reede, 27. november 2015

Head koerad kasvavad vitsata!

apdt.com

Disclaimer: NB! Antud artikkel on mõeldud abistavaks materjaliks koeraomanikule, kellel puudub varasem kogemus koera koolitamisel. Artiklis ei ole käsitletud kõiki koerte käitumise nüansse. Probleemide ja kahtluste korral lugeda kindlasti üle algallikas ning APDT leht sisaldab oluliselt rohkem informatsiooni. Tõlkeküsimustes saan abiks olla.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
KÕIK KOERAD KASVAVAD VITSATA!
positively.com


Dominants, dominance, dominance theory jne. Sõna domineerimine on nii ära lörtsitud, kasutades seda vägivalla õigustamiseks looma kallal, et isegi seda kuuldes tõusevad ihukarvad püsti.
 Oma õiges tähenduses ei ole domineerimine absoluutselt vägivallaga seotud. Ja kuna väga tihti kuulen ma seda AGA..., siis kirjutan veidi mõtteid eesti keeles tänu APDT (Association of Pet Dog Trainers) kirjalikule nõusolekule.
 Originaaltekst oma aus ja hiilguses ja ilma minu lisamõteteta asub DOMINANCE AND DOG TRAINING

Dominants (antud kontekstis võimu) ja karjateooria on pikemat aega juba kahtluse alla seatud (Eestis samuti )  ja välismaal teostatakse suurt järelevalvet organisatsioonide üle, kes veel antud teooriaid promovad.
 Professionaalsete Koeratreenerite Liit ( APDT, Ameerika) soovib inimestele mõista anda, millised on tagajärjed, kui toimitakse vaid dominantsiteooria nõuannete järgi, mitte ei proovita mõista koeri, õppida nende käitumist ja kehakeelt ja seetõttu ei elata kunagi  rahus ja tasakaalus koos oma koerlastest sõpradega.

1) Teooria ja vääritimõistmised
Tänaseks päevaks on uuringute käigus selgunud, et hundid looduslikus keskkonnas käituvad pigem perena, kus tuleb küll nägelemisi ette (nagu ka inimestel) aga mitte keegi ei tegele päevast päeva võimaluse otsimisega et liider kukutada ja Alfa-hundiks saada.
Hundikarja ei juhi ei alfaisane, ei alfaisase ja-emasepaar. Hundipere sõltub üksteisest metsikus looduses, et ellu jääda. Pigem on hundipere nagu inimperegi, kus esineb vähe agressiooni, sest kui keegi huntidest oleks agressiivne pereliikmete vastu, vähendaks see oluliselt hundipere võimalusi ellu jääda ja edasi paljuneda.
 Jah, sotsiaalsed hierarhiad eksisteerivad täielikult (nagu ka meil, inimperedes) aga need hierarhilised suhted ei ole agressiivsed nagu tänapäeva populaarteooriates väidetakse. (Ja see populaarsus on üsna visa surema, hoolimata avaldatud uuringutest ja avaldustest )

 Teadlane L. David Mech, ekspert huntide alal, avaldas viimati arvamust oma uuringute ja kirjutiste põhjal, et " inimesed peaksid ükskord lõplikult matma aegunud väärarusaama , et hundipere on kari verejanulisi tegelasi, kes vahetpidamata võitlevad kõrgeima koha eest karjas" (Mech 2008)
Kõik uued tulemused huntide käitumise uurimises on viinud ka tulemused koerte käitumise uurimises juba ammu uuele tasemele! Rääkimata sellest, et kodukoer on juba nii nii ammu välja arenenud, et huntidega on neil väga vähe pistmist ja pigem on koer hoopis teine liik, kuigi sarnane hundile. Lisalugemiseks eesti keeles sellel teemal sobib Tuire Kaimio "Koerte käitumine".
 Koerte käitumise seletamine läbi huntide käitumise on täpselt sama asine, kui seletada inimeste käitumist läbi ahvi käitumise.
 Kahjuks loosung "koer on kodustatud hunt" elab jonnakalt ja järjekindlalt internetis, ajakirjanduses, treenerite, aretajate ja tavaomanike seas. Üks suur meediapersoon CM saab senini kohelda loomi halvasti avalikult teleekraanil ja sajad, kui mitte tuhanded inimesed saavad sellest innustust ja ideid kuidas togides, tirides, maha surudes ja tsssss tehes ribidesse torgates on võimalik endale väärikas neljajalgne partner kasvatada. NII KURB!

Üks suurimaid väärarusaamu, mida me igapäevaselt kohtame, on sõna "domineerima" lahtiseletus. Koeri kirjeldatakse väga tihti "dominantsetena" mis on selle termini väär kasutamine. Domineerimine ei ole elusolendi iseloomujoon. Domineerimine esmajärjekorras on suhteid kahe üheliigilise olendi vahel kirjeldav termin ja lisaks väljend "dominantne koer" on täiesti tähendusetu, sest domineerimine saab toimuda vaid samaliigiliste isikute vahel (Bradshaw et al. , 2009)  Lisaks leidub dominantsust pärilikkuses, geenides jm.
 Näitena võiks tuua kooselavad abielupaarid: keegi neist on dominantsem, sest emma-kumma sõnade järgi talitatakse rohkem. See ei tähenda massilist teise poole allasurumist vaid täiesti elutervet mudelit. Igapäevaelus me ei pane domineerimist tähelegi. Näiteks emad on dominantsemad oma laste üle sest laps talitab ema sõnade järgi (alles puberteedieas peab ema rakendama lapse käitumise ohjamiseks tugevamat domineerimistaktikat ;) )

Dominantsi kohtab ka kahe koera vahelises suhtlemises (mitte inimese-koera vahelises suhtlemises)
 kui üks näiteks soovib just seda toitu, puhkamiskohta, konti, mänguasja vm. Isegi koerte vahel ei saavutata oma tahtmist läbi agressiooni või sunni vaid üks suhte osapool loovutab selle teisele, lükates edasi oma korda antud hüve nautida. See on eluterve suhtumine.

 Tavaliselt võib olla ühe koera staatus majas teise koera suhtes tugevam näiteks magamiskoha osas, samas kui teise koera eesõigus on mänguasja valida. Kõik on tasakaalus.
Koerad kes agressiivselt võitlevad oma tahtmiste eest, ei ole mitte dominantsed vaid pigem käitumishäiretega, kergesti ärrituvad koerad. Selline käitumine süveneb, kui inimene hakkab korrigeerima ärevusega seotud käitumishäireid verbaalselt või füüsiliselt karistades (ehk inimkeeli , ravima hakatakse sümptomeid, mitte põhjust)

Suhe koeraga, kasutades dominantsiteooriat selle kõige väärimas mõistes, on inimese-koera suhtele kahjulik ja viib veel rohkema stressi, ärrituvuse ja agressioonini koera osas ja seda rohkem on koer omanikule ebameeldiv ja isegi omanik võib oma koera karta, mis viib omakorda veel karmimate meetoditeni.

2) Elades koeraga, mis siis on tähtis?
Mis puutub koeraga kooselamisse või koostöötamisse, siis dominantsiteooria täiesti asjakohatu. See võib tulla küll paljudele üllatuseks või ei soovita seda tunnistada. Nii et jätame selle jura nüüd tahaplaanile.
Positively.com


Käitumisprobleemiga või treeningmurega koera puhul on esimene asi treeningplaani koostamine (võib hõlmata käitumise modifitseerimist (behavior modification) ja erinevaid protokolle a'la relaxation protocol jne). See põhimõtteliselt ei nõua alustades isegi 100% koerte käitumise tundmist vaid plaanis keskendutakse kõigepealt sellele, mida koer peaks tegema selle asemel mida ta praegu teeb ning aidatakse koeral aru saada mida inimene temalt soovib ja premeeritakse teda õigete valikute tegemise eest. Kõik muu tuleb juba boonusena enamasti pea iseenesest. Hea koerajuht tunneb oma koera väga hästi just läbi temaga harmoonias koosõppimise. Me keegi ei ole sündinud enamasti oskajaks

Kahjuks liiga palju on õnnetutele omanikele räägitud et "Ole alfa!" ja "Näita koerale kes on boss!"
Sellise mõtlemise kurb pool on see et luuakse omaniku-koera olelusvõistlus-suhe, kus inimene on arvamusel, et koer püüab iga hinna eest kontrollida omaniku kodu ja elu.
Selline väär info kahjustab väga inimese-koera suhet ja võib viia koera puhul erinevate hirmude ja ärevusteni, mis omakorda tingivad agressiivse käitumise. Ja omanik on õnnetu, frustreerunud ja ühiskonna poolt mõnitatud äärmistel juhtudel.
Koerad ei saa meie keeles rääkida ja võivad olla meie kodudes (tahtmatult) paisatud olukordadesse mida nemad koeramaailmas ei mõista ja omanikud selle asemel, et õpetada koera olukorraga toime tulema, teevad vea, kus proovivad käituda nagu nii nagu neile on räägitud alfahuntide käitumisest.

