reede, 27. märts 2015

Ninaga puudutamine (targeting)

Täna tegime Kieferiga lihtsamaid harjutusi toas ning ühest väga hästi välja kukkunud harjutusest ehk ninaga objekti puudutamisest täna räägingi.

 Oleme mitmeid kordi harjutanud ninaga käe või sõrmede puudutamist. Seekord vaadates üht Eileen'i (viide postituse lõpus) videot, soovisin ka ise proovida, kuidas tuleb meil välja paberitüki puudutamine eemalasuva objekti küljes.
 Peaks mainima, et seekord läks päris lihtsalt aga seda seetõttu, et Kiefer on seda enne kümneid ja kümneid kordi harjutanud.
 Kui koer alles alustab selle harjutusega, tuleks kindlasti jagada ülesannet oluliselt väiksemateks osadeks ning raskusastme tõstmisel nö algusest peale läbi korrata. Minu enda tehtud videos kumab läbi kiirustamine (lumping ingl.k) Kindlasti soovitan vaadata ka Eileen'i videot (video postituse lõpus) et vältida nii enda kui ka koera frustreerumist.

 Miks üldse selline harjutus? Sest seda on koerale kerge õpetada, see on koera jaoks kerge õppida (väga hea vahend koera enesekindluse kasvatamiseks, kui tal on võimalik frustreerumata õigesti õpitavast aru saada)
 Väga paljud koerad tulevad heameelega "puuduta" käsu peale peremehe juurde isegi siis, kui "siia" käsk ei ole veel 100% kinnistatud (NB! Ärge seda siis halvasti ära kasutage, muidu hakkab koer seda käsku vältima)
 Näide: Kui "tule" tähendab koera jaoks enamasti lõbu lõppemist - rihmastamist, tuppaminekut jne, siis heameelega kasutaks omanik midagi sellist, millele koer heameelega reageerib.
 Kui käsklus "puuduta" abil koer enda juurde meelitada, premeerida (või mitte premeerida) ja seepeale kogu fun koheselt lõpetada, hakkab koer mõistma käsku negatiivsena ning kogu hoolega õpetatud tegevus laguneb vaikselt koost.

 Puudutamist saab edukalt kasutada trikkide õpetamisel nagu kella helistamine õue minekuks, teleka sisse-välja lülitamine, uste sulgemine, palli mängimine jne. Lisaks saab  kasutada puututamist agility objektidel ning kasutada suunamisel toidu asemel. Nii saab moodustada mitmeid käitumisahelaid enne suurt preemiat/maiust/mängu.
 Harjutuse käega õpetamisel on suur eelis see, et ei pea kaasas hiljem kandma nö lisavarustust. Müügil on ka spetsiaalsed target-stickid ning neid on ka ise kerge valmistada.
 Aga käsi on hea, lihtne abivahend ka igapäevaolukordades.

Videos on meil paar kordust paber käes ning kuna Kiefer on nii "mängust kaasa haaratud" kleebin paberi suht kohe ka riiuli külge.
 Palun ärge pange tähele seda remondisegadust, ma luban et suvel teen rohkem videosid ilusas roheluses - õues :)


Kindlasti soovitan vaadata ka Eileen and Dogs'i videot, kus on eriti hästi näha kiirustamine (jah, ma arvestasin sellega et oma videos kiirustades võime lõpetada samamoodi, koer läheb stressi kuna temalt nõutakse korraga liiga palju ja reegli muutuvad liiga kiiresti, kordusteta)

Eileen'i blogi asub siin
Ka positiivse treeningu puhul on võimalik koeras stressi tekitada
Eileen'i video kiirustamisest ning mida see endaga kaasa toob (lugemismaterjal ülal asuval lingil)

Targetingi kohta lisaks:
Kikopup'i imevahvad õpetused
Karen Pryor'i õpetused

 Ning miks mitte mängida puudutusmänge ka käpaga ;-)
Ilusat õhtut!

teisipäev, 24. märts 2015

Koerte esmaabikoolitus

Ma ei olegi jõudnud veel kirjutada ühest toredast loengust, mida pidas 04.03 veterinaar dr Marti Lasn.

Koolitus kestis umbes 2 tundi ning sain selle aja jooksul nii palju vajalikku infot! Jagan infot ka teisle, sest kunagi ei tea, mil on vaja oma koera abistada mürgistuse või vigastuse korral.


Kõigepealt räägiti meile vaktsineerimisest, kus minu jaoks oli uue infona, et vaktsiinid jagunevad kolmeks:
1. Viiruslikud ja bakteriaalsed (kutsikatele ei soovitata, kuna organism on veel liiga nõrk)
2. Elus ja surmatud
3. Tuumik ja mittetuumikvaktsiinid.

Tuumikvaktsiinid on Eesti riigis kohustuslikud ning hõlmavad katku, parvot, marutaudi ja hepatiiti.
 Mittetuumikvaktsiinid on soovitatavad kuid kodukoeral ei ole vajalikud. Mittetuumikusse põhiline kuuluv vaktsiin on paragripp.

Esmane vaktsineerimine peab olema alati 2-kordne, et garanteerida kestev immuunsus.
 Tuumikvaktsiine tehakse 2-aastase intervalliga

vaktsineerimisskeem tuleb läbi arutada arstiga ning skeem sõltub koera elustiilist, keskkonnast ja riigi reeglitest.

Rääkisime ka ussikuurist, mida soovitatakse kutsikale anda kuni kuuenda elukuuni 1x kuus. Täiskasvanud koerale võiks ussikuuri teha 1-4 korda aastas (otsustada elustiili järgi)
 Kui majas on väiksed lapsed, siis teha ussikuuri pigem rohkem kordi.

Edasi rääkisime koera norm. kehatemperatuurist, mis jääb 38-39,2C juurde. Hingamissageduse norm on ca 10-34x minutis (suurel vähem, väiksemal koeral rohkem)
 Südametöö suurtel koertel on 60-100x minutis ja väikestel koertel 100-140x minutis.
Pulssi saab koeral mõõta reie siseküljelt.

Haavad:
Puremishaavad on alati septilised, lõikehaavad 4-6h järgselt steriilsed, ei vaja eriravi, kui saab kohe haava kinni siduda.

Autotrauma puhul tuleks koheselt minna kliinikusse, sest kui väliseid vigastusi näha ei ole, võivad olla kahjustatud pea, rindkere ja kõhuõõne organid.

Luumurdude puhul tuleb vaadata, kas tegu on kinnise või lahtise luumurruga. Mõni kinnisena tunduv luumurd võib osutuda siiski lahtiseks ehk luumurruga tasuks pöörduda kliinikusse esimesel võimalusel.
 Lahtist luumurdu peab käsitlema kiirelt aga kinnisega võib lubada ka pisikese viivituse.

Trauma korral tuleks kindlasti jälgida koera mentaalsust, hingamis- ja pulsisagedus, hingamisliigutusi (kas hingab rindkerega või kõhuseinaga) ja limaskestade värvust.
 Vererõhu languse puhul südametöö läheb kiireks ning limaskestad muutuvad kahvatuks või sinakaks.

Mürgistuste kohta sain teada palju huvitavat!
 Mürgistuse puhul tuleks saada loom võimalikult kiirelt oksele (0,5-1h söömisjärgselt)
 Variante oksele saamiseks on kaks:

1. Supilusikatäis soola korraga sisse sööta (ei tööta alati)
2. Kindlam meetod on anda suurele koerale supilusikatäis vesinikperoksiidi (saadav apteegis) ja väikesele koerale teelusikatäis vesinikperoksiidi.

 Kui mürgi söömisest on möödas 1-1,5h, on mürk suure tõenäosusega maost edasi liikunud.

NB! Sinine antifriis peab olema koerte eest peidus,sest see maitseb koertele väga ning alles talvel oli Männiku kandis seda lumele kallatud.
 Juhul, kui koer on manustanud rotimürki, on esmaabina kliinikus K1 vitamiinisüst.

Silmatraumad on koertele väga valusad ning koer enamasti puutuda ei luba. Silma väljalangemise puhul tuleb saada niiske lapp silmale ja kiiresti arsti juurde. Sarvkesta vigastuse puhul kliinikusse!

