Trenniteisipäev

Täna algas sügis ning ilm oli otseloomulikult vastav - külm, tuuline, vihmane, kõle!
 Õnneks vihm jäi 12-13 paiku järgi ning otsustasin- ei ole kehva ilma, on kehv riietus. Mõeldud-tehtud, vatipüksid jalga, talvejope selga ning kindad kätte ja nii läksimegi õhtul Lauluväljakule.
 Esiteks avastasin, et silmavaatamise-kontaktiharjutuse olin koerale suutnud valesti selgeks õpetada. Meie kontakt nägi välja nii - vaatab silma, kohe vaatab maiust. Ja mina olen seda omast lollusest ka premeerinud. Täna nägin vaeva, et tabada momente - tubli ütlesin siis, kui koer pikemalt silma vaatas ( enamasti jõudsin ainult tu-tu-tu korrutada) ja maiuse andsin alles peale kiitmist.
 Senini tegime nii: silmavaade, maiuse vaatamine ning siis juba rändas maius koera suhu, sest ta ju korraks vaatas silma!
 Lisaks avastasin, et parema käega kontaktiharjutus on oluliselt tugevam, kui vasaku käega.
 Kõrvale perfektselt toimib ainult käega näidates, ilma maiuseta ta küll tuleb, kuid asend jääb hoopis midagi muud.
 Lama toimib, kuid lamades vajub ta külili ning lõpetab (tõuseb püsti) käsu ise. Õigesse lamamisasendisse pean teda maiusega meelitama.
 Lama asendist istu asendisse oleneb just sellest, kuidas ta lamab. 40% juhtudel tõuseb tagumik kaasa.
 Siia käsklus on meil endiselt suuur naljanumber. Ma ei huvita seda koera kohe mitte üks gramm!
 Kõik muud nuuskimised on olulisemad. Järgmisesse tundi läheme veel tühjema kõhuga kui tavaliselt. Lisaks võtan kaasa mänguasja meelitamiseks ning mingit eriti väärtuslikku maiust. Mis see maius on, seda ma täna veel kahjuks ei tea.
 Täna kui Kieferiga poes käisime, huvitas teda lõugavatest koertest oluliselt rohkem minu Kinder Maxi King :-D
  Koju tulles tuli meile vastu suur husky rihmastatuna - Kiefer otseses mõttes hullus. Kuna mul koonurihma seekord ei olnud, siis tõmbas end rihma otsas kahele jalale ning oli niii üleerutunud. Söögi võisin ise süüa.
 Sel momendil tundsin jälle seda saamatuse ängistust.
 Kõige tobedam ongi see, et kodus karmimat meespoolt kuulab koer viivitamatult - mina olen nagu see ümmargune tüütu mull, kes ei oska end arusaadavaks teha.
 Aga ma kindlasti jätkan - ma ei soovi koera endale läbi ebameeldivuste kuuletuma panna ning annan endale aru, et 3-aastase koera puhul ei juhtu midagi üleöö ( või nädala... või kuu...)