Dominantsiga ei ole inimese-koera suhtes mitte midagi pistmist. Tegu on kahe erineva liigi vahel ühes keeles suhtlemise võimaluse puudumisega, mis viib omakorda käitumisteni ja arusaamatusteni mis on mõlema osapoole jaoks probleem. Inimese vastutus ja kohustus on õpetada koerale, milliseid käitumisviise me peame kohaseks ja õigeks ning kuidas me soovime et nad meie kodus käituksid (premeerides neid õigete valikute eest)
Meie roll on koerale selgeks teha ka millised käitumised ei ole oodatud ja on ülimalt ebasobivad aga seda peame meie, inimesed, tegema nii mõistlikult et loom ei läheks hoopis rohkem stressi ja ei looks probleemolukordi juurde. Reegleid ja piire saab seada edukalt ilma füüsiliselt ja vaimselt väärkohtlemata.
Positively.com
"Alpha roll'id" ja "hundiema moodi koera kraest kiskumine" ei ole leidnud kinnitusi ei huntide uuringutes ega ka koerte käitumisalastes uuringutes. Sellised käitumisviisid inimeste poolt tekitavad koeras vaid hirmu meie suhtes ning hirm omakorda võib viia agressioonini sest koer saab end vaid hammastega kaitsta. Tavaliselt surutakse hirmu- ja hoiatusurinad maha (kui viited ülimale dominantsusele ja allumatusele) ja see omakorda loob koerad, kes ei hoiata enne enesekaitset - red zone dogs.

Vahet ei ole, kas me vaatame koera või hunti, igasugused mahasurumised ja muud agressiivsed käitumised looma suhtes  viivad vaid selleni, et loomal kujuneb välja ülitugev "põgene või võitle" käitumine ja loom kardab oma elu pärast.
Sellisel puhul koer kas tardub (väärarusaamana loetakse seda ellujäämisinstinkti allumiseks), põgeneb või võitleb et ennast päästa.
Kui me käitume nii oma koeraga, siis me ei tee talle selgeks et meie oleme "bossid" vaid et me oleme väga ohtlikud ja ebastabiilsed olendid, keda tasub karta, kelle eest iga hinnaga põgeneda või võidelda enne, kui on hilja.
Sellistes stsenaariumites ei ole dominantsi - on vaid terror ja vägivald ja ühe osapoole instinkt end surma eest kaitsta.

Me kõik võlgneme oma koertele selle, et vaatame maailma kasvõi korra läbi koera silmade ja teda mõistes loome rahuliku ja harmoonilise suhte.

Vaadake, kas see on ilus ja õilis? Treener, kes väidab et ta allutas koera endale ja kaitses end. Okei? 
http://dfw.cbslocal.com/2015/11/19/video-of-trainer-hitting-dog-prompts-investigation/
Aga kui delfiini või ahvikest nii koheldaks? Okei? Miks kasse kunagi nii ei kohelda? Sest kass teeks inimesele väga haiget. Me kasutame julmal ja tänamatul moel ära koerte kannatlikkust ja armastust inimese vastu...

3)Aga kui mitte dominants, siis mida kasutada?
Õnneks on juba palju treenereid kes õpetavad inimesi looma koeraga suhet läbi positiivsete meetodite. Usaldusväärse partnerlussuhte loomiseks on väga palju erinevaid programme, käitumise modifitseerimise plaane jpm (NILIF ehk nothing in life is free, Sue Ailsby tasuta Training Levels, BAT ehk behavior adjustment treatment ja palju muid nagu näiteks reageerivatele koertele CARE protokoll)
 Kõik sellised vägivalda mitte propageerivad programmid on tegelikult väga efektiivsed ja oluliselt edukamad, sest koerale on seatud reeglid ja on seatud kõik võimalused et ebaõnnestumine puuduks ning õpetatakse koguaeg, mida tuleks teha selleks et kõik on hästi (selle asemel et karistada valede käitumiste eest).
Nagu ka meie inimesed ju töötame ja käitume paremini keskkondades kus kõik on selge ja struktureeritud.

Igasugused müüdid dominantsist kui koer magab diivanil, sööb enne omanikku, väljub uksest enne omanikku jpm ei oma tegelikult üldse tähtsust omaniku-koera suhtes.
 Iga majapidamine seab oma reeglid ja piirangud, mis on lubatud mis mitte. Ühtegi teaduslikku alust ei ole arvata et omanik peab sööma enne koera või ei tohi koera lasta enne ennast uksest väljuda (mis on igasuguse ohutuse seisukohalt tegelikult ju hea) ning koeraomanikud ei peaks elama alalises hirmus, et koerad tahavad vallutada nende majapidamist ja valitseda inimesi.
4pawsu.com


Lisan siia näiteid stiilis Müüt (M), Selgitus (S) ja mida teha (V)
M) Teie koer haugub Teie peale, et Te saaksite aru et koer on boss.
S) Tegelikult võib olla loendamatu arv põhjuseid, mis võivad viia sellise väljakannatamatu haukumiseni nagu näiteks igavus, hirm ja ärevus/stress.
 Omanikud enamasti tahtmatult premeerivad koera haukumise eest, pöörates koerale tähelepanu või röökides tol hetkel koera peale. Tähelepanu pööramine pikemas perspektiivis tugevdab antud käitumist
 V) Õpetage koer käsu peale haukuma ja tasa olema (vahva trikk! ). Piisav füüsiline liikumine, suhtlus inimperega, ja interaktiivsed mänguasjad nagu Kongid jm puzzled võivad vähendada igavusest tekkinud haukumise probleemi. Argade-stressis koerte puhul leidke põhjus mis põhjustab hirme ja töötage  hirmu põhjuste likvideerimisega (nagu desensitization, tundetustamine).

M)Koer pissib majja, et näidata Teile et tegu on tema territooriumiga ja tema on boss majas.
 Kindlasti pissib koer majja ka kättemaksuks
S) Ebapiisav potitreening toodab koeri, kes ei ole kunagi 100% lekkekindlad. Kohatud "lekked" võivad viidata tervisemurele nagu stress, infektsioonid, põletikud. Ka hirmupiss on täiesti olemas. Kastreerimata-steriliseerimata koerad märgistavad rohkem kui opereeritud koerad.
V)Minge tagasi algusesse ja alustage "potitreeningut" algusest peale.Jälgige oma koera tähelepanelikult KOGU AEG ja viige ta välja kohe, kui ta seda vajab. Premeerige koera koheselt õige käitumise eest, et ta mõistaks täiesti selgelt, mida Te temalt ootate. Külastage vet. arsti, et välistada tervislikud põhjused.

M)Koer arvab, et köök on tema territoorium ja proovib süüa enne Teid, trügides ka alati kööki.
S) Koerad on juba loomult prügituhnijad ja kui toit tundub olevat vabalt saadaval, kasutavad nad võimalust seda endale saada. Koerad, kes igavlevad, tõenäoliselt hakkavad otsima laudade-pliitide pealt jäänuseid  ja sorteerivad prügikaste et leevendada igavust
V) Õpetage koer köögist eemal püsima ja laudadelt mitte toitu varastama.Andke koerale interaktiivseid mänguasju, mida näiteks saab toiduga täita. Nii saab koer oluliselt sobivamal viisil toitu "jahtida" ja energiat kulutada.

M)Koerad hüppavad inimese peale, et end maksma panna ja  olla kõrgemal astmel
S) Koerad hüppavad sest ebajärjekindlad inimesed on kinnistanud neid seda tegema. Kord võib ja kord ei või ja samas inimene alati räägib koeraga kui too hüppab. Koerad hüppavad et pääseda meie näole lähemale tere ütlemiseks. Koerad hüppavad sest... sest see on lõbus ja äge!
V)Õpetage koer istuma, kui külalised sisenevad ja premeerige alati istumise eest. Õpetage et koer saab tähelepanu, paisid ja kiituseid ainult siis kui kõik 4 käppa on maas. Veenduge  et kõik peres toimivad alati ühtmoodi ja keeravad koerale selja, kui koer hüpata proovib. Sel juhul ei kinnista keegi enam hüppamist ja koer näeb et see ei tasu ära.

M)Koerad tirivad rihmas, et olla ees ning olla jalutuskäigu liidrid ja otsustajad
S)Kui koer iga kord välja pääsedes saab niimoodi tirides liigelda ilma et keegi talle midagi muud õpetaks, siis koer arvab et nii need jalutuskäigud peavadki olema! Kannatab ära ka meiepoolse pahameele. Jalutamine on koera jaoks nii põnev ja lõbus tegevus, et see omakorda tingibki tirimise. Nad tahavad ju kõiki lõhnu nuusutada, kiiresti igale poole pääseda, nautida. Pealekauba inimesel on 2 jalga, koeral 4. Inimene võiks ju ka vahel end veidi kiiremini liigutada ;)
V) Olge täiesti raudkindel iga kord ja ärge laske tirida. Ärge liikuge enne kui rihm on lõdva (meil on see läbi tehtud) Ärge lugege aega, mida Te kulutate selle käitumise õpetamiseks. Ärge kiirustage, aega on ja koer õpib mida Te soovite temalt. Premeerige  koera külluslikult, kui ta on Teie kõrval ja ärge liikuge temaga edasi, kui ta hakkab tirima. Õpetage selgeks ka "kõrval" käsklus. Kui koer on liiga tugev, kasutage abivahendit nagu koonurihm või front-clip traksid  ja kasutage neid koos samaaaegse õpetamisega, et lõpuks abivahendist loobuda.

M)Koer "lükkab" Teid eest ja tormab uksest välja selleks et näidata kes on boss
S) Täpselt nagu rihmas jalutamisegagi, koerad üleerutuvad kergesti ja nad ei tea et see on sobimatu käitumine, juhul kui Te talle seda ei õpeta et nii ei sobi. Teid lükatakse eest vaid seepärast et Te olete  maailmal ees ja "see miski" on seal väljas nii põnev ja lahe. Õpetage, et nii ei ole ilus.
V) Õpetge koerale kas "oota" või "paigal"ja praktiseerige seda palju ka erinevates olukordades. Nii saab koer aru, et inimesel on alati eesõigus. Kasutage vajadusel beebiväravaid, et koer ei jookseks läbi maja ja nende abil on hea ka "oota" ja "paigal" käske harjutada

M)Koerad kes on "bossid" ei kuula Teid ega kuuletu, sest nad ei pea seda tegema.
S) Koeri, keda ei ole piisavalt ja korralikult motiveeritud tagasi tulema kutsumise peale, ei mõista et  "siia" tähendab "tule kohe siia!". Koerad saavad ümbritsevast niivõrd lummatuks ja on kergelt huvituvad kõigest huvitavamast nagu näiteks teistest koertest, inimestest, lastest, rohust, puudest, põõsastest ja paljust muust
V) Õpetage koera juurde tulema seni rihmas, kuniks ta tuleb iga kutse peale koheselt. Kiitke ja premeerige koera ohtralt, kui ta tuleb sest see peab olema tema jaoks 100% selge et ta tegi väga õige otsuse. Mitte kunagi ärge karistage koera kui ta ei tule, see õpetab talle vaid seda, et Teie juurde ei ole ohutu tulla.

M) Koerad proovivad Teile või teistele koertele peale ronida et näidata kes on boss (mounting)
S) Kui koerad mängivad, saab selline käitumine lustlikuks mängu osaks - positsiooni võtmine on pigem mänguline, mitte staatuse saavutamise soovi sümbol. Jälgige koeri mängimas. Aga selline käitumine võib ka mitmel muul põhjusel avalduda, põhilised on stress, pinge leevendus või eelkirjeldatud mäng
V)Kui koer harrastab seda Teiega, siis andke talle lihtsalt mõni muu tegevus. Mänguasi, trikk, istu, lama, relax vms.

M) Koerad ronivad mööblile, et näidata kes on majapidamises valitseja.
S) Koerad ronivad vooditele ja mööblile täpselt samal põhjusel mis inimesedki  - need on väga mugavad olelemiseks.
V) Õpetage koerale "maha" käsk, et ta tuleks alati koheselt maha, kui Te seda soovite. Kui Te ei soovi koera mööbli peale, siis korraldage majapidamine nii et koeral ei ole võimalust mööblile pääseda. Sest kui koerad vahepeal taas mööblile pääsevad, kinnistab see uuesti mõnusat olelemist pehmel mööblil. Pange koerale oma padi, madrats või koeravoodi ja premeerige teda alati, kui ta läheb sinna puhkama. Ja kui Teil tegelikult pole selle vastu midagi, et koer puhkab diivanil aga Te kardate et see on automaatselt Teie üle domineerimine, siis rahu! Seni kuni Teie olete oma piirid ja reeglid paika pannud ja olete järjepidev õigete valikute kinnistamises, ei sea keegi kahtluse alla Teie võimekust olla mõistlik teejuht inimmaailmast.

Suur tänu Teile, kes Te jõudsite selle pika postituse päriselt lõpuni lugeda! Kel on soovi, et mõne punkti või arvamuse kohta oleks omakorda põhjalikum blogpost, andke ainult teada, heameelega kirjutan ja aitan.

Lisamaterjali lugemiseks leiab:

American Veterinary Society of Animal Behavior 2007. AVSAB Position Statement
http://avsabonline.org/uploads/position_statements/Combined_Punishment_Statements.pdf

American Veterinary Society of Animal Behavior 2009
http://www.avsabonline.org/uploads/position_statements/dominance_statement.pdf

Bradshaw J.W.S., Blackwell E.J., Casey R.A. 2009. Dominance in domestic dogs - useful construct or bad habit? Journal of Veterinary Behavior: Clinical Applications and Research, May/June 2009, pp 135-144.

Herron M.E., Shofer F.S., Reisner I.R. 2009. Survey of the use and outcome of confrontational and non-confrontational training methods in client-owned dogs showing undesired behaviors. Applied Animal Behavior Science, 117, pp. 47-54.

Mech L.D. 2008. International Wolf. 
http://www.4pawsu.com/alphawolf.pdf 

Yin Sophia. 2009. The APDT Chronicle of the Dog, Mar/Apr 2009, pp. 13-17.
http://apdt.com/petowners/articles/docs/Yin_MA09.pdf

Yin S. 2009. Low Stress Handling, Restraint, and Behavior Modification of Dogs and Cats. Cattledog Publishing. Davis,CA. For more information visit  http://www.askdryin.com/

teisipäev, 17. november 2015

Kokkuvõte 17.11-29.11

Esimesed 2 nädalat toitumis- ja treeningkavaga on möödas.
 Ütlen ausalt, treeningkava on minusugusele treenimata inimesele liiga raske ja pigem tegin kükke, kõhulihaseid, kätekõverdusi, toenglamangut oma tunde järgi. Ehk ei pingutanud üle aga tekitasin omale harjumusi.
 Käisin see-eest jalutamas, kokku tuli 18.8 km. See on väga väike kilometraazh aga majapidamiste, tööde jm kõrvalt on see juba päris hea. Õnneks koer ei lase loorberitele puhkama jääda.
 Toitumise poole pealt harjusin kavas olevate ainetega, mõõtsin koguseid, proovisin erinevaid soovitusi. Jah, kõik on hästi huvitav ja personaliseeritav ehk nüüdseks olen päris selge pildi saanud, kuidas liigun edasi.

