Kolmapäev, 1. oktoober 2014

Trenniteisipäev

Kõigepealt pean ma tõdema, et mul on ikka veel siiralt hea meel, et sattusin Sirje Vetsi trenni. Tõeline vedamine! Aitäh E, et meid Sirjeni juhatasid!

Natukene kartsin ikka seda "siia" käsklust, mis on olnud meil senini täielik feil.

Minema hakates läks seekord meil sahmimiseks ning ühest bussist jäimegi maha. Kaasa võtsime seekord maiuseks toorest veisehakkliha ja preemiaks ka mänguasja. Sõitsime bussiga Pirita teele ning sealt läksime teise bussiga edasi.
 Esimest korda meie sõiduajaloo jooksul pööras bussijuht ka suukorvile tähelepanu. Õnneks Kieferil on alati suukord (kuigi talle see ei meeldi).  Buss tuli peatusesse aga uksi ei avanud. Lõpuks tegi usked lahti, läksime peale, buss sulges uksed kuid liikuma ei hakanud.
 Siis nägin, et bussijuht üritas kabiinist välja vaadata, et kontrollida kas koeral on suukorv. Hüüdsin siis ennetamaks bussijuhi kaelanikastust, et koer on suukorvistatud.
 Kiefer viskas selle lause peale end demonstratiivselt pikali näitamaks, et bussisõit on maailma chillim asi :)
 Ja nii lõppes meie bussiseiklus - jõudsime õigeks ajaks õigesse kohta :)

Trenni jõudes oli edasijõudnute grupp lõpetamas ja saime neid veidi jälgida. Kiefer jälgis neid pingsalt ise niuksudes. Vot võta sa nüüd kinni, kas see tähendab igatsust või ärevust.

 Tunni alguses saavutasime kontakti ilusti, kõrvale juhtisin ta samuti korralikult. Lama, istu - kõik töötab väga hästi.
 Uute asjadena oli seekord koer enda kõrval ning Sirje käis "vuntsi katsumas" koera tähelepanu oli jäägitult minul (loe edaspidi hakklihal). Saime tubli kirja :)
 Õppisime ka õiget püstitõusmist kohapeal. Senini olen öelnud püsti ning sellega kaasneb samm ette aga õppisime, kuidas juhtides maiust rinnakorvi alla, tõuseb koer istuvast asendist püsti nii, et esikäpad jäävad samale kohale.
 Tunnike läks nii kiiresti taaskord et jõudis kätte see kardetud "siia" käskluse tegemine.
 Kodus oleme harjutanud "siia" asemel "juurde" Ütlesin seda ka Sirjele ning Sirje kiitis selle heaks.
 Läksin siis eemale ning hõikasin Kieferit juurde. JA TA TULIGI! Ajalooline moment!!!!!
 Teine ajalooline moment oli see, et Sirje soovis Kieferit veel korra enda juurde aga Kiefer vaatas ainiti mind ja hakkliha ning ei läinud minu juurest ära!
 Lõppu oli ikka otsimismäng, kus Kiefer sai tunni lõpetuseks kausijada alt leida vahva maiuse.

Uskumatu, millised emotsioonid mind iga kord peale koertekooli valdavad! Ja see on näha ka koera pealt - olen mina üliõnnelik, on tema ka :)

Tