neljapäev, 26. veebruar 2015

Stressi ja rõõmu

Peale seda, kui ma hammustasin läbi koletise toitmise, on meil läinud mujal jalutamine paremini, kui aedlinna tänavatel.
 Kuna meil ei ole olnud ammu tagasilööke siis ükspäev võtsin lolli peaga kätte ning eirasin kõiki reegleid, mida ma olin enda jaoks paika pannud :(
 Nimelt otsustasin minna jalutama kodutänavatele koos elukaaslasega. Elukaaslane kõndis meist eespool, mis omakorda ärgitas Kieferi tirima. Haukuvad koerad ärritasin Kieferi veel rohkem üles ning minu enda närvilisus ja saamatuse tunne tekitasid vaimse plahvatuse Kieferi peas.
 Minu enda saamatus, nördimus ja viha tekitasid lõpks olukorra, kus ma plahvatasin ning sakutasin Kieferit korralikult ja peale seda vedisin kaelarihmapidi koju.
 Mul on hetkel kahju, et ma oma emotsioone koheselt kirja ei pannud sest praegu tagantjärgi olen ma olukorrad enda jaoks lahti mõtestanud ning analüüsinud ja aru saanud vigadest.
 Mitte Kieferi vaid minu enda vigadest. Kiefer ei olnud sellise olukorraga enne kokku puutunud ning kõik kokku tekitasid temas piisavalt suure stressi, et kaotada pea.
 Ma ei ole enda üle uhke aga ma olen siiski ainult inimene. Ning inimlik tung näidata kellelegi, mida  me oleme saavutanud, läbimõtlemata, tekitasid kaose ning saime näidata et saavutused on meil null.

 Eile olime Kieferiga õues ainult oma tänaval, 30 minutit ning proovisin koerale pakkuda ainult õnnestumisi, et tasandada veidigi juhtunud intsidenti.
 Õuesolekut hindan hindega 5+. Nii enda käitumiselt, kui koera vastuvõtlikkuselt.
Kiefer tuli ilusti alati kõrvale, sammusime ka ca kümme sammu koos, klikk, maius või klikk sügamine (proovin pakkuda vahelduvat kinnistajat, et hoida huvi üleval)
 Kui hakkasid ülemises tänavaotsas haukuma koerad, ei huvitanud need Kieferit nii palju, kui tänava alumise osa koerad.
 Alumistest koertest üks haukus küll Kieferi peale aga see hajutas Kieferi tähelapanu ning tekitas niipalju stressi, et pigem lõpetasime positiivse noodiga ning läksime oma aeda tagasi.
 Aias oli Kieferil võimalus veel ringi joosta, lõplikud hädad ära teha, pakkus mulle ka ilusa tõkkehüppe.
 Preemiatena oli kasutusel mikros sulatatud, veidi küpsenud hakkliha ning mänguasi.
 Mänguasi ei olnud õige preemia, sain küll ta käima tõmmatud aga seda ei tõlgendanud Kiefer kui seda päris õiget head preemiat.

 Tulles tuppa, tegime veel 8 mnutit kastiharjutust ehk klikkisin Kieferiole iga kord, kui ta kasti käpaga puudutas.
 Ja siin meie järgmine kitsaskoht - me oleme takerdunud nüüd kohta, kus Kiefer ainult puudutab käpaga kasti, mehaaniliselt, ilma mõtlemata. Ning mina masinlikult ilma mõtlemata ka klikin. Kui klikk jääb vahele, siis kaotab koer pea ning minul ei ole kuskil ca kuni 30 sek midagi klikkinud. Koera stressitase tõuseb ning lõpuks on ta jälle valmis käpaga kasti puudutama ja saab oma kliki.
 Ehk siis tuim kastiharjutus, mis meile kasu ei too. Jah, ma saan sellest aru ning tänaseks sain hüva nõu. Proovin kohe täna õhtul seda nõu rakendada.
 Klikin täna õhtul : kasti vaatamist, kasti nuusutamist, ninaga või hambaga puudutamist, tagajala tõstmist.
  Kuidas ma seda reaalselt teen, ma veel ei tea.