 Algkaaluna oli mul 65,5 kg. Vähima saavutasin 62,2 kg ja praegu 30.11 seisuga kaalun 63 kg.
Homsest, 01.12 algab uus tsükkel ning järgmised 14p juba annan reaalselt tuld.
Kaerasüda Frillice salati, juustu ja
 kurgiviiludega + omlett

Minu kahe nädala varieeruv pildimaterjal. Koera ärge pange tähele. Kuna tegu on suuresti koerablogiga, lisasin ta paljudele piltidele kaunistuseks :)

Kavad koostas ja nõu-jõuga on abiks The Black Wolf
Keedetud juurviljad lihaga
Keefir + leib pika poisiga +
mannapuder ja banaan
riis+sink+kasmeks maitsestamata
jogurt. Joogiks tee + kaerasüda juustu ja
tomatiga
maitsestatud kana kolmeks toidukorraks





Pada sibula tomati ja seentega

Hommikusöögi omlett + kohv + kaerasüda
Riis ja toorsalat :)
kana + toorsalat + tee + mandariin



Kana + juurikad

Toorsalat + riis + kana

Viieviljapuder + marjad
Kohupiim + puuviljad
Juustu-frillice sai + kohv


Riis + liha + toorsalat


Näide õhtuootest

Kodujuustu-muna-hakkliha pikkpoiss

Liha ettevalmistused
Ikka ja jälle omlett
Liha seentega

Omlett...mmm



esmaspäev, 16. november 2015

Maiustega premeerimise viiskümmend halli varjundit

Ehk õppetunde maiuste kohta elust enesest :)




 
koera käitumine
Victoria Stilwell Positively


Maiuste baasil treenimine on meeldiv ja positiivne viis õpetada koera ilma karistuseta, premeerides koera õigete käitumiste eest. Nii ilus ja lihtne eks? 

 Tegelikult on olukord maiustega hoopis keerulisem. Naerdakse küll, et mis neil positiivsete meetoditega treenijatel viga, topivad aina maiust koerale suhu ja viljelevad vabakasvatust (vabakasvatusest on muidugi asi kaugel aga see võiks olla mõne järgmise postituse teema).

Ma alguses arvasin ka et võtan Kieferile maiused ja mis see siis ära pole - ostad mingi eriti maitsva värgi ja kohe muutub nii käitumine kui õpisuutlikkus.

 Ei, vot nii see küll ei läinud ega käinud.

Meie esimene kogemus maiusega oli siis, kui Kiefer oli ca aastane. Kuskilt oli minu kõrvu midagi premeerimiste kohta jõudnud ja võtsin õue kaasa toore, maitsva lihatüki. Minu arvates. Koer ei olnud nõus seda tänaval olles ära sööma. Sülitas välja ja nii see jäigi.
Nojah...rumal tegelane, ise on süüdi kui pirtsutab. Ja sinna me maiusega proovimine jäigi.

 
agressiivne koer
Leia, mis motiveerib Sinu koera ja kasuta seda ;)

Aeg läks edasi ja Kiefer kasvas ning eks me mingeid katseid vahelduva eduga ikka tegime. 2013 dets läksime koertekooli ja sinnna võtsin kaasa eriti kõrge väärtusega maiuseid nagu sõrnikud ja kala taignas ja viinereid. Läbi kõrge väärtusega maiuse Kiefer tegi tööd küll aga tekkis ka ootamatuid agressiivsussööste vahele. Mida maitsvam preemia, seda rohkem sain ma tema tähelepanu endal hoida ja seda ootamatumad olid ka  tema sööstud. Miks? Varsti räägin lähemalt.

Praeguseks võin ma väita kindlalt et kui koer ei võta maiust on koeral stress. Punkt. Isegi siis kui inimese jaoks ei tundu olevat mitte midagi erilist, on ümbritsevas see miski (olgu ta siis hirmutav või ärritav) et koer ei suuda süüa.
 Kõik koerad söövad ja seetõttu on maiusepreemia üks mugavamaid premeerimisviise. Aga kui koer ei võta maiust, ei ole tegu ei pirtsutamise, snoobitsemise, ülbitsemise aga millegi muuga. Koer on mures, stressis ja/või ärritunud.


 Kuna toit on tõesti esimene asi, mida loom mitte ainult ei taha vaid ka vajab elusolemiseks, on äärmiselt ebaloomulik kui koer keeldub toidust ja koheselt tuleks vaadata üle ümbritsev, vajadusel kontrollida tervist.
 Aga praegu tahan ma siiski rääkida justnimelt toidust, mida kasutame preemiana.

Kui koer võtab toas näiteks lihamaiust ja õues mitte, siis on ta üle oma taluvusläve ja ümbritseval on tugevam ( võib ka olla hirmutav) mõju kui maiusel. Alati on võimalik võtta õue veel väärtuslikum maius kaasa (mida koer eeldatavasti siis võtab) Aga sellega maskeerime me juba probleemi ning koer õpib läbi maiuse söömise probleemi vältima. ja probleem ei lahene.

Näide: Meie kasutame teatud kohtades (tänavad, kus on palju agressiivseid aiakoeri, mõni ootamatult vastutulev koer jm) veisehakkliha, viinereid ja juustu et olukordi hallata aga Kiefer on täpselt niipalju üle taluvusläve, et ta küll sööb aga sööki rabab ning mure tema olekus ja kehakeeles on suur. Olukorrast möödudes ta küll juba rahuneb aga ilma kõrge väärtusega preemiata meil teatud kohti läbida ei ole võimalik. Osadest kohtadest oleme õnneks juba jagu saanud :) 


 On kohti, kus treenime kasutades kurgikoori (kaaluprobleem, sry Kiefer), tavalisi krõbinaid, õunatükikesi ja sellise väärtusega preemiaga ei saa me kunagi ilma probleemideta
läbida ülalmainitud probleemkohti.
 Miks? Sest tegelikult me vaid haldame kõrge väärtusega maiusega probleemi, mitte ei laheda seda. Lahendamine käib muude "tööriistadega".
 Ja kui koer sööb, olles ise üle oma taluvusläve, ei ole see absoluutselt sobiv pinnas õppimiseks ja õpitu kinnistamiseks.


Ja peale selle tarkusetera ammutamist oma kursuse õpetajalt Amy Cook'ilt Ph. D.(Bio) olen ma õppinud nägema maiust preemiana hoopis teistmoodi.


Peale selle et maius on superefektne (eriti kombineerituna klikkeriga) lahedate trikkide ja vajalike käitumiste õpetamiseks, on maius ka perfektne indikaator koera probleemide märkamiseks ja nende lahendamiseks.
Üks eriti väärtuslik maius senini on meil toores veisehakkliha. Seda mahub pihku palju ja on väga mugav peost koerale suhu "pigistada". Sellega saame probleemideta mööduda raskusi tekitavatest kohtadest, teistest koertest ja see on isegi liiga intensiivne preemia, et sellega toas midagi õppida.

Meie maiuseväärtused läksid kunagi nii:

-veisehakkliha või muu eriti hästi tehtud kraam - 9-10 (vedas läbi igast olukorrast. Kasutasin nii õues kui toas)
-viinerid- pihvid 7-8 (oli raskusi stressirikkas kohas kontakti säilitamisega aga veel sõi. Kasutasin nii õues kui toas)
-leivad, juustud - 5-6 (stressirikkal momendil vedas alt, söömine katkes, kasutasin nii õues kui toas)
-erinevad treeninguks mõeldud loomapoodide maiused - 3-4 (toas veel jätkus niipalju väärtust et trikke teha aga õues oli väärtus juba olematu)
-Tema igapäevane koerakrõbin 1-2 (toas ok, kasutasin toitu mitte kaussi panemiseks vaid tubase käitumise modifitseerimiseks läbi õigete
valikute premeerimise. Õues sülitas välja)

Praegu on meie maiuseväärtused:
-värske liha ja veisehakkliha  - ei ole enam mitu kuud ostnud. Tegelen imepisikeste sammude haaval käitumismurede lahendamisega nii, et
me ei väldi probleemi aga oleme allapoole taluvusläve piiri, töötades läbi murekohti madala väärtusega preemiaga ja personaalse suhtlusega.
-viinerid-pihvid-leib-juust - on taskus kaasas selleks, et vajadusel ootamatust olukorrast ilma reaktsioonita väljuda.
-Krõbinad  - põhiline millega treenime nii toas kui õues. Jah, raskeid kohti me veel krõbinaga ei läbi aga Kieferi enesekindlus on niipalju
kasvanud et ta sööb õues krõbinaid ja mõnest eriti huvitavast ja veidi ärritavast olukorrast oleme ka pääsenud krõbina abil. Ca pool aastat tagasi ma sellest
veel ei unistanud (ja olgem ausad ma seda kõike veel ei teadnudki ja õppisin alles august 2015 FDSA Bogeyman kursuselt. PS, kursus algab dets 2015 uuesti)

Ehk eriti väärtuslik õppetund nr 1 - kasutades madalama väärtusega preemiat, on võimalik probleemidele varakult jälile saada ning lahendada neid
enne, kui probleemid suureks paisuvad
(eriti oluline probleemkoera puhul nagu Kiefer)


 NB! Koera EI TOHI näljutada selleks, et äkki töötab ta näljasena paremini. See ei ole humaanne. Parem plaani sessioonid hoolikalt õigesti valitud preemiaga ja välista, et ärriti on tugevam kui teie kahe koostöö.

