Päevakoera päevaraamat: Stressi ja rõõmu

Peale seda, kui ma hammustasin läbi koletise toitmise, on meil läinud mujal jalutamine paremini, kui aedlinna tänavatel.
Kuna meil ei ole olnud ammu tagasilööke siis ükspäev võtsin lolli peaga kätte ning eirasin kõiki reegleid, mida ma olin enda jaoks paika pannud :(
Nimelt otsustasin minna jalutama kodutänavatele koos elukaaslasega. Elukaaslane kõndis meist eespool, mis omakorda ärgitas Kieferi tirima. Haukuvad koerad ärritasin Kieferi veel rohkem üles ning minu enda närvilisus ja saamatuse tunne tekitasid vaimse plahvatuse Kieferi peas.
Minu enda saamatus, nördimus ja viha tekitasid lõpks olukorra, kus ma plahvatasin ning sakutasin Kieferit korralikult ja peale seda vedisin kaelarihmapidi koju.
Mul on hetkel kahju, et ma oma emotsioone koheselt kirja ei pannud sest praegu tagantjärgi olen ma olukorrad enda jaoks lahti mõtestanud ning analüüsinud ja aru saanud vigadest.
Mitte Kieferi vaid minu enda vigadest. Kiefer ei olnud sellise olukorraga enne kokku puutunud ning kõik kokku tekitasid temas piisavalt suure stressi, et kaotada pea.
Ma ei ole enda üle uhke aga ma olen siiski ainult inimene. Ning inimlik tung näidata kellelegi, mida me oleme saavutanud, läbimõtlemata, tekitasid kaose ning saime näidata et saavutused on meil null.

Eile olime Kieferiga õues ainult oma tänaval, 30 minutit ning proovisin koerale pakkuda ainult õnnestumisi, et tasandada veidigi juhtunud intsidenti.
Õuesolekut hindan hindega 5+. Nii enda käitumiselt, kui koera vastuvõtlikkuselt.
Kiefer tuli ilusti alati kõrvale, sammusime ka ca kümme sammu koos, klikk, maius või klikk sügamine (proovin pakkuda vahelduvat kinnistajat, et hoida huvi üleval)
Kui hakkasid ülemises tänavaotsas haukuma koerad, ei huvitanud need Kieferit nii palju, kui tänava alumise osa koerad.
Alumistest koertest üks haukus küll Kieferi peale aga see hajutas Kieferi tähelapanu ning tekitas niipalju stressi, et pigem lõpetasime positiivse noodiga ning läksime oma aeda tagasi.
Aias oli Kieferil võimalus veel ringi joosta, lõplikud hädad ära teha, pakkus mulle ka ilusa tõkkehüppe.
Preemiatena oli kasutusel mikros sulatatud, veidi küpsenud hakkliha ning mänguasi.
Mänguasi ei olnud õige preemia, sain küll ta käima tõmmatud aga seda ei tõlgendanud Kiefer kui seda päris õiget head preemiat.

Tulles tuppa, tegime veel 8 mnutit kastiharjutust ehk klikkisin Kieferiole iga kord, kui ta kasti käpaga puudutas.
Ja siin meie järgmine kitsaskoht - me oleme takerdunud nüüd kohta, kus Kiefer ainult puudutab käpaga kasti, mehaaniliselt, ilma mõtlemata. Ning mina masinlikult ilma mõtlemata ka klikin. Kui klikk jääb vahele, siis kaotab koer pea ning minul ei ole kuskil ca kuni 30 sek midagi klikkinud. Koera stressitase tõuseb ning lõpuks on ta jälle valmis käpaga kasti puudutama ja saab oma kliki.
Ehk siis tuim kastiharjutus, mis meile kasu ei too. Jah, ma saan sellest aru ning tänaseks sain hüva nõu. Proovin kohe täna õhtul seda nõu rakendada.
Klikin täna õhtul : kasti vaatamist, kasti nuusutamist, ninaga või hambaga puudutamist, tagajala tõstmist.
Kuidas ma seda reaalselt teen, ma veel ei tea.

Lisaks mõõtsin eile ära ka 8 minuti jooksul jagatavad klikid - 31 klikki! See on meeletult vähe!
Kui juba minul tuli uni ja tülpimus peale lindistuselt klikke oodates, mida võis tunda koer?
Katsun teha täna parema soorituse. Sest edukaks õppimiseks on alagajale vajalik ka ROR (Rate of reinforcement) kinnitite jagamise sagedus.

Miks ma nii harva olen kirjutama sattunud - sest kohale jõudsid minu raamatud, mida ma nii väga ootasin ja hetkel olengi hõivatud Patricia McConnelli "The other end of the leash" lugemisega pluss õpin ka e-kursusel "Animal behaviour and welfare".