Lisaks mõõtsin eile ära ka 8 minuti jooksul jagatavad klikid - 31 klikki! See on meeletult vähe!
 Kui juba minul tuli uni ja tülpimus peale lindistuselt klikke oodates, mida võis tunda koer?
 Katsun teha täna parema soorituse. Sest edukaks õppimiseks on alagajale vajalik ka ROR (Rate of reinforcement) kinnitite jagamise sagedus.

Miks ma nii  harva olen kirjutama sattunud - sest kohale jõudsid minu raamatud, mida ma nii väga ootasin ja hetkel olengi hõivatud Patricia McConnelli "The other end of the leash" lugemisega pluss õpin ka e-kursusel "Animal behaviour and welfare".
Kauaoodatud raamatud

Teisipäeval sai Kiefer ka puhtaks pestud - nüüd on nii mõnus puhas ja pehme mõmm! Tema muidugi minuga ühel arvamusel ei ole....
Mida ma sulle teinud olen???

Ning Kiefer sai ka päris oma teki! Selle eest suured tänud ja kallistused minu armsale sugulasele! Aitähaitäh veelkord!
Uus tekk - Prangsetter Kiefer


kolmapäev, 18. veebruar 2015

Toites koletist / Feeding the monster

Heihei, kuidas on läinud?

Meil on läinud hästi. Iga päev oleme klikkinud, jalutanud ning piinliku täpsusega proovinud järgida paikapandud reegleid.

Eile vastlapäeva puhul oli plaanis perega õhtu veeta ja seetõttu võtsin kaasa koera lapsele trenni järgi minnes.
 Matk hõlmas pikemat sorti jalutuskäiku ning bussiga sõitu. Koolimaja juures ootamist ning kahe bussiga tagasi sõitmist.

Kuna aega oli vähe, siis pidin kiirustama ning eirasin kõike, mida endale reegliks olen seadnud.

Jalutuskäik oli : tempokas, vähe aega nuuskimiseks, kamandamisrohke.

 Äkki avastasin et mul ei ole ammu olnud nii ideaalset ja sünkroonset jalutamist!
Kiefer käis pea terve tee kõrval, vahepeal muidugi tahtis koeraasju ajada aga ei kündnud nagu tank, mind järgi tirides.
Bussis nagu alati - ideaalne tegelane ning koolimaja hoovis oodates oli kontaktne, tegime harjutusi ja koolimaja hoovi aiast väljaspool möödusid ka kaks haukuvat pisikest koera. Kiefer oli rahulik.

Õhtul järgi mõeldes lõi põlema pirnike - äkki tänu R+ ja positiivsete seoste kinnistamise piinlikult täpse kava ehitamise tõttu ning jälgimise tõttu olen ise toitnud seda koletist, mis tekitab Kieferis reaktsioonihooge.
 Me käime mööda aedlinna, varitsedes et kuskilt ei tuleks lahtist koera ja et hullunud aiakoerad ei ehmataks meid väga. Siis tegeleme nendest maiusega möödumisega ja Kieferi maailm koosneb räuskavatest koertest ning pedantsest tegelasest, kes sunnib kõrval jalutama koguaeg.
 Äkki peangi jalutama ka suurematel teedel, kus on rohkem ruumi kõrvale tõmbuda juhul, kui koer vastu jalutab ning Kiefer näeb ka solidaarseid ja möödajalitavaid koeri, kes ei räuska ähvardavalt.
 Lisaks avastasin, et Lasnamäe vahel jalutades ei olegi rihmastamata koerte horde, kes sooviks kõik Kieferi nina alla end hõõruda.
  Annan teada, kuidas see katse läheb. Tundub tulema huvitav.

Ja lisan ka vahvad pildid - Kiefer sai päris oma teki! Nüüd on Prangli saarelt pärit setterinägu koeral ehk prangsetteril täitsa oma sinine tekk :)













Hehyehy! On the pictures, there is Kiefer with his new blanket :) Because he reminds irish setter (his father was setter) the blanket has black setter picture and name :)

 But i wanted to talk about one thing what is on my mind.

We have constantly doing clicker training, walking with treats at our neighbourhood. Scanning for loose dogs, hiding, eating. Trying to pass calmly properties, where behind the fence are barking, lunatic fidos.
 Yesterday i was in a hurry and decided to take Kiefer with me on a walk. So we did not do our usual +R.
 We hurried through busy streets to get to my sons school on time and we took one stop with bus also.