Aga seda kõike psühholoogiliste probleemidega koera puhul, kes äkki keeldub võtmast maiust.



Muidu kehtib ikka reegel, et õppides olgu maiuse väärtus pigem kõrge, sest ka meie ei viitsi näiteks ühe euro eest end liigutada aga 10€
on juba hoopis teine jutt. Aga kui käitumine/käitumisjada ja trikid on kinnistatud, võiks jääda kõrge väärtusega preemia jackpotiks.
 See tingib kasiinoefekti - koer täidab alati innuga ja huviga käsku sest kunagi ta ei tea ette, mil on tulekul see õige väärtuslik
auhind :)

Teiseks olen aru saanud, et maius kui selline (olgu ta siis madala või kõrge väärtusega) on tõeliselt igav koerale, kui see talle lihtsalt  tuimalt suhu jookseb.
 Seetõttu oleme hakanud kasutama erinevaid toidumänge, et preemia oleks huvitav. Kui Kiefer täidab mõne käsu õigesti, siis ma kas suure kiidulaulu
saatel viskan maiust õhku või veeretan temast eemale, et ta saaks seda taga ajada (mis on omakorda veel preemia, kuna jaht meeldib kõikidele koertele)
 Hästi palju mängime maiuse peitmise mängu või krõbinate maha puistamise mängu, et Kieferi nina ja peake saaksid tööd.
Mängust räägib ka Denise Fenzi blogi http://denisefenzi.com/?s=food+play

Õppetund nr 2 - Isegi vähemväärtuslik maius on oluliselt väärtuslikum, kui seda serveerida koerale huvitavalt, viisil mis koera silmad särama lööb

Hästi palju loeb igal treenimisel või käitumise modifitseerimisel tehnika ja maiuse andmise intervall.
 Näiteks kui koer on väga murelik ning teda on vaja juhtida endaga kontaktis läbi probleemolukorra, on oluliselt efektiivsem intervall maius sekundis, kui maius iga paari sekundi takka.
Väga hea reaktiivsuse näide, kuigi intervall võiks antud video puhul kiiremgi olla, eriti alguses.
https://youtu.be/ytx8SfBYweQ


 Samamoodi ka kõrvalkõnni õpetamisel. Alul tuleks premeerida iga sammu õiges positsioonis, siis iga kahe, kolme, nelja, kolme, kahe, viie sammu tagant.
 Näitena on vahvad videod http://drsophiayin.com/blog/entry/dog-training-is-a-technical-skill-treat-delivery-speed
Inglise keeles on antud lingil kogu jutt maiuse andmise mehaanilisest poolest,  oma keha asendist ja paljust muust.

Ja näiteks triki õppimisel toon näitena Yvette Van Veen'i awesome dogs video, kus ta näitas meile ette, kuidas õpetada ninatargetit koos püsivusega.
 Enamus meist eksis maiuse andmise tehnikaga ja Yvette tegi puust ning punaseks ette oma kahe koeraga kui oluline on õpetamisel isegi koht, kust maius tuleb
https://www.youtube.com/watch?v=s3d4KGgH8RY

kuri koer
Image credit: bcdogtrainer.com


Senini oli meil ka rohmakas käpatarget. Kiefer küll puudutas käpaga targetit aga jooksis kohe maiuse järgi. Miks? Sest ma ei premeerinud teda targetil! Olin seda küll õppinud aga lihtsalt ei kasutanud miskipärast.
 Ükskord Emmaga kokku saades juhtis ta mu tähelepanu sellele ning seda pisikest nüanssi kasutama hakates, on meil armas target olemas :)


 



Õppetund nr 3 - maiuse väärtust ja õpiedukust tõstavad õige tehnika ja intervall.


Ja lõpuks: üks uusimaid asju mida olen avastanud tänu Denise Fenzi'le, on see et kui koer on pigem lühikese närviga ja kiiresti frustreeruv, siis tasub teda  premeerida ka siis kui ta teeb vea. Just! See õpetab õrna närvikavaga koerale, et iga ponnistus kannab vilja ja ta on oluliselt õpi- ja koostööaltim.
 Põhilise preemiana eksimisel tasub kasutada Cheerful Interrupter'it kus anda koerale oma kehakeele ja hääletooniga mõista  et tal on õppimisel olemas tugi ja küll see maius ka saabub.
 Aga kui ma reaalselt näen et ülesanne ei tule välja, veeretan ma teatud arvu maiuseid laiali või palun kohe ja kiirelt mõne tugeva oskuse näitamist.
 See lõpetab koera jaoks trennisessi positiivse noodiga ja minul jääb vaid mõelda, mida teha järgmine kord paremini.
http://denisefenzi.com/2015/06/15/cheerful-interrupter-or-engagement/ https://www.youtube.com/watch?v=TBvPaqMZyo8

Ning mis on alati tekitanud küsimusi - kui Kiefer agressiivselt reageerib, topin tal suu alati maiuseid täis. Ma proovin küll reaktsioone vältida
aga reaktsiooni ajal ja peale reaktsiooni sööme paljupalju kiirelt maiuseid suhu "tulistades" /rapid fire treats/
 Nii jõuame me kunagi punkti, kus ärriti = toit. Ja ma ei premeeri agressiivsust sest emotsioone ei saa premeerida ja agressiivsushoo ajal
maiuseid toites ei tee koera agressiivsemaks vaid aitab probleemi lahendada.
CARE Protokoll




 Samamoodi toimime kui Kiefer midagi kardab. Ka hirm on emotsioon mis ei võimendu, kui seda maiusega hallata. Loomulikult hirmu puhul käib veel maiusega kaasas Kieferi paitamine, sügamine, mõnusal toonil rääkimine jpm.
Lisalugemist:
http://eileenanddogs.com/cant-reinforce-fear/
http://www.patriciamcconnell.com/theotherendoftheleash/you-cant-reinforce-fear-dogs-and-thunderstorms
https://awesomedogs.wordpress.com/2013/12/01/yes-you-can-reinforce-fear-or-at-least-enable-it/

NB! Olen ka ära õppinud, et kui koer kedagi kardab, ei aita hirmust absoluutselt üle saada see, kui see hirmus inimene talle maiust pakub.
 Koer võib küll maiust võtta aga see ei lahenda probleemi ja tekitab ainult vastakaid ja segaseid tundeid. Konkreetse inimese kartusega tuleks teisiti tegeleda.



Nii et kogu see maiustega mässamine ei olegi nii kerge kui tundub. Tegelikult on hästi palju veel erinevaid nüansse aga kõike ühte postitusse kirja panna ei mahu. Iga viis on ainulaadne ja peab sobima just konkreetsele koerale sest iga koer on erinev ja eriline.


 Koera õpetamine läbi premeerimise on humaanne ja ilus. Miks peaks õppima läbi valusate kogemuste, kui on võimalik õppida läbi õnnestumiste?



