Ehk mõtlesin pikalt, kas panen kirja või jätan enda teada. Aga parem panen kirja, ehk saab keegi teinegi õppida kogemusest.
Koerad on olnud minu elu osa niikaugele, kui ma mäletan. meie peres on kasvatatud üks koer korraga ning kokku üle 20 aasta.
Ehk siis erinevate koerte pidamise kogemusi on minul vähe. Minu isa ning ema oskasid neid väga hästi kasvatada ning nii olid meil maailma kõige tublimad ning kuulekamad segaverelised.
Esimest, isast hundi-bernhardiini mixi meenutan suure austusega. Ta oli koer suure algustähega – 100% valvur , 100% perekoer. Mina 10-aastase lapsena võisin rahulikult jalutada läbi Tallinna kesklinna, 60-kilone koer käekõrval ning olla kindel, et midagi ei juhtu.
Meie pere teine koer , emane omapärane terjeri ja mingi suure koera mix oli super perekoer, mitte nii valvur. tema kaunidust varjutasidomapärased vuntsid ja habe, daamilikkust oli vähe, kuid süda oli suur ja soe. Samuti kuulekas, ilma ühegi konfliktita koer.
Kodunt välja kolides elasin pea kaheksa aastat ilma koerata, pühendudes lastele, tööle ning nooruseenergia väljatraavimisele.
2011 aasta augustis võtsime Kieferi – 2011 juulis sündinud setterimix’i.
Sel hetkel oli ju niiii nunnu kutsikas ning olles kasvanud vanemate kõrval koertega, jäi alatiseks lootus, et küll tal enadal mõistus pähe tuleb, kuulama hakkab jne jne.
Pigem oli tegu ühe (nüüd olen tagantjärgi tark) suure energiaga koeraga, kes ei osanud valada energiat välja mujale,kui meie asjade närimisse, aiast põgenemisse ning sõnakuulmatusse.
Perehärrat ta küll meesterahva tumeda ning konkreetse hääle peale on kuulanud alati, kuid see ei ole kohustanud koera olema kuulekas.
Oskamatusest toime tulla, on koer pidanud nägema väga vihaseid inimesi, kes ei oska mitte probleemi tuumani jõuda vaid oletavad, et suure riiuga saab koer ise aru ning kui aru ei saa, on viga koeras mitte peremehes.
*
Nii me siis jätkasime kindlas veendumuses, et selles koeras ei olegi potentsiaali, tegu on rumala kana- ja päevavargaga.
Õue minnes koer põgenes hulkuma, koju jõudes karistus + ignoreerimine. Aga viga oli ikka koeras.
Dog
*
Lisaks ei ole Kiefer pisikesest peale sotsialiseeritud kutsikas vaid tema ainukesed kokkupuuted koertega on olnud meie maakohas, kurjade külakoertega, kes teda on tümitanud korralikult.
* Detsember 2013 otsustasin teha koerale kingituse ning viia ta Koertesalongi pesemisele ja kammimisele (pestud-kammitud oli ta meil siiski alati, hoolimata tema nõmedatest käitumismaneeridest)
Koertesalongi omanik oli see, kes avas mu silmad – et olles ise inimene , kes ei ole õppinud koerte käitumisest midagi ning oma koera hoolega tundma, ei saa ma ka koera mõista ning pakkuda talle kõike vajalikku.
Kuna sotsialiseerimatuse ning suurte rünnakute tagajärjel on koera psüühika pöördumatult kahjustada saanud, siis suunas salongiomanik meid koertekooli “Leader” treener Natalja Garastsenko käe alla õppima agilityt – koerasporti mis ühendab endas omaniku-koera vahelise sideme tugevdamist, koostöö ja kuulekuse õppimist ning loomulikult puhast aktiivsust ning naudingut koostööd tehes.
Esimestes individuaaltundides sai selgeks, et nii pöördumatult kahjustunud koera psüühika ei olegi, ta suudab tolereerida teisi koeri  seni, kuniks teised ei ole konkreetselt temast huvitatud. (seetõttu ka meie pikad toredad jalutuskäigud teiste toredate koeraomanikega, et millimeeterhaaval taastada looma usaldust teiste loomade vastu.
Alates detsembrist 2013 olen pühendunud nii palju kui võimalik koera ning enda koolitamisele. Loen erinevaid raamatuid ning hangin internetist informatsiooni nii palju kui võimalik koerakasvatuse ning erinevate meetod´ite kohta.
Meie rehabilitatsiooniteekonna ajaks ennustati 1,5 aastat ehk 18 kuud. Hetkel oleme läbinud pea kaks kuud nii suurte edusammudega!
Ma annan endale aru, et ootan ikka seda ideaalkora, keda nägin nii palju lapsepõlves, kuid Kiefer ei ole see koer. Kiefer on hoopis teistsugune koer ja ma pean seda aktsepteerima ning leidma parimad kooseluviisid nii endale, kui koerale.
Küll me nüüd koos õpime, koolitume, areneme. Meil on omad head ja vaed, kuid seniks kuni tunnistame, et meil need on, saab meil olema fun!
Aitäh koertesalongi “Kadi Koertesalong” omanikule Kadi-Liisi’le, et tõid meid mustast august välja ning andsid kätte niidiotsa! Me lubame et me ei tõmba niiti puruks ning läheme koos võiduka lõpuni
1384187446897
Meeldejätmiseks:
*Koera puhul ei ole kunagi liiga hilja alustada
* Ära häbene küsida abi, ole uhke et Sina julged abi küsida
* Koer on loom, mitte inimene – pea see alati meeles
* Kui koer käitub valesti, ei ole süüdi koer vaid inimene
*Probleem ei ole 98% juhtudel mitte koeras vaid rihma teises otsas.