You know, when i did not try to manage Kiefer, he was awesome. Quite perfect dog! He walked almost whole journey loose-leashed and made good eye contact with me if i asked. Also near school we saw 2 dogs walking and Kiefer did not react. They were about 10-15m away and there was a fence between us and them.
 Kiefer saw them but did all commands very nicely.

 So maybe i am creating and feeding the monster myself? Maybe we should walk more on busy streets to see normal dogs also? Not only those lunatic, barking dogs behind fences?
 I will try to find answers to my questions myself also.
 There must be a good reason, why Kiefer was better behaved and motivated when he did not have a chance to find something to react to.
 Maybe that is me and my thinking and behaviour what makes him more reactive?

Maybe he would be like every unsocialised dog - never wants to see anyone but maybe there is a chance that if i aint ractive-phobic, he would behave better also? :)

No, i would never reject R+! It has done our life so much better! Kiefer is quite awesome and he has made more progress in few months than i never dreamed of!
 So R+ will be our companion till death!

laupäev, 14. veebruar 2015

Happy Valentines Day




          Kallid sõbrad, soovin teile imeilusat
                           Valentinipäeva!


teisipäev, 10. veebruar 2015

Wordless Wednesday #9

                            Someone is never, ever allowed on the couch!
If i wont move even if they try to get me off, maybe they will think that i am a couch pillow!

Nädalakese ülevaade

Kiefer on olnud sel nädalal väga tubli koer!
 Oleme teinud nii klikkerharjutusi, kui õues kõik jalutuskäigud treeningutena hoidnud.
Põnevaid seiklusi on nagu ikka, iga päev!



Rajoonis jalutab üks imearmas valge buldog, keda Kiefer ei salli. Üks õhtu jalutas buldog meile omanikuga vastu, sain Kieferi küll tee pealt päris palju kaugemale aga reaktsioon siiski toimus. Kiefer küll ei haukunud, urisenud ega lõrisenud nagu tavaliselt, tagajalgadele tõusis siiski.
 Ma liigitan selle väga pehmete reaktsioonide sekka.

Üks õhtu sattusime nö tupikusse. Ühelt poolt ligines meesterahvas jooksuajas yorkiega, yorkie järgi kuskilt hulkuma pääsenud lahtine isane taks. Teiselt poolt "sõber" buldog.
 Õnneks oli tee piisavalt lai ning muru ja puudega ääristatud ja jõudsime minna täiesti tee äärde. Varjusime puu taha ja lasin Kieferil ilma igasuguse pausita hakkliha. See hoidis Kieferi vait ja liikumatuna ning loomulikult ei teinud ma ise ka piiksugi.
 Vot seda nimetan ma selle nädala suurimaks töövõiduks - lahendada olukord nii, et kõik möödusid meile tähelepanu pööramata ja Kiefer säilitas igasuguse enesekontrolli.

 Ühel õhtul pistsime rinda hiigelsuure tuhkruga. Nimelt on meie kodu lähedal mängutuba, mille akendele on kleebitud loomade pildid. Kieferil äkki karv turris ja lörin lahti. Lasin siis rihma järgi, et las läheb vaatab ja uurib. Oi kui arglikult hiilis ta tuhkruni, ajas end klaasi najale püsti ning nuhutas.

 See andis mulle taaskord mõista, et tegu on araverelise koeraga, keda võib ajada vähimgi muutus endast välja. Ja mul ei ole mõtet ka temaga pahandada sest see on temal sünnist saati veres. Ainuke mida saan teha, on mõista ning toetada ning aidata muuta tema emotsioone millegi hirmsa puhul. Õpetada asenduskäitumisi sobimatute asemele.

Lõppkokkuvõttes vähenevad iga päevaga tirimine ning süstimine kümne tuule poole. Suureneb kõrvalkäimiste kordus ning enne nuusutama minekut on juba näha luba küsimist ehk istumist.
 Õpetasin istumise selleks, et kui jõuan tema juurde, ei teki momenti et ta saaks rihma pingule tõmmata sest ta istub päris lähedal oma  nö sihtmärgile.
 Kui jõuaks rihma pingule tõmmata, kinnistaks tirimine eesmärgini jõudmise.