 
Lõppsõna.
Kui koer ei võta maiust, ei tohi seda jätta tähelepanuta. See on väga vajalik info nii treenimiseks kui käitumise modifitseerimiseks.
 Maiusega on võimalik mängida sadu erinevaid mänge ja läbi mängu on ka kuiv krõbin hästi tore preemia. Võttes aega ja planeerides trennisessioonid (parim õpiedukus on 2-3 minutilisel töösessioonidel) õnnestuvateks, lisades õige maiuse andmise tehnika ja kohandades intervalle saavad trennid olema supertoredad, pühendunud ja särasilmse loomaga.


Ja meile, inimestele hoiatus! :)
 Mina olen selle reegli vastu eksinud ja nüüd võtan käsile lisaks koera treenimisele ka teekonna tervislikuma eluviisi poole. 

koerte käitumine
Image credit: google

neljapäev, 12. november 2015

Mõtteid ogarihma teemal


American Animal Hospital Association (AAHA) August 2015:
“Aversive training has been associated with detrimental effects on the human–animal bond, problem solving ability, and the physical and behavioral health of the patient. It causes problem behaviors in normal animals and hastens progression of behavioral disorders in distressed animals. Aversive techniques include prong (pinch) or choke collars, cattle prods, alpha rolls, dominance downs, electronic shock collars, lunge whips, starving or withholding food, entrapment, and beating.”
The guidelines go even further, recommending that veterinarians do NOT refer to trainers and others that use these tools and techniques.
Sooviksin jagada teiega tõsisemat osa meie treeningu teekonnast.

Antud lugu on mul ebamugav ja veidi piinlik küll nii avalikult kirja panna aga me kõik teeme vigu, õpime ja proovime areneda ning paremini teha.

Kõik mis puudutab ogarihmasid, puudutab mind ka sügavalt, sest olen seda Kieferi peal kasutanud ja kuna sellest oli meile rohkem kahju kui kasu, on mul kurb meel  et raiskasin aega sellise negatiivse treeningvahendi peale ja rikkusin meie katkiseid  ja tol ajal olematuid suhteid veelgi.

Õnneks sain piisavalt kiiresti aru et tegu on kahju, mitte kasu tekitava vahendiga ning peale paari kuud viskasin ogarihma minema. Selle aja jooksul olin Kieferile vaimset ja füüsilist piina tekitanud pea iga päev.
Päevad, mil ogarihma ei kasutanud, tegutses Kiefer omatahtsi ja metsikult tirides edasi.
 Röögi või togi või tee järske tõmbeid... Miski ei aidanud. Ta lihtsalt ei kuulanud mind ja ma olin tema jaoks puhas õhk.

Enne ogarihma kasutamist oli meie olukord täiesti hull ja otsustasin otsida abi internetilehtedelt ja -foorumitest. Kiefer tiris ja tegi  agressiivseid sööste nii hullusti, et minu õlg oli mitu korda "paigast" ja pidin ravimise ajaks oma katsed koera treenida tahaplaanile lükkama. Ja milline saamatuse tunne ja viha minu sees kees…

Photo credit: TiiNa

2013 detsembris läksin poodi ja ostsin ogarihma. Hakkasin internetist nõu küsima ja infot uurima ning katsetama. Pean tunnistama et alul tundus rihm toimivat aga natukese aja pärast oli olukord põhimõtteliselt sama. Kieferi hirmud olid valust tugevamad ning nii me jätkasime ogarihmas tirimist.
 Üks uus muutus, mis hakkas antud perioodil tekkima, oli minule suunatud urin. See omakorda tekitas minus küsimusi ja leidsin, et ainuõige vastus saab peituda dominantsiteoorias.
 Ehk kompott koerale haiget tegemisest, oma üleoleku näitamisest ja väga ehmatavatest vastustest koera poolt jätkus ja kulmineerus aina suuremaks probleemiks.

 Kuna mul on kodus kaks väikest last, tundsin et see olukord vajab kiiret lahendamist enne, kui saab keegi viga.  Ikka veel olin ma arvamusel, et viga on koera kangekaelsuses / alfatamises aga kuna minule endale ei meeldinud ogarihma kasutamine, hakkasin uurima edasi, mis võimalusi on veel koera endale allutada.  Kahjuks ei saanud ma eriti palju targemaks (toksisin ka praegu internetti sisse ogarihm ja ma pidin ausalt öeldes oksele hakkama lugedes erinevaid foorumipostitusi – eestikeelseid artikleid antud teemal ).
Kui kurb on vaadata et ogarihmana näevad mõned inimesed koolitusvahendit kutsika jaoks, teismeeas koera, probleemidega koera ja paljude muude probleemide lahendamise jaoks.
 Aga mis on "universaalne", ei ole enamasti efektiivne ja kõigile sobiv.
Ja ma ei vaidle vastu et oskusliku kasutamise puhul ei võiks olla see rihm efektiivne.
 Enamusel kodukoerte omanikest (k.a. minul) ei ole õigeid teadmisi antud "negatiivse treeningvahendi" kasutamiseks ja põhjustavad pigem (pöördumatut) kahju oma koerale ja oma suhtele koeraga.


Välismaised õppematerjalid päästsid nii minu, kui Kieferi 2014 augustis. Milline kergendus oli lugeda et tegelikult ei taha Kiefer mind domineerida vaid olen ta lihtsalt oma mõistmatusega nurka surunud ja tema agressioon on valju appihüüe.
Sain teada et on oluliselt leebemaid vahendeid koera õpetada ja et 5-minute fix'i ei ole olemas. On vaid pikk, järjepidev töö mida on võimalik teha siis, kui mõistad oma koera, koerte käitumist üldiselt ja tahad pühendada suurema osa oma vabast ajast koera treenimisele.
 Veidi crazy nagu ma olen, võtsin väljakutse vastu. Puhastasin oma meeled dominantsi- jm kõvatamiseteooriatest ja hakkasin täiendama end välismaistes foorumites  suheldes ja meterjale lugedes.
 Esimesed foorumilaadsed kohad kuhu sattusin olid "Reactive dogs" ja "Beyond Cesar Millan" Facebook grupid. Esimesed õpetlikud lehed kuhu sattusin, olid CARE, Positively, Zak George ja läbi nende lehtede leidsin veel palju asjalikke infoallikaid. Suur osa infost ja õpetustest oli ja on kättesaadav täiesti tasuta sest probleemidega tegelevad koeraomanikud ja koolitajad soovivad maailma parandada, mitte teenida teiste probleemide pealt.

 Seal tutvusin ka oma väga armsa sõbra, Emmaga (Diivanihuskyd) ja tema on olnud mulle senini toeks ja teejuhiks. Lohutanud rasketel momentidel ja rõõmustanud koos minuga iga pisimagi edusammu üle. Toetus käitumisprobleemiga koeraga tegelemise teekonnal on äärmiselt oluline! Kahjuks mentaliteet eestimaistes gruppides/lehtedel on vastupidine ja lausa alandav-mõnitav.

Kuna kogu meie kaks aastat väldanud ja edasi kestva teekonna kirja panemine oleks liiga pikk ja lugejad ilmselt väsiks enne kirjatüki lõppu, katsun kirja panna põhilised punktid tänu millele olen saavutanud märkimisväärset edu.

 Jah, täna (November 2015)  jalutame mõnusalt koos ja tirimist võib juhtuda vaid siis kui Kiefer on ärritunud, mures või on lihtsalt üks paha päev kus miski õnnestuda ei taha.
 Kui millegi kohta võiks lähemalt ja pikemalt kirjutada, andke kindlasti teada. Mul oleks hea meel jagada oma kogemust antud keerulisel ja vahel päris lootusetuna tunduval teekonnal.

