kas see tähendab igatsust või ärevust.

 Tunni alguses saavutasime kontakti ilusti, kõrvale juhtisin ta samuti korralikult. Lama, istu - kõik töötab väga hästi.
 Uute asjadena oli seekord koer enda kõrval ning Sirje käis "vuntsi katsumas" koera tähelepanu oli jäägitult minul (loe edaspidi hakklihal). Saime tubli kirja :)
 Õppisime ka õiget püstitõusmist kohapeal. Senini olen öelnud püsti ning sellega kaasneb samm ette aga õppisime, kuidas juhtides maiust rinnakorvi alla, tõuseb koer istuvast asendist püsti nii, et esikäpad jäävad samale kohale.
 Tunnike läks nii kiiresti taaskord et jõudis kätte see kardetud "siia" käskluse tegemine.
 Kodus oleme harjutanud "siia" asemel "juurde" Ütlesin seda ka Sirjele ning Sirje kiitis selle heaks.
 Läksin siis eemale ning hõikasin Kieferit juurde. JA TA TULIGI! Ajalooline moment!!!!!
 Teine ajalooline moment oli see, et Sirje soovis Kieferit veel korra enda juurde aga Kiefer vaatas ainiti mind ja hakkliha ning ei läinud minu juurest ära!
 Lõppu oli ikka otsimismäng, kus Kiefer sai tunni lõpetuseks kausijada alt leida vahva maiuse.

Uskumatu, millised emotsioonid mind iga kord peale koertekooli valdavad! Ja see on näha ka koera pealt - olen mina üliõnnelik, on tema ka :)

Tagasi sõitsime taaskord bussiga ning selle asemel, et hambad ristis teda sundida bussis paigal olema, tegime kontaktiharjutusi ja lõpuks kui buss oli peaaegu tühi, keerutasime sõidu peal.

Imeline trenniteisipäev oli!