Teisipäev, 13. jaanuar 2015

Tegutseme

Metsas 11.01.15

Kuna ajapuudusel me hetkel trennis ei käi, siis tegutseme igapäevaselt kodus.
 Esimese asjana võtsime käsile Sue Ailsby Training Levels. Selgus tõsiasi, et Levelsite täitmiseks peame Kieferiga õppima elementaarseid asju automaatsemaks muutma.
 Näiteks käsklus "siia"  - see ei toimi veel selles mahus et saaksime proovida level 1 harjutusi. Proovisime aga sellest ei tulnud midagi välja. 
 Level 1 "jäta/zen" oli meil päris hea (eelmise postituse videos) sest seda alustasime nullist.
 Lisaks tasub meil läbi teha ka Karen Overall Relaxation Protocol, et koer õpiks säilitama enesevalitsust. Hiljem tänu sellele on nii treeningutel, kui eraelus lihtsam.
 Enesevalitsusega kooskõlas on hea teha matiharjutusi - "koht" harjutusi.
 Ehk siis ühest harust on kasvanud välja mitu toredat haru.

Kõike muidugi ühekorraga ei tasu ette võtta, sest see ajab segadusse nii õpetaja kui õpetatava :) Põhiline on see, et iga trenni jaoks oleks olemas selge kriteerium - üks ainuke asi, mida soovid just sel hetkel õpetada. trennikord ei pea olema üldse pikk. Pigem lühike aga kvaliteetne. Isegi 2 minutit on okei.

Lisaks proovisime ka klikkeriga vabavormimist - free shaping.
 Kuna esimesel korral unustasin kriteeriumi selgelt paika seada, siis sai käpaga karbi puudutamisest hoopis tagurdamine.
 Aga teisel korral saime juba paika ka käpaga karbi puudutamise.
 Kuna kogu klikkeriteema on Kieferile uus, on ta alul aeglasem ning väsib mõtlemisest kiiremini. Pean seda koguaeg meeles pidama ning vaatama, et entusiasmi asemel frustratsiooni ei tooda.

Kahjuks pühapäeval oli meil metsas kaks ebameeldivat intsidenti. Kui tuttav tuli oma koeraga ning möödus meist (meie tõmbusime teepervele), oli Kiefer nii ärritunud et oli kogu aja tagajalgadel ja urises. Seal oli muidugi ka mu oma viga mängus - ma ei suutnud piisavalt kiiresti leida maiust, mida nina alla toppida.
 Teisena tuli vastu lahtine Yorkie, kes oleks heameelega Kieferile peale lennanud aga ju Kieferi lõrin ja minu hõiked hoidsid teda tagasi. Kuna yorkie tuli ohtlikult lähedale, pidin Kieferi tõstma tagajalgadele, et vältida Yorkie hammaste vahele sattumist. See liigutus lõi veidi meil tasakaalu paigast ning turvalisim viis sel hetkel Kieferit taltsutada oli talle peale viskudes.
 Ja ma palusin yorkie perenaisel koer ära võtta ja ruttu! Aga teate mis see tibin tegi??? Rääkis mobiiliga! Ei reageerinud ei eesti- ega venekeelsele ütlusele! Lõpuks nähes meid pikali viskumas, haaras kõne lõpetamata oma yorkie kaenlasse ja kadus. Te ei kujuta ette mis tunne mul oli :( Lapsed olid mul ka veel kaasas :(

Nüüdsest tänu headele soovitustele nende poolt, kes ise samasuguse probleemiga on tegelenud leidsin, et olen asju veidi valesti ajanud.
 Ehk siis treeninguks kasutan ma küll tavakrõbinat aga sellistes olukordades ei aita kunagi tavakrõbin - sellisteks olukordadeks taskusse liha/hakkliha. Iga koera puhul muidugi on erinev, mis on see eriti-eriti väärtuslik maius.
 Eile testisin oma otsust, möödudes aedadest, kus on haukuvad koerad, kes Kieferi endast välja viivad. Toimis peaaegu ideaalselt! Peaaegu tähendab seda, et mina pean lihvima veel oma oskusi - maiusega peab koer olema kontaktis enne kui rekatsioon toimub.

 Muidugi saan harjutada ka rihma, klikkeri (anti hea soovitus et õues võib markeriks olla kasvõi keelenaksutus, üks asi vähem kaasas tassida) kahte sorti treeningmaiuse ning vahelduva eduga ka kakakoti korraga hoidmise oskusi. Lisaks olukorrast olenevalt tuleb õige maius leida õigeaegselt (veel parem, kui maius oleks juba ettevalmistatud enne olukorra ilmnemist)

Siia lõppu sobib ideaalselt minu lemmikblogipostitus ühelt välismaiselt lehelt - Kuidas elada rektiivse koeraga ilma mõistust kaotamata
 Tegu on huumorivõtmes kirjutatud postitusega. 

Ilusat pori-lume-jääsegust teisipäeva jätku!

Homme on tulemas Wordless Wednesday postitus!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Meil on hea meel kuulda ka teie arvamust, aitäh!