Kõigepealt viskasin ma ära kõik negatiivsed abivahendid ja mõjutusvahendid ning viisin end kurssi koera käitumise ja psühholoogiaga (alul ainult vajalikus koguses, hiljem olen end heameelega täiendanud sest see kõik pakub mulle väga huvi)
 Uurisin, millised on positiivsed treeningvahenid. Õppisin maiuste, trakside, koonurihmade, kaelale leebete kaelarihmade kohta.
 Maiust ei olnud me näiteks pea üldse kasutanud sest Kiefer keeldus õues isegi toorest liha söömast ja mina arvasin et tegu on lolli koeraga. Koer oli lihtsalt nii stressis et isegi süüa ei suutnud.
Õppisin kasutama õigesti koonurihma Gentle Leader ning selle abil suunasin Kieferi läbi keeruliste olukordade ilma end ja teisi ohtu seadmata.
 Praeguseks olen läinud üle traksidele, et hoida Kieferi kael üldse pingevabana (igasugune pinge kaelale tekitab omakorda stressi) . Ostsin igaks juhuks "front clip" ehk eesmise karabiiniaasaga traksid. Valik on suur, meil on Victoria Stilwell Positively No-Pull Harness
mis aitab tirimisel koera õrnalt suunata jalutuskäigul õigeid valikuid tegema aga ütlen ausalt, ma pole seda kasutanudki.

Õppisime mitmeid kümneid tunde meeterhaaval kõrvalkõndimist ja proovisime leida äkkrebimistele asenduskäitumist.


 Käesolevaks hetkeks on "ma nii väga tahan ruttu sinna nuuskima" märgiks see, et Kiefer istub seni, kuni annan vabastava käskluse nuuskima minemiseks. Kuidas see tuli? Kõigepealt õppisime kodus selgeks istu ja siis hakkasin kasutama “istu” käsklust õues. Kui Kiefer tiris, jäin seisma ning palusin istuda. Kui istus, oli preemiaks pääs huvitava objekti juurde. Tänaseks on sellest saanud automaatne käitumine.

Samal ajal, kui oleme harjutanud kõrvalkõndi ja üksteisega arvestavat koosjalutamist, olen lugenud palju inimese-koera suhete kohta, olen proovinud luua temaga usalduslikku suhet ja pakkuda talle mure- ja pingevaba keskkonda et tal oleks hea õppida.

Põhilised abimehed on minu  tirimise probleemiga tegelemise teekonnal olnud:
jpm

Hästi huvitav on ka see, et välismaal kas on ogad jm šokitreeningvahendid keelatud või vähemalt põlu all.
 Miks meil Eestimaal soovitab iga teine asjapulk õnnetule algajale just selliseid karme õppevahendeid, mis sobiks ilmselt vaid aastakümnete pikkuse kogemusega koeratreenerile kes loeb
koera perfektselt ja oskab 100% õigel murdosasekundil rakendada karistust?


Isegi meie naaberriik Soome on  keelustanud juba vähemalt 3 aastat šoki-, poovad ja ogarihmad.
 Miks me nüüd ei järgi naabrite head eeskuju ja hambad ristis tahame teenida sellise karistusvahendi pealt? 
 
Üks väga kihvt tava välismaal on viia oma raha poodi, kus ei müüda šokitreeningvahendeid ehk #forcefreeshopping . Mina olen leidnud ühe sellise poe, milleks on Snob Cat&Dog  kauplus. Usun, et kui nõudlus kasvaks, hakkaks ka meil selliseid poode eksisteerima oluliselt rohkem. 
Või vähemalt oleks antud toodete müüjad koolitatud
rääkima nii negatiivsete treeningmeetodite ohtudest oskamatul kasutamisel või mis parem veel, suunama inimesi positiivsemate ja koera ja inimese suhele hästi mõjuvate treeningmeetodite viljelemisele.




Mitte kunagi ei soovita ma mitte kellelegi proovida oma koera probleeme lahendada talle ogarihma kaela pannes või muudmoodi haiget tehes.
 Ühest retsepti ei ole terve interneti peale sest iga koer on indiviid ja iga probleemi tuleb vaadelda eraldi, et leida parimad treeningplaanid ja lahendused. Paslik on siia lõppu linkida armsa Emma kirjutatud artikkel  Kiireim viis korralikult käituva koera saamiseks

 Sest tõesti aeglane on uus kiire - kahe aastaga oleme saavutanud mind rahuldava rahuliku jalutamise ja ilmselt edasised aastad kuluvad meie vahel
positiivse ja eluterve suhte loomiseks.


Aga siiski - probleem millele ei tundunud olevat üldse lahendust ja anti vähe lootust minu positiivse meetodi puhul, on peaaegu kadunud!
Image: SPYHollywood


Veelkord rõhutan - iga loom on indiviid. Aga treeningmeetod ei sõltu ei taustast, tõust ega suurusest. Kui ma suudan luua koeraga usaldusliku, personaalse suhte,on võimalik leida mõnus ja rahuldustpakkuv lahendus igale probleemile.Suurimaks eelduseks probleemi lahendamise alustamiseks, on jõuda probleemi algpõhjuseni (miks koer käitub nii nagu ta käitub)
 Algpõhjuseks kohe kindlasti ei ole dominants, kangekaelsus, jonnakus, ärapanemine jpm inimlikult loomadele omastatud mudelitest.
 Tasub varuda aega, kannatust, rõõmsat meelt, kilode kaupa maiust et oma koera õigete valikute puhul sagedasti premeerida ja  oskust iseenda ebaõnnestumisi mitte tõsiselt võttes teha treeningplaane vastavalt tujule, päevale, ilmale, olukorrale jne.

 Tsiteerin fearfuldogs.com: Different breeds of dogs do NOT require different training methods, or a 'heavier hand'. To date no genes have been identified by researchers or breeders creating a condition that causes the inability to learn via positive reinforcement. There have been however studies and books on the subject, providing evidence that the use of force, pain or intimidation can have negative, frequently long-lasting impact on the health and behavior of an animal.

Ma väga loodan, et selline blogpost suudab teha kellegi päeva paremaks ja tuju rõõmsamaks :)

Ja seda kõike ei kirjuta ma selleks, et tekitada paha tunnet inimeses, kes praegu kasutab veel olukorra haldamiseks šoki- või ogarihma. Ma mõistan täiesti, et kui ei ole võimalik leidagi paremat infot probleemi lahendamiseks, siis igasugune ellujäämiseks vajalik haldamine on siiski õigustatud. Aga kui teile pakutaks oluliselt lõbusamat ja humaansemat lahendust probleemkäitumise parandamiseks ja omavaheliste suhete parandamiseks üldiselt, siis võtaksite te ju selle heameelega vastu?

Lisamaterjali:


laupäev, 7. november 2015

Koer närib...kõike!

Koeri, keda ei ole õpetatud närima närimiseks sobilikke asju on erinevaid. Mõni närib ainult paar-kolm jalatsit, mõni hävitab elamise.
koer närib



Kiefer oli omal ajal peaaegu peatamatu närija.  Läksid jalatsid, riided, prügikasti sisu pea igapäevaselt, 2 elavhõbeda kraadiklaasi, raha!, prillid jpm)

koer näribKuna tol ajal ei teadnud, et tegu oli minu oma tegemata tööga ja looma stressiga, siis tunnistan ausalt – olin väga karm. Kiefer sai alati riielda ja nuhelda peale „seatempe“
ja ma olin täiesti veenudnud, et tema süüdlasliku oleku tõttu teadis ta väga hästi, mida ta korda oli saatnud ja et seda ta teha ei oleks tohtinud.


Loomulikult nii see ei olnud ja koera „süüdlaslik olek“ oli vaid popurrii hirmust ja rahustavatest signaalidest.
Mingi hetk leidsin teadusliku uuringu http://www.sciencealert.com/dogs-may-look-ashamed-but-they-don-t-feel-guilt-experts-say , mis juhatas mind Alexandra Horowitzi teadustöö juurde http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0376635709001004 ja sealt saingi kogu info ja kinnituse, et koera kehakeel reageerib minu käitumisele, mitte nende endi tembukestele.
Loomulikult proovisin ma selle kodus läbi (ausõna, ühest korrast mulle piisas teada saamaks et koer kardab mind ja seda ma ei soovi)
koer näribKas mul on kordagi tekkinud mõtet, et ma siiski peaksin ju oma koerast üle olema ja Kiefer mind aukartusega jälgima? Et ta peakski mind kartma, sest muidu saab temast „domineeriv“ isend? Ei, ei ole. Koer on minust tugevam ja rebestaks mu ilmselt soovi korral minutitega. Õnneks on ta piisavalt adapteeruv ja andestav tegelane, et armastusest minu vastu seda ei juhtu. Dominantsi- ja muid alfateooriaid mina ei usu. Erinevate uuringute abil (jätame need teiseks korraks) on ära tõestatud, et isegi nii palju räägitud huntide dominantsusteooria ei pea paika vabas looduses.



