Erinevatelt targematest, olen tahtnud lisaks oluliselt kiiremini ja kergemini saavutada kõike ning kui kõik ei toimugi üleöö, siis olen frustreerunud ning kurb.
Miks? Miks ma ei lähe vooluga kaasa ja ei naudi protsessi vaid ootan mingit konkreetset tulemust?
Sain aru, et suuremaltjaolt ehk seetõttu, et ümbruskaudne surve ning avalik tutvusringkondlik viltuvaatamine on selle tinginud.
"Noh, ta polegi sul veel treenitud või?"
"Kas ta ikka veel ei oska mitte midagi_"
"Tundub ikka samasugune tola nagu ennegi"
"Kas sul midagi asjalikumat teha pole, kui koeraga jännata?"
"Ooo, vahelduseks koertele midagi normaalset?!"
ja nii edasi ja nii edasi ja nii eee daa sii!
Ma võin ju rääkida et teate, täna ta ei reageerinud 10m kaugusel oleva koera peale või et täna hoidis ta mänguasja juba 3x järjest paari sekundi vältel suus aga keda see huvitaks?
Ainult neid, kes mõistavad kuidas väikestest asjadest saavad ükskord suured. Olgu see siis aasta või kolme aasta pärast.
Need kes esitavad kärsitumaid küsimusi eeldavad, et treenimine tähendab koera kuulekaks robotiks muutmist ühe nupuvajutusega aga kahjuks puudub elaval ja mõtleval olendil nupp.
Kuna nuppu vajutada ei saa, tuleb panna mängu oskused ja teadmised ning pühendada palju vaba aega, et neid oskuseid ja teadmiseid ka praktikas rakendada, proovida, katsetada. Saavutada edu ja kogeda ka tagasilangusi.
Treeningmeetodeid on palju ning nendel ma hetkel pikemalt peatuma ei hakka. Aga meie treeningmeetod on konkreetselt üles ehitatud õigete käitumiste premeerimisele, positiivsete seoste loomisele ja ebasoovitavate käitumiste viljelemise piiramisele-blokeerimisele (mitte karistamisele, sest karistust mina nii täpsel ajal ei suuda anda, et karistus oleks konkreetselt tegu-tagajärg seoses ja lisaks ei õpeta EI koerale seda, mida temalt oodatakse)
Ja ma ei leia, et ma oleks seetõttu halvem inimene või sõber, et ma olen leidnud omale sellise valdkonna, kus ma päriselt naudin seda, mida ma teen. Naudin uute teadmiste omandamist, uute liigutuste või nippide proovimist. Naudin sooja karvakera poputamist või naudin koera võidurõõmast nägu, kui ta sooritab ülesande õigesti!
Ja siis seoses ülaltoodud küsimuste näidetega ei naudi ma seda, mida ma olen juba saavutanud. Olen mingis pettekujutelmas, kuidas kõik ikka pole nii, et ka teised heakskiitvalt noogutaksid (jah, inimesele on kaaslaste toetus väga vajalik edasiliikumiseks)
Mul on ka tuttavad, kes loomulikult toetavad ning on nõu ja jõuga abiks. Koos rõõmustame ka aga nemad jagavad minuga sama hobi.
Miks on pigem tabuna tunduv see, et ma treenin ja tegelen koera kasvatamisega? Kas seetõttu et kunagi ei tegelenud ma üldse temaga? See et eelistan nüüd rohkem aega veeta kas perega või koera treenides?
Olen teadlikult püüdnud ka mitte koormata mitte-koerainimesi koerateemaliste juttudega aga samas, kui meie kohtumine algab eelnevate näidetega, ei soovi ma ka enda saavutusi tahaplaanile suruda selleks, et kellelegi meeldida.
Edasipidi ma luban nii endale, teistele kui ka Kieferile:
Ma hakkan nautima protsessi, vormima tugevat suhtemüüri mis põhineb vastastikusel austusel ning soovil koostööd teha ja ei tee seda konkreetsete saavutuste nimel valdkonnavõõra silma jaoks.
Me võtame endale õiguse treenida ja õppida uusi käitumismalle täpselt niikaua, kui vaja on ning me ei pea andma aru mitte kellelegi rohkem, kui inimestele, keda see teema päriselt huvitab.
Ei pea kannatades ja hambad ristis vaatama et jälle on Facebooki seinal pilt või postitus koerast. Ka Facebookis on võimalus inimest mitte jälgida.
Ausõna, vahel oleks vaikimine kuld. On palju selliseid huvialasid ja hobisid, millest mina lugu ei pea või ei huvitu. Aga mina rõõmustan kaasa inimesega, kellele see siirast rõõmu pakub.
Pika jutu kokkuvõtteks - elage ning laske teistel elada. Leidke endale kirg, mis annab mõtte igale päevale, ka kõige hallimale argipäevale!
Rõõmustage nii enda tegude, lähedaste kui ka sõprade tegude üle sest rõõm on nakkav!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Meil on hea meel kuulda ka teie arvamust, aitäh!