Nii ja naa

Oleme saavutanud vahepeal midagi uut ja väga uhket! Nimelt Kiefer kohtus läbi koerteaediku aia vahva koeratüdrukuga, kes tolereeris Kieferi "jämedat" käitumist ning Kiefer võttis üles isegi mõned vahvad mängulised liigutused!! Kieferi mängulisus on küll väga algeline ning valju haukumise saatel, kuid kordagi ei läinud karv turri või ei tekkinud agressiivset reaktsiooni koeraneiu suhtes. Jäädvustasin ajaloolised momendid :-)

Teisipäeval oli meil taaskord Sirjega tund. Seekord läksin kohale olulisemalt suurema enesekindlusega ning varustasin end taaskord veise hakkliha ja mees küpsetatud broilerisüdametega.
 Tund oli jälle väga mõnus. Esimese asjana tegime kontaktiharjutust - Kiefer vaatab ilusti silma, kuid ainult korraks. Pean hakkama uurima, kuidas silmavaatamise aega pikendama hakata.
 Siis tegime "kõrval" harjutust - täitsa puhas asend muidugi ei tule, kuid käega ning maiusega suunates saame kõrvale istuma.
 Uue asjana õppisime püsti-lama-istu kombinatsiooni. See oli minulegi uus ja raske, Kiefer kannatas mu puterdamise edukalt ära.
 Vahepeal tunnen end platsil nagu tõeline tola - kõigil läheb nii hästi aga mina pabistan ja tahan kõik nii õigesti teha ning välja kukub segapudrukapsad.
 Näiteks "siia" käsklus pika rihmaga. Seisan kaugemale (õpetaja hoiab koera) ning hüüan rõõmsa häälega Kiefer siia - Kiefee marsib hoopis põnevaid lõhnu nuusutama ning ei minust ega õpetajast ei huvitu grammigi.
 Eks mõni päev tekib ka madalseis ning siis mõtlen et äkki Kiefer ei olegi selline tore kuulekusesõber ning mina lihtsalt niisama punnitan aga samas vaatan ma tema tarkadesse silmadesse ning vähemalt proovin mõista, et ma ei ole tema jaoks kunagi midagi head kui sellist teinud ning mõnede nädalatega imesid oodata on ikka ülim naiivsus...
 Lisaks pean ma iseendaga väga palju tööd tegema, sest olen kergestiärrituv ja kui ikka 50 korda välja ei tule, on väga raske võtta asja rahulikult ( ok ausalt öeldes ei jõua ma 50nda korranigi...)

Aga tänasesse ka korra. Läksime õhtul pimedas kiirele kakaringile (jah, mina koristan oma koera järelt alati! Isegi pimedas koristan!)
 Kui aedades hakkasid koerad lõugama, Käitus Kiefer tänu koonurihmale päris okeilt aga äkki ehmatas päris tõsiselt selle peale et nägi silmanurgast ca 20 meetrit kaugemal selja taga jalutavaid inimesi. Ma ka muidugi ehmatasin aga mingi teema meil selle pimedaga on.
 Ma ei oska vastata küsimustele:
1. Miks Kiefer õhtu ja pimeduse saabudes poeb laua alla peitu ning ei reageeri? Ei toidule, ei nimele. Samas jalutusrihma võttes, tuleb päris kiiresti. Ja seda kõike valges, mõnusas, soojas toas.
2.  Miks ta ei ole väga nõus pimeduse saabudes isegi oma hoovi minema?
3. Miks suure vaevaga õue jõudes on kõik enamvähem korras?

See pimedasaaga on meil algusest peale.
 Kui ma olin veendumusel, et tegu ongi rumala koeraga ning ei olnud ennast veel harinud ja olin pigem tige koera peale, siis ma probleemiga ei tegelenud ja Kiefer elaski kõik pimedad õhtud voodi all.

 Kui targemaks sain, oli muidugi esimene asi see, et õppisime maiuse abil pimedas õues pissil käima aga mõned nüansid on siiski jäänud, millest ma ei oska end läbi närida.
 Kindlasti proovin nendele küsimustele vastused leida.