Lisaks rääkisime ka suvel meie kori ohustavatest kuumatraumadest.
 Koerad temperatuuritõusu väga ei talu. Kuumarabanduse puhul on kehatemperatuur 40 kraadi ohtlik ning üle 41 kraadi eluohtlik.
 Tinglikult välendudes, koera veri muutub paksuks ning tekivad hüüvised.
 Esmaabina: jääkotid kubemesse ja kaenla alla ning juua anda!
 Akontaktsuse puhul tuleb jõuda kiirelt kliinikusse. Ülekuumenemise puhul lähevad koera limaskestad tulipunaseks.

Koduses apteegis võiks olemas olla:
* Clorhexidin 0,5%, lahus haavade töötlemiseks
* marlitutikud
*side
* valuvaigistina võib kasutada aspiriini (Ibuprofeeni ja diclofenaci EI TOHI kasutada!) või ketoprofeeni.
 Aspiriini tohib anda 10-20mg kilo kohta 2x päevas. Ehk siis 500mg tablett sobib 25-30 kg koerale.
 Ketoprofeeni tohib anda 0,1 mg/kg kohta 1kord päevas ehk 1 tablett 50 kilo kohta.
Gefiluse tablettidega tuleb olla ettevaatlik - need võivad koeral kõhu lahti teha.


Oksendamisest veidi.
Kui koera oksendamisega kaasneb kõhulahtisuus, on see koerale väga ohtlik.
 Sellise tõve korral on reegel - mitte midagi suu kaudu 24 tundi. Ei vett, ei toitu. Peale 24 tundi tuleb hakata pisikeste annuste kaupa andma nii kõhule sobivat toitu, kui vett (keedetud riisi kanaga, eelleotatud krõbinaid)
 Söetabletid ei ole koera puhul efektiivsed.

Rääkisime ka tavalistest vaidlust tekitavatest teemadest - kondid ja inimese toit.

Kondid tekitavad koera makku kilde ning ummistusi. Kondina võiks anda närimiseks suurt konti, kust kilde ei tule. Kui kont juhtub kõrri kinni jääma, võib see tekitada paksu pahandust, raskemal juhul operatsiooni ning suured arstiarved.

Rääksime ka inimese toidust koertele - koer ei ole siga, et peaks sööma inimeste toidulaua ülejääke. Karnivoor ei vaja vürtse ja soola ning rasva. Need võivad tekitada pankreatiiti (äge oksendamine ja tugev kõhuvalu)

Keedukartul omastub koera organismi väga hästi, toores kartul tuleb sama targalt välja.

Rääkisime ka sellest et koera kopsupõletik ei ole väliselt märgatav ning kulgeb sageli köhata. Kui koera käitumises, olemuses on midagi teistmoodi, tasub kindlasti minna arstile kontrolli.

Kui koer hakkab liiga palju jooma, võib põhjuseks olla neeruprobleem, põletik, endokriinne probleem.

Ning põgusalt puudutasime ka mesilaste- ussihammustuste teemat. Koerale sobib nagu inimesele Epipen. Tasub kaaluda selle ravimi kaasaskandmist, kui teada on, et koeral tekib reaktsioon mesilasmürgi või ussimürgi vastu. Kodust allergiaravimit kui sellist, kahjuks ei ole (ainult predislon, mida tuleks veeni süstida aga seda kodustes tingimustes teha on pea ilmvõimatu )

Kõik, saigi otsa pikk ja vahva jutt. Juhul, kui tekib lisaküsimusi, proovin meeledi vastata.

Minu soovitus koeraomanikele - leidke endale tore ja vastutustundlik veterinaar, kellega saate arutleda kõiki muresid. Mina suundun sellise toreda veterinaari otsingutele.
 Ja kui võimalik, võtke osa Dr Marti Lasn'i koerte esmaabikoolitusest, selle koolituse hinnaks oli vaid 10€! Teadmisi sain mina mitmesaja euro väärtuses! Koolituse korraldajaks oli Pärnumaa Agilityklubi "Minu sõber"




esmaspäev, 23. märts 2015

Toimetame

Heihei!

