Teisipäev, 2. detsember 2014

Laiskuseuss

Heihe!

Olen olnud viimasel ajal päris laisk ning ka tänu haigusele on jäänud treenimine tahaplaanile.
 Kieferist on kohe aru saada, et nöör on lastud maha lohisema.

Õues on tekkinud valikuline kuulmine ning ka teiste koerte nägemise taluvuslävi on oluliselt madalamale langenud.
 Ma olen käinud temaga kaootiliselt jalutamas ning loomulikult olen unustanud ka maiused maha. Nii me oleme proovinud "hakkama saada" ilma õiget ning vajalikku käitumist kasutamata.

 Kohe kui tervis lubab, võtan end taaskord korralikult käsile.

Üks õhtu jalutas perega vastu meile minule tuttav kuldne retriiver. Kiefer oli ikka korralikult tagajalgadel püsti ning kuri aga kui nad meist möödusid ja meie sabasse võtsime, läks olukord leebemaks.

 Samas oleme käinud jalutamas ühe vahva samojeedi koeraga, kellega kohtumine ei ole Kieferit just tagajalgadele tõstnud aga ma näen, et ta tolereerib küll koos jalutamist, kuid ei lepi sellega.
 Eile tegime väikese fotosessi koos ning väga hästi oli aru saada, et Kiefer paigal seistes on ülimalt ärritunud (sest siis jõuavad koerte pilgud kohtuda jne) aga jalutades veidi rahulikum.
 Koer sai siiski üle piiri viidud selle paigaltammumisega nii et väga normaalset jalutamisõhkkonda me peale pildistamist enam ei saavutanud.
 Aga samas oli see kõik väga vajalik kogemus, et näha millised on konkreetsed taluvuspiirid kust üle astuda ei tohi.



Heh ja näete, arutlen mina oma blogis omaette kuidas ja mida teha kui samas nägin üht blogi, kus räägitakse kuidas koer tuleb maha suruda ebameeldiva käitumise ilmnemisel või korralikult sakutada.
 Uskumatu! Aga ma ei hakka kellelegi moraali lugema. Igaühel las olla omad meetodid ning küll ükskord jõutakse ringiga ka positiivsete meetoditeni.

Ehe näide oligi just eile, miks ma ei hakka oma koera emotsioone jõuga maha suruma - ma sunnin teda küll jalutama koos teise koeraga (ei mitte kõrvuti vaid üks oma peremehe ühel küljel ja teine oma peremehe teisel küljal, koerte vahele jäävad kaks inimest) ja ta jalutab ka AGA ta teeb seda seetõttu et ta peab, mitte et ta tahab. Ning tegelikult sellised sunnismeetodid tekitavad tiksuva aegpommi. Ükskord katkeb kannatus.
 Mitte meil, sest jalutamine on koera jaoks väga hästi "tasustatud" aga sinna, et koer tahaks juba vaba volina teise koeraga koos jalutada, on meil veel väga väga pikk tee.

Siia lõppu sobib just inglise keelest eesti keelde tõlgitud tekst:
 Juhul, kui tunned et mingit edu ei ole ja saavutused on nullilähedased on aeg vaadata üle oma treeningu põhialused. Ning kas treening on ikka ka FUN koerale või on tegemist kuiva tampimisega. Kas toimub ikka järk järgult käitumise muutmine või sundus? Kas ikka on maiuse andmise ajastamine täpne? Kas ärritaja ennustab toitu või pigem tekitab ikka suurt negatiivset reaktsiooni?
 Kas koer pigem keeldub maiusest pingelises olukorras?
 Äkki on hoopis trennipõhimõtted vales järjestuses ning maius ennustab "koledaid" asju?
Peaaegu alati on olemas teaduslik seletus sellele, miks asjad ei toimining me ei peaks kartma ümber hinnata oma oskusi ja teadmisi ning et äkki on tehnikas viga? Mõelda kõik läbi enne, kui minna lihtsama vastupanu teed ning muuta treeningmeetodit (pea 99% juhtudest positiivsest negatiivseks)
 Nagu Bob Bailey on öelnud - treenimine on lihtne aga mitte kerge!

Trenniteisipäeva postitust ei tule ka seekord. Ravin end ning ehk juba järgmine nädal läheme taaskord trenni.

Kõike head!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Meil on hea meel kuulda ka teie arvamust, aitäh!