Selle nädala kasulikku materjali:

 Victoria Stilwelli artikke lväärkoheldud delfiinist ja topeltstandarditest asub SIIN

Incredimal rõhutab videos, et koera tuleks õpetada, kasutades imepisikesi samme edasi liikumiseks SIIN

Emily Larlham / Dogmantics õpetab videona tähelepanekut ning silmakontakti SIIN

Kui treeningud ei õnnestu, eriti reaktiivse koera puhul, tasuks lugeda ingliskeelset posti SIIN

C.A.R.E For Reactive Dogs rehabilitatsiooniplaan agressiivsetele asub endiselt http://careforreactivedogs.com/

Lõppu tsitaat Awesome Dogs'ilt

Do you have your dog's focus?
Try noticing when your dog occasionally looks at you. It will happen at some point. Notice it. Mark it. Pay it with a treat.
Reinforcement means to strengthen. Like reinforcing the beams on a building. You add layers and build up the strength.
If your dog looks at you only once when walking around the block, and IF you pay it, then after a few walks you might get 2 or 3 looks. Then those turn into 5, 7, 9 20 ... a LOT.
You don't build behaviour in the moment. You layer it on. If you can get ONE rewardable response, you can get more.
If you ignore it, then you weaken it.
Sometimes the whole secret to dog training is noticing what your dog is already doing and reinforcing it.





reede, 6. veebruar 2015

Raamatud ja muu nänn

Heihei!

Teen meie tegemistest pisikese vahekokkuvõtte.

Treeningute kohapealt läheb meil hästi. Õues proovime harjutada kontakti ning lõdva rihmaga käimist. Hakklihale vahelduseks hakkasin maiusena ka kasutama broilerisüdameid (ligased on aga elab üle)
 Koeri pole väga kohanud, seetõttu pole ka tugevaid reaktsioone esinenud.

 Eile lõpuks õnnestus mul raamatukogus pihta saada ka eestikeelsele kirjandusele! Koheselt sai laenutatud 3 toredat raamatut:

1. Marie Hansson Hallgren "Minu parim sõber". Selle raamatu võtsin puhtalt seetõttu, et selle on toimetanud meie õpetaja Sirje Vets
2. Karen Pryor "Klikkerkoolitus koertele". Loodan saada ideid ja inspiratsiooni Kieferi paremaks klikkeriga treenimiseks.
3. Karen Pryor "Ära koera maha lase". Loodan saada tugevama põhja oma käitumisteaduste teadmistele. Praegu olen pusinud võõrkeelseid materjale netist, nüüd katsun ammutada raamatust tarkusi eesti keeles.


Lisaks liikusin peale raamatukogu taaskord Urr&Nurr kauplusesse Solarises, kus oli jälle nii meeldiv teenindus! Selles poes on lausa rõõm käia!











Hea teeninduse puhul kipub olema alati nii, et ilma ostuta ei lahku. Nii leidsid tee minu koju (ja Kieferi karvadesse) 2 hooldustoodet - kuivshampoon "Dirty Dawg" ja pusaeemaldussprei "Knot sure"
 Tegu on profihooldustoodetega ning kui olen need ära testinud, oskan ehk rohkemat kosta.
 Tükihind oli 6,50 ning lõhn meeldiv.

teisipäev, 3. veebruar 2015

Wordless Wednesday #8


As a reactive dog, i need to choose my friends very carefully. This one was very good choice!

Our positive training success

As you all know, Kiefer is reactive to other dogs and due his lack of earlier training we are having hard times to deal with reactivity and training basic obedience.
 But we have positively progressed!

In this week i saw much more progress in obedience and tiny steps in reactivity.

We have made associations that barking dogs behind the fences mean minced meat and contact with me means good kibble (he loves his training kibble, it's different than daily kibble)

 Also we have seen about 5 dogs. One walked pass us, we stayed on the edge of the road and Kiefer ate minced meat all the time.
 2 dogs he saw in appropriate distance so he sat and ate. No reaction. Yes, he was still annoyed but did not react badly.
 One dog walked behind us about 20 m away and Kiefer was able to look at me (or my hand)

At home, where we have less distractions he has learned his paw targeting quite well and manages to do figure 8 between my legs without hand-luring.