Kuidas on läinud teil, lugejad?

Meil on läinud päris hästi. Kirjutamisega on mul sedaviisi, et blogimiseks peaks peale tulema vaim aga vaim külastab mind harva.

Sellest sai juba põgusalt räägitud, et meil oli väga vahva fotosessioon Tallinna Vanalinnas koos fotograaf Kersti Kalberg'iga.
 Kiefer oli igati modelleeritav modell ning koerte vähesuse tõttu oli meie seiklus lausa lust ja lillepidu.
 Igapäevaselt oleme jalutanud Lasnamäel - Kieferi reaktsioonid on seal oliliselt leebemad, sest vastutulevad koerad on mõistlikud. Jah, kindlasti võib juhtuda reaktsioone ka seal aga praegu oleme leidnud oma niši.
 See laupäev tegime 7 km pikkuse matka Bauhausi ja Lasnamäe Centrumisse. Kiefer käitus pea perfektselt. Jah, uued ümbrused tekitasid ärevust aga hingasin rahulikult sisse-välja ning mõtlesin valjult: "See on ainult koer"
 Kuna reaktiivsus inimeste vastu puudub, oli meil tore teha harjutusi nii Bauhausi ees, kui ka LC ees. Lapsed käisid poes ning ajasid asju.
 Üks tädike lausa küsis luba Kieferit paitada ning mis sai mul selle vastu olla :) Kieferil ei olnud ka midagi selle vastu.

 Lisaks oleme pääsenud vahepeal ka tühjale koerteplatsile, kus paaril korral olen kasutanud nüüd mõistlikku lähenemisviisi
 Kuna koerteplats on Kieferi jaoks niiiiii huvitav, ei suuda ta loomulikult mulle keskenduda ning kasutasin uut õpitud taktikat.
 Lasin tal esimesed 5 minutit iga ruutsentimeetri platsist läbi töödelda ning siis kükitasin vaikselt mõne elemendi juurde. Meie platsil parimad on slaalomvaiad ja tunnel.
 Iga kord, kui Kiefer märkas mind kükitamas, tuli ta jooksuga minu juurde. Premeerisin juurdetulekut pluss andsin käskluse (vastavalt siis tunnel või kaheksa)
 Kui mõlemad elemendid olid vaikiva kutsumisega nö läbi proovitud, proovisin kahte elementi siduda - Kiefer jooksis tunnelisse ning mina suundusin vaiade juurde. Ja meil päriselt õnnestus kaks elementi ühe preemiaga siduda!
 See tunne oli vaimustav!
 Proovisime kiike ka aga seekord ei läinud hästi. Enne suure frustratsiooni tekkimist sain nii endal kui Kieferil tähelepanu mõne lihtsama harjutuse peale ning ka läbikukkunud harjutus lõppes siiski positiivse noodiga. See on väga oluline oskus, mida mina ei oska veel hästi rakendada.
 Kui harjutuse kriteeriumid on paigas, võiks kehtida 3 korra või 5 minuti reegel. Kui ikka teisel korral katse ei õnnestu, tuleks kolmas üritus lõpetada koerale jõukohase ülesandega ning 5 minutit treenimist korraga on väga hea saavutus.
 Lisaks ajas Kiefer platsil pulka taga nung kui nägin inimest mööda jalutamas, ajasin Kieferit ise taga ning Kiefer ei pannud kordagi pulka suust, et minna aia äärde korda looma!

 Ning tänane pisike edusamm minu klikkertreeningus: nimelt tegime taaskord ilma selgete kriteeriumideta trenni. Algselt oli plaanis mul klikkida käpaga kaussi astumist. See läks luhta, sest kui ta käpa asetas kausiservale, oleks ta saanud kausiga vastu nina. Enne suuremat nördimust panin kausi ära ja klikkisime lihtsamaid asju nagu "istu" ja "lama".
 Kui hakkasime tegema "püsti" harjutust, siis leidsin hea idee, mida kinnistada. Kieferil on komme püsti tõusmisega koos keerutada. Seekord suutsin ajastada kliki nii nibin-nabin täpselt, et püsti tõusmisele ei järgnenud keerutust. Kinnistasime seda köögis ja esikus. Lisaks sai Kiefer väga hästi hakkama minu ees püsti tõusmisega aga kui kutsusin ta kõrvale, loomulikult oli tema jaoks midagi uut tõusta püsti minu kõrval.
 Paari korra järgi hakkas see ka õnnestuma. Peale klikki pani ta küll koheselt tagumiku maha aga katsusin ühe sammuga ette saavutada päris püsti asendit. Korduseid sai küll piisavalt palju ühe korra jaoks aga ma siiski loodan, et suutsin lõpetada õigeaegselt.
 Minu jaoks oli see suur samm edasi - ma nägin konkreetselt klikkertreeningu tulemust.

Lõppu lisaksin väga vahva nimekirja Sue Ailsby trennireeglitest - Sue Eh's Rules of training

 Lisaks olen erinevate infode läbitöötamisel jälle jõudnud arusaamale et et mina kipun liiga aeglaselt kinnistama või tahan liiga kiiresti kriteeriumit tõsta.
Selline kohmerdamine rikub koheselt hoolikalt laotud nn alust ning suunab ka meid vahepeal tagasi algusesse (või tekitab inimestes käegalöömisreaktsiooni).
Baastõdesid eirates võib küll tekkida soovitud käitumine aga see käitumine ei ole 100% kindel ja logiseb.
Ei ole olemas võlunuppu, mille abil koer käitub väga intensiivses keskkonnas samamoodi, kui näiteks toas (mis paneb inimesi igasuguseid muid nuppe vajutama ning frustreeruma). Seetõttu on soovitud käitumise kinnistamine ülimalt vajalik iga kord kui ümbritsevas miski muutub. Ainult nii on võimalik saavutada iga käsk sellisel tasemel, et võib julgelt 10euri lauale visata , et käsku nö külmalt öeldes koer selle koheselt täidab
 Ehk siis meil on veel palju õppida.

Lõppu veel Ian Dunbar'ilt saadud kuldne info:
Sa saad, mida kinnistad (you get what you reinforce).
Tsiteerides Dr Ian Dunbar'i "Reaktiivsel momendil koera istuma või kõrvale käskides, kinnistub käsk seoses ebameeldiva momendiga"
(ingl.k. Ian Dunbar says we should not ask a reactive dog to "sit" or "heel" in the presence of the stimulus - why? Because, for most reactive dogs, those words are already a conditioned punisher!
People tend to ask the dog to do those things when he's unable to, then get upset or anxious themselves when the dog continues to react - and they pull on the leash an average of 2.7 times after issuing those words)
Teoorias kerge aga praktikas olen seda päris palju kasutanud.
Täna testisin koerteplatsil - tehes elemente, kutsusin vahepeal kõrvale ning loomulikult skaneeris Kiefer kõigepealt lootuses leida põhjust miks on vaja kõrvale tulla.
Jälle veidi kodust tööd ning "käskude puhamist".
See on juba kahjuks inimese loomuses tekitada piisavalt palju ebavajalikku müra ning raske on vahel aru anda, et tegu on ju loomaga, keda see "müra" absoluutselt ei rahusta üliäreval momendil.


 Praegu olengi proovinud Kieferiga rohkem kehakeeles suhelda ning sõnu kasutada targasti. 

Ning juhuu - 25 aprill on Tuire Kaimio seminar, kuhu registreerusin juba aegsasti!


Kindlasti visake pilk (ja laik) ka meie Facebooki lehele, kus iga päev postitan midagi toredat kas omast kogemusest või maailmapildist positiivse treeningu valdkonnas.
MARI JA KIEFERI FB LEHT


kolmapäev, 18. märts 2015

Wordless Wednesday - photoshoot in Old Town

I can't do it all without words. Kiefer was the best dog in the city. Heeled, listened cues, no reactivity - absolutely adorable pup!

