Üks mõtlemapanev ning heade soovitustega artikkel. Usun, et väga paljudele tuleb tuttav ette, et nunnust kutsikast sirgunud teismeline koer on ilma algkoolituseta täiesti peavaluks.
Mul on väga kahju, et ma ei näinud sellist artiklit siis, kui mul endal oli selline olukord, see oleks säästnud mind nii paljust.
Kui lõpuks on käes momendid kus koer ei kuula sõna, närib ning ajab asju omasoodu, antakse tavaliselt koer ära või "unustatakse" aianurka keti otsa või korteris elades käiakse siis paar korda päevas pissil, sest koer käitub täiesti metsikult ning kes see ikka metslasega tegeleda soovib.
Ma ei lakka kunagi korrutamast, kui tähtis on oma lemmiklooma õpetamine (olles ise sellesse ämbrisse astunud)
Tavaline vastuargument 1 on - koer saab ise ka aru. Ei, koer ei saa ise aru meie maailma reeglitest. Koer on loom ning inimene on inimene. Koer halvimal juhul lõpuks loobub oma peremeest tülitamast, teades et midagi head ja õpetlikku sealt tulemas ei ole.
Vastuargument 2 - aga ma ütlen talle EI ning siis ta lõpetab ebasobiva tegevuse - aga kas EI õpetab ka seda, mida teha tohib? Ei õpeta.
Vastuargument 3 - ma lükkan ta eemale/kasutan erinevaid atribuute/röögin/ignoreerin (no erinevates variatsioonides, ma ei oska neid nii hästi kirja panna). Koer peaks olema inimese parim sõber. Kas Sa oma sõbraga käitud ka nii? Sellise käitumisega võib küll hetkeliselt ebasoovitava käitumise nullida, kuid algpõhjus jääb siiski alles (algpõhjuste leidmine ning väljakujunenud käitumismudelite muutmine on muidugi sama põnev kui murulible seemnest kasvamise pidev jälgimine)
Hoidke oma lemmikloomi, ärge unustage, et nad on loomad mitte robotid või karvased inimesed. Veetke nendega aega, mängige ning õpetage. Siis on neil teiega hea olla ja teil nendega samuti :)
Täispikk artikkel asub siin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Meil on hea meel kuulda ka teie arvamust, aitäh!