Okei. Pikk jutt sai alustuseks aga räägin nüüd veidi ka sellest, mida ma siis teeksin, kui mul selline destruktiivne närijas kodus oleks.

Kõigepealt üritaksin ma selgeks teha närimisprobleemi põhjuse (see ongi ilmselt kõige raskem samm, sest keerukad käitumismustrid võivad joonistuda välja mulle märkamatute asjade koosmõjul. Olen ju siiski inimene)
Ainsana välistaksin üldlevinud arvamuse, et koer hävitab inimese vara inimese tegude pärast kätte maksmiseks.
Aga kindlasti mõtleksin läbi kas tegemist võiks olla igavusega, üksindusahistusega (https://www.aspca.org/pet-care/dog-care/common-dog-behavior-issues/separation-anxiety)
Hirmudega, tähelepanuvajadusega, energia ülejääkidega või ei ole ma suutnud ise kutsule korrektselt selgeks õpetada (ja suunata, ja kannatlikult veel suunata)  milliseid asju tohib närida ja milliseid mitte.
Kui tegu on sügava üksindusahistuse või koera hirmudega, konsulteeriksin hea asjatundjaga ning tema kaasabil saaks koostada hea rehabilitatsiooniplaani, sest destruktiivne käitumine lõppeb vaid siis, kui ravida välja algpõhjus. Ja kõike mina üksi ei suudaks.



Teiseks hingaks ma sügavalt, loeks vajadusel kahekümneviieni ja ei süüdistaks koera asju närimast. Kui jätsin teatud esemed ise lohakile, siis tegelikult õnnetus hüüdis tulles (mitte muidugi alati, sügavamate probleemide korral võib loom hävitada ka muud kui kindad-saapad-riided )
Katsuksin ennetada olukordi ja panna ära kõik, mis võib koerale huvi pakkuda.

Pühendaksin väga palju aega õpetamaks koerale, millega tohib mängida. Jälgiksin (jälgiksin lausa nii et tal ei tekikski võimalust eksida) ja suunaksin seni, kuniks oleme teineteises kindlad. Ei oletaks et äkki juba on okei. Eeldamine on tavaliselt kõige metsamineku alus.

Kui mulle satuks eriti hävitav loom, siis kindlasti teeksin talle korraliku puuritreeningu (http://www.humanesociety.org/animals/dogs/tips/crate_training.html?referrer=https://www.google.ee/)  ning enda ja koera vaimse tervise huvides, oleks Koer minu äraolekul puuris. Puuri ei tasu karta. See on koerale pigem turvatsooni, kui piinakambri eest. Vanasti arvasin ma vastupidi.
Nüüd julgeks ma puuritreeningu ka ette võtta, teades et puuri kasutusele võtmine nõuab koera vaimse ja füüsilise aktiivsuse tõstmist veel rohkem, kui see oli enne puuritamist.


Juhul, kui leiaksin et tegu on vaid igavuse ja energiaülejääkide tõttu tekkinud probleemiga, siis prooviksin ma lausa kahekordistada meie omavahelist suhtlust, mängu, mänguasjadega mängimist (Kong’id, puzzled) ja liiguksime oluliselt rohkem värskes õhus sest teadupärast väsinud koer on hea ja õnnelik koer.
Justnimelt liiguksime, sest kui ma topiks ta ainult aeda olelema, siis oleks see tema jaoks sama energiat kulutav kui minu jaoks diivanil telekavaatamine. Kaua sa ikka omas hoovis midagi põnevat leiad. Lisaks võib hoovis välja kujuneda mõni jälle minu jaoks ebasobiv käitumine.



Agad.

Aga kui Kiefer jääb mulle vahele, ebasobiv närimisobjekt suus, mis siis? Siis vahetaks ma selle kõrgema väärtusega maiuse vastu ära. Ma võiksin ka samal hetkel karistada sest sel hetkel võib olla karistus efektiivne aga kuna ma selles kindel ei ole, jään pigem vahetuskauba juurde.

Aga kui Kiefer jätkab asja närimist, mida ei saa ära panna? Sel juhul prooviksin määrida esemele ebameeldivat maitset/maitseainet aga jälgiks samas kas ei ole tegu gurmaaniga, kes armastab minu jaoks ebameeldiva maitsega ainet.

Aga kas siis mitte kunagi ei karista sa koera? No ausalt, ma olen inimene ja vahel juhtub ka mul tegusid, mille üle ma uhke ei ole ja millest meie suhte puhul üldse kasu ei ole.
Kuna karistus on efektiivne vaid siis, kui tabaksin Kieferi murdosasekundipealt õigel ajal teolt. Jäädes veidigi hiljaks, võib Kiefer seostada karistust juba hoopis millegi muuga.
Eriti ehe näide, mida olen ilmselt 1007 korda teinud algusaastatel: tulen koju ja Kiefer on prügikasti laiali tassinud/suss on jälle surnud.  Kiefer ise tuleb rõõmsalt liputades ja mina röögin ta näo täis ja annak ketuka ka. Mille eest ta siis nagu karistada sai? Selle eest et ta mulle rõõmsalt vastu tuli. Et ma tol ajal seda läbi ei hammustanud L
Lisaks üks tarkuseterakesi mis makuulsin oli see, et prügikastis tuhnimine on kodukoerale veel jäänud ainsaks viisiks reaalselt jahti pidada.


Aga Kiefer ju mingi aeg ei tulnud enam vastu, kui ta pahandust oli teinud, ta pidi ju aru saama...
Ei, ta sai ainult sellest aru, et kui majas on põrand prahine, siis alati saab peremees eriti vihaseks ja teeb mulle haiget.  Koeral puudub selline inimlik mõtlemis- ja analüüsimisvõime et seostada iseennast pahanduse algallikana.


Ja mida ma ei kardaks ega ei väldiks enam oleks kindlasti puur, ravimid /rahustavad tabletid, adaptil/Dap rihmad ja diffuuserid. Uusima asjana on isegi välja tulnud Treat and train masinad, mis vabastavad maiuseid teatud intervalli tagant ja hoiavad koera tegevuses. Ma ei ole neid muidugi ise proovinud.
Minu suurim viga alguses oli ka see, et ma ei püsinud ühegi meetodi juures piisavalt kaua. Jäi alati mulje et ähh miski ei toimi ja kõik on pekkis. Nüüd olen õppinud nii endale kui loomale aega andma.
Ka närimise puhul kehtib see ütelus, et ebasobiva käitumise muutmiseks võib kuluda poole rohkem aega sellest ajast, mil koer oma ebasobivat käitumist viljeleda sai.


Aga olgu kuidas on, siis närimise- ja muude probleemide juures ei näe mina enam lahendusena karistamist ja frustreerumist vaid hea lahendus on korralik elukorraldus, tubli treening ja mõnus kannatlikkus-mõistvus-hoolivus.

Lisainfot võib leida allolevatelt välismaistelt linkidelt:


Lõppsõna.
Minust on saanud oluliselt avatum katsetaja. Annan omale aru et ei ole olemas 5-minuti retsepti (kuigi on reklaame mis väidavad vastupidist aga sügavamalt uurides tähendaks see loomale stabiilselt haiget tegemist ja probleemi peitmist, mitte lahendamist)
Ja iga kutsu on nii erinev, et iga juhtumit tuleb eraldi käsitleda. Ei ole olemas „one size fits all“ meetodit. Kuulaksin alati inimesi, kelle põhimõtted ühtivad minu põhimõtetega. Ei jamaks meetoditega, mis mulle endalegi tunduvad vastumeelsed.

Näiteks teate milline kergendus oli mulle kui ma sain aru, et ma ei pea tirimisprobleemi lahendamiseks kasutama ogarihma??? Aga kuna ma ei osanud paremini tol ajal, siis väga raske südamega kasutasin siiski ja lootsin, et see lahendab probleemi.
Aga see juba järgmises postituses.


Tänan piltide eest: Apollo Maailm, Porokoer Säde , lähedased sõbrad :)