Eile käisime hommikul Kieferiga taaskord linnas. Hmh, autosõit ei meeldi talle enam üldse peale seda, kui bussiga sõitmise maitse suhu sai. Bussis on vast nii palju rohkem ruumi ja vaatevälja, et koer ei tunne end ahistatuna pisikesest autost ning liig kiiresti möödaliikuvate lõhnatute “piltide” tõttu. Suukorv isegi sobib bussis kanda. Katsugu ma vaid peale bussist maha astumist suukorv pähe “unustada” , see ei lähe mitte, kraabitakse esimeste minutite jooksul maha.
Suukorvist ajendatuna. Mulle täitsa meeldib nõue, et koeral peab olema suukorv. Sest inimesed paistavad arvavat et võõras koer on nunnu koer, keda võiks ikka torkida, paitada, kellele võiks sügavalt silma vaadata või võiks hakata juttu rääkima.
Õnneks on Kiefer tolerantne ja stabiilne inimestega, tõeline hellituskoer. Peaks talle sildi lausa seljale kleepima – “Korra paitad, jäädki paitama!”
Aga mida mõtlevad kõik need inimesed, kui nad lähevad võõrast koera näppima? Kas ei peaks enne luba küsima, et koer ja koerajuht oleksid valmis kontaktiks võõra inimesega.
Seniks, kuni kutiga hambaarstil olime, oli koer vanaema hoida. Seekord oli Kiefer oluliselt rahulikum võõras kohas, kui eelmine kord. Silm oli muidugi koguaeg peal, kes kuhu liigub ning eramaja koera jaoks jäi täiesti arusaadamatuks, kes kortermajas teisel korrusel käib ning miks tema teisele korrale ligi ei pääse
Õhtul koolis läks meil väga hästi! Treener ütles, et ta nägi, kuidas Kiefer tegi reaalselt terve tund ja minutid peale tööd! Milline kiitus!
Alustasime tundi tagurdamisega (no on harjutus, mis ei lähe hästi,sest koer hakkab ikka nagu ussike looklema, mitte ei tagane ilusti sirgjoones), siis keerutused. Kaheksat seekord ei teinudki, kuid ma tean, et me saame kaheksaga väga hästi hakkama. Rihmaga on seda väga raske teha niikuinii.
Järgmiseks harjutuseks oli meie teine murelaps 2on2off, ei saa me niimoodi ikka jääda platvormile seisma, et esikäpad maas ja tagakäpad platvormil. Lõpetusek son meil 2 varianti – kas jookseb kohe platvormilt maha või siis istub platvormile. Aga saaks ometi juba sinnamaale, et ta jääks korralikult kaks-kaks asendis seisma selliselt, et ma ei pea oma kehaga teda blokeerima maha tulemast.
Uue ülesandena tegime rõngas-tõke kõrvuti. Vasakul käel koera juhendades – perfect aga paremal käel juhtides suht null tulemus. Muidugi vahe oli ka selles, et paremal käel nägi ta teisi koeri. See segab meil keskendumist.
Saime proovida ka päris slaalomit, treener kiitis, et juhin käega hästi ning ega Kieferil ei olnud võimalust ka pulki vahele jätta. Muidugi ma ei suuda oma ilusaimas unenäos ka veel ette kujutada,et Kiefer jookseks slaalomit nagu õppinud agility-koerad.
Peale slaalomit saime meelde tuletada Kieferi lemmikut – kott-tunnelit, seal piisas sõnast tunnel ning käeviipest, et koer plagaks õigesse kohta. Maius oli teisejärguline.
Hiljem sain enda kätte veel palli nööri otsas, millega harjutasime käe järgi jooksmist – koer pidi jooksma palli järgi samal käel, millises parajasti pall oli ja tasuks oli pal ise , mitte maius.
Eelviimase harjutusena tegime kõrvalkõndi : samm-maius, samm-maius ja saime isegi kaks sammu-maius tehtud!
Viimaseks harjutuseks oli kuulekus. Kiefer lamas ning mina tegin veerand- , pool- ja täisringe ümber koera. Rihm oli mul põrandal ja Kiefer ei tõusnud mitte kordagi! Ta jälgis mind, kuid ei lahkunud omalt kohalt.
Mis kõige parem – teine koer jooksis A-poomilt alla, otse meie toa suunas, kuid Kiefer ei katkestanud minuga harjutuse tegemist, ta oli sel hetkel teisest koerast ükskõik!
Mul oli ülihea meel tutvuda ka teise setteri-mixi omanikuga, lõpuks ei olegi ma ainuke oma koerahullusega, leian mõttekaaslasi (vaene Kiefer :D)
Peaaegu kell 23 jõudsime koolist koju ning siis pugesime mõlemad kihku kähku linade vahele tuttu… (Koer küll omale kohale)
inimlikud mugavused on meil keelatud, koer on loom ja elab ikka looma moodi. Aga ega see ei takista looma koos lastega igal hommikul laste voodis multikaid vaatamast
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Meil on hea meel kuulda ka teie arvamust, aitäh!