And our most biggest victory - Kiefer goes out in the dark! It took about 1 year to overcome his fear of evenings! About 22.30 i say, Kiefer let's go out and he comes on first call!!!
 This is my first and biggest winning!
I want to learn more about dogs, how dog thinks, how to train dogs positively so i ordered 5 books: 1. Emma Parsons - Click to Calm
 2. Karen Pryor - Reaching the animals mind
 3. Emma Parsons - Teaching the Reactive Dog Class: Leading the Journey from Reactivity to the Reliability
 4. Pat Miller - The Power of Positive Dog Training
 5. Patricia McConnell - The other end of the leash

Hope to receive them soon and gather more information and wisdom to be a good positive human to my dog.
 

February is
Responsible Pet Owners Month. Thank You Cascadian Nomads and Tenacious Little Terrier for this Positive Pet Training Blog Hop .


Aina edasi

Ja ei sammukestki tagasi.

Oleme Kieferiga vaikselt reel ning treenime igapäevaselt. Praegu näen pigem positiivseid muutuseid ja seda eriti reageerimise osas.

Oleme nüüd igapäevaselt jalutanud ühte malli pidi - igast haukuva koeraga aiast möödudes on Kieferi nina minu peos ning tegeleb hakkliha limpsimisega. Kui alguses üritas ta siiski ka koerte poole vaadata ning katkestada söömist, siis nüüd on ta mul nö kindlamalt peos ja eelistab söömist.
 Lisaks olen märganud, et teatud aedade juures, kus tal on eelnevalt olnud reaktsioon väiksem, suudan ma temaga kontakti hoida ilma, et peaksin hakkliha nina all hoidma.

 Eks vaikselt tulebki hakata nüüd pürgima sinnapoole, et haukuv koer - kontakt - supermaius.

Supermaiusena praegu kasutan hakkliha, kuna see on parajalt püreejas ning saab teha kättesaamiseprotsessi vaevarikkamaks.

Pühapäev 01.02, pargis

Pühapäeval nägime ka teisi koeri. Kõik "vaatamised" toimusid ilusti süües. Ärritus oli küll päris kõrge, kuid reaalsed reaktsioonid jäid tulemata. Olin suutnud kauguseid õigesti hinnata - juhuu :)
 Ja eile jalutades sattus meie selja taha jalutama rihmastatud koer aga ta oli õnneks mõnikümmend meetrit tagapool ja ma suutsin hoida Kieferi tähelepanu endal! 2 korda vaatas selja taha ning siis unustas teise koera.

 Peale seda tekkis küll suurem tirimine aga ma mõistan - ta oli liig stressis, et selgelt mõelda.
 AGA tuli olukorrast kuninglikult välja.

Minu jaoks on need kõik väga suured edusammud ning arenguetapid!

Ahjaa, trikkidest on Kieferil juba väga hästi selge käpaga targeti puudutamine ning "kaheksa" harjutust ei pea enam käega ette vedama vaid aina enam piisab ka jala asendisse panekust :)

Lisaks tegin suurematsorti investeeringu - lausa 72 eurot! Tellisin omale 5 raamatut, et koera ning tema treenimist veel paremini mõistma õppida.
 1. Emma Parsons - Click to Calm
 2. Karen Pryor - Reaching the animals mind
 3. Emma Parsons - Teaching the Reactive Dog Class: Leading the Journey from Reactivity to the Reliability
 4. Pat Miller - The Power of Positive Dog Training
 5. Patricia McConnell - The other end of the leash

Hetkel on kodus lugemisel : feisty Fido Patricia McConnellilt ja Fired up, Frantic and Freaked out  Laura VanArendonk Baugh'ilt
 Kindlasti teen ka sisukokkuvõtted, kui raamatud läbi.

Lõppu veel üks imearmas tsitaat
To use shock as an effective dog training method you will need:
*A thorough understanding of canine behavior.
*A thorough understanding of learning theory.
*Impeccable timing.

And if you have those three things, you don’t need a shock collar.
—Dr. Ian Dunbar



Ning super blogipostitus Rubicon Days'ilt