Potoshoot with Estonian horse and pet photographer Kersti Kalberg!
 Her webpage: 500 Photoshoots of Horses








laupäev, 7. märts 2015

Elame ise ja laseme teistel ka elada

Lugedes täna Denise Fenzi blogi (denisefenzi.com) hakkasin mõtlema, et ma olen olnud koguaeg orienteeritud lõpptulemusele, mitte teekonnale lõpptulemuseni.
 Erinevatelt targematest, olen tahtnud lisaks oluliselt kiiremini ja kergemini saavutada kõike ning kui kõik ei toimugi üleöö, siis olen frustreerunud ning kurb.
 Miks? Miks ma ei lähe vooluga kaasa ja ei naudi protsessi vaid ootan mingit konkreetset tulemust?

Sain aru, et suuremaltjaolt ehk seetõttu, et ümbruskaudne surve ning avalik tutvusringkondlik viltuvaatamine on selle tinginud.

"Noh, ta polegi sul veel treenitud või?"
"Kas ta ikka veel ei oska mitte midagi_"
"Tundub ikka samasugune tola nagu ennegi"
"Kas sul midagi asjalikumat teha pole, kui koeraga jännata?"
"Ooo, vahelduseks koertele midagi normaalset?!"
 ja nii edasi ja nii edasi ja nii eee daa sii!

Ma võin ju rääkida et teate, täna ta ei reageerinud 10m kaugusel oleva koera peale või et täna hoidis ta mänguasja juba 3x järjest paari sekundi vältel suus aga keda see huvitaks?
 Ainult neid, kes mõistavad kuidas väikestest asjadest saavad ükskord suured. Olgu see siis aasta või kolme aasta pärast.
 Need kes esitavad kärsitumaid küsimusi eeldavad, et treenimine tähendab koera kuulekaks robotiks muutmist ühe nupuvajutusega aga kahjuks puudub elaval ja mõtleval olendil nupp.

 Kuna nuppu vajutada ei saa, tuleb panna mängu oskused ja teadmised ning pühendada palju vaba aega, et neid oskuseid ja teadmiseid ka praktikas rakendada, proovida, katsetada. Saavutada edu ja kogeda ka tagasilangusi.

Treeningmeetodeid on palju ning nendel ma hetkel pikemalt peatuma ei hakka. Aga meie treeningmeetod on konkreetselt üles ehitatud õigete käitumiste premeerimisele, positiivsete seoste loomisele ja ebasoovitavate käitumiste viljelemise piiramisele-blokeerimisele (mitte karistamisele, sest karistust mina nii täpsel ajal ei suuda anda, et karistus oleks konkreetselt tegu-tagajärg seoses ja lisaks ei õpeta EI koerale seda, mida temalt oodatakse)

Ja ma ei leia, et ma oleks seetõttu halvem inimene või sõber, et ma olen leidnud omale sellise valdkonna, kus ma päriselt naudin seda, mida ma teen. Naudin uute teadmiste omandamist, uute liigutuste või nippide proovimist. Naudin sooja karvakera poputamist või naudin koera võidurõõmast nägu, kui ta sooritab ülesande õigesti!

Ja siis seoses ülaltoodud küsimuste näidetega ei naudi ma seda, mida ma olen juba saavutanud. Olen mingis pettekujutelmas, kuidas kõik ikka pole nii, et ka teised heakskiitvalt noogutaksid (jah, inimesele on kaaslaste toetus väga vajalik edasiliikumiseks)
 Mul on ka tuttavad, kes loomulikult toetavad ning on nõu ja jõuga abiks. Koos rõõmustame ka aga nemad jagavad minuga sama hobi.

 Miks on pigem tabuna tunduv see, et ma treenin ja tegelen koera kasvatamisega? Kas seetõttu et kunagi ei tegelenud ma üldse temaga? See et eelistan nüüd rohkem aega veeta kas perega või koera treenides?
 Olen teadlikult püüdnud ka mitte koormata mitte-koerainimesi koerateemaliste juttudega aga samas, kui meie kohtumine algab eelnevate näidetega, ei soovi ma ka enda saavutusi tahaplaanile suruda selleks, et kellelegi meeldida.

Edasipidi ma luban nii endale, teistele kui ka Kieferile:
 Ma hakkan nautima protsessi, vormima tugevat suhtemüüri mis põhineb vastastikusel austusel ning soovil koostööd teha ja ei tee seda konkreetsete saavutuste nimel valdkonnavõõra silma jaoks.
Me võtame endale õiguse treenida ja õppida uusi käitumismalle täpselt niikaua, kui vaja on ning me ei pea andma aru mitte kellelegi rohkem, kui inimestele, keda see teema päriselt huvitab.
 Ei pea kannatades ja hambad ristis vaatama et jälle on Facebooki seinal pilt või postitus koerast. Ka Facebookis on võimalus inimest mitte jälgida.

 Ausõna, vahel oleks vaikimine kuld. On palju selliseid huvialasid ja hobisid, millest mina lugu ei pea või ei huvitu. Aga mina rõõmustan kaasa inimesega, kellele see siirast rõõmu pakub.

Pika jutu kokkuvõtteks - elage ning laske teistel elada. Leidke endale kirg, mis annab mõtte igale päevale, ka kõige hallimale argipäevale!
 Rõõmustage nii enda tegude, lähedaste kui ka sõprade tegude üle sest rõõm on nakkav!

neljapäev, 5. märts 2015

SNOB kaupluses

Täna käisin Kieferita linnas ja otsisin üles SNOB Cat&Dog kaupluse Suur-Karja 21, Restoran Mekk kõrval.
 Kauplus oli nii hubane ja omapärase kaubavalikuga, et minusugune asjaarmastaja pidi võtma kogu terve mõistuse kokku, et mitte kõike uut ja põnevat korraga koju kaasa osta.
 Seekord piirdusin rullikuga treeningmaiusega, mille hinnaks oli 3.-
 Maius meeldib Kieferile väga aga stressirikkas olukorras ei ole see tema jaoks see kõige-kõigem.
 Samas plaanin nüüd kinni hoida reeglist, et kõigekõigem (Kieferi puhul värske hakkliha)  ja iga muu olukorra jaoks rullikmaius.

 Aga selle poe eriti positiivne omadus oli see, et nad on üdini positiivsed ning ogarihmasid, poovaid rihmasid jm ei müü!
 Sellega võitsid nad mu südame ning otsustasin, et suurostud sooritan kindlasti sealt.
 Plaanin juba esmaspäeval minna Kieferile trakse vaatama!
 Lisaks tegin ettepaneku kaaluda Baskerville Muzzle suukorvide sisseostmist, sest need suukorvid on spetsiaalselt disainitud reaktiivsetele koertele kvaliteetse elu tagamiseks nii treeningul kui tavalisel jalutuskäigul.

Jalutamas käisime Kieferiga täna Lasnamäel. No miks ma enne ei ole juba selle peale tulnud, et eramajade rajoonis on oluliselt keerulisem närvilist tegelast harjutada normaalse elutempoga.
  Jalutades mööda pikka sirget,  oli nähtavus hea. Mina rahulik ja Kiefergi rahulikum. Jalgtee kõrval kulges autotee ning pidevalt voorisid ka autod, mis lisasid jalutuskäigule melu. Jooksjad - jalutajad sattusid ka tihedamini vastu, kui oma kodutänavatel.
 Nägime ka erinevaid koeri, astusime muidugi teelt päris kaugele kõrvale aga Kiefer ei reageerinud kordagi!
 Lisaks tundus mulle, et oluliselt ohutum on sellisel teel jalutada sest kõik koerad olid nõuetekohaselt rihmastatud!
 Tõeliselt mõnus töövõit :-)

kolmapäev, 4. märts 2015

Kieferi reaktiivsuse näide

Täna on mul jagada 2 videot.
 Nimelt tegin oma sõbrale vaatamiseks 2 erinevat videot sellest, kuidas Kiefer möödub hüsteerilistest aiakoertest.

Esimeses videos Kiefer reageerib ärritajale. Tavaliselt ennetame sellist stressiolukorda, kuid seekord vajasin just reaktsioone, hindamaks Kieferi edasijõudmist

Minu enda arvamus video kohta - Kiefer oli ärritunud juba enne konkreetsele tänavale keeramist ning näitas väga hästi, kuidas ta minu kõrvalt minema sööstab nuuskima (0:12). Peale nuuskimiste erinevate põhjuste teadasaamist, nimetan ma seda nuuskimist stressinuuskimiseks.
0:01-0:12 on väga hästi näha ärevus ning suunahoidmine vasakule. Kiefer ei ole absoluutselt kontaktis. Ehk siis ta eelistaks hoida pigem vasakule, eemale stressiallikast. Kui mina seda ei paku, siis sööstab nuuskima
 Samas peale sööstu tuleb ta ilusti tagasi minu juurde, kuid kehakeeles on näha, et ta ei ole üldse rahul.
0:18 põrutab ta tagasi nuuskima ning kuna ma teda nö "nina peos" maiusega ei hoia, on ta stressitaluvuse läve juba niivõrd ületanud, et sööstab ka reageerivalt koerte poole.
  Maiuse võtmiseks on ta samuti peaaegu juba ületanud piiri. Juhul, kui ma oleks peale 0:47 ta maiusega kõrvale võtnud ning "peos" hoidnud, oleksime ülejäänud tee läbinud rahulikult.
 Samas on näha, et alates 0:52 ei reageeri ta enam koerele otseselt vaid on küll väga närvis aga liigub otse edasi.

Sõbra soovitusel peaksime siiski edaspidi sellise ärevuse puhul jääma enne käänakut seisma ning teha lihtsaid harjutusi. Mõned korrad tagasigi ehk minna ning proovida tänavat läbida alles täielikult relax meeleolus. Samas saime kiita, et koer küll proovis söösta reageerima aga pea koheselt leidis ka uuesti kontakti minuga, ehk ei kaotanud pead veel täielikult. Ning sõber nägi ka et enamus ajast suutsin ma olla pehme kehakeelega ja lõdva randmega.
 Need on asjad, mida ma ise ei osanud absoluutselt näha. Ennast video pealt on üleüldse õudne vaadata, rääkimata siis objektiivsest hindamisest.
 Aga noh, alguse asi, kes harjutab, saab meistriks.

Nüüd ka teine video, kus Kieferi närvide säästmiseks pakun talle "nina peos" möödumise võimalust.
Selles videos on Kiefer juba algselt rahulikum sest enne tagasitulekut tegime mäe peal peatuse ja saavutasime mõistliku kontakti.
 Kui koerad hakkavad haukuma, on näha ka Kieferi stressirikkamat sammu aga siiski püsib ta ilusti terve tee peost sardelli püüdes minu kõrval ning ei reageeri.
 Onju nende kahe video vahe nagu öö ja päev? Koer on oluliselt rahulikum ja rõõsam.

Edaspidiseks andis sõber soovitusi (jah, neid soovitusi peab mulle mitmeid kordi üle kordama, sest teoorias olen ma juba oluliselt tugevam, kui praktikas)
 Enne raskesse situatsiooni sisenemist koer kontakti võtta (ehk kui koer konakti ei võta, on olukord tema jaoks veel liiga raske).

 Nina peos meetod on küll hea meetod möödumiseks aga pikemas perspektiivis ei muuda see Kieferi reaktsiooni stressiallikale. Ehk siis me peame hakkama tekitama talle positiivseid ootuseid seoses selle kohaga (desensitization)
 Ehk siis alustama lihtsate harjutuste ning sohtrate premeerimistega enne, kui ta pingesse läheb. Sammhaaval liikuma käänakule ning stressikohtadele ligemale. Ning kohe, kui Kiefer kaotab kontakti ja läheb uuesti pingesse, peame minema nii mitu sammu tagasi, kus ta veel ei reageerinud ning alustama uuesti.


teisipäev, 3. märts 2015

Meie oma trikivideo / Kiefer's trick video

Ta on tegelikult täitsa asjalik ja armas, onju? :)


He is really really cute and smart, right? :)

Järgmisena tulevad mõnede päevade jooksul erinevad videoanalüüsid Kieferist. Siis on päriselt näha, mida Kiefer teeb :)
 Sain nii palju uhkeid õpetussõnu oma mentorilt, et kõigepealt enne videote blogisse põimimist pean kõik teemad ja nüansid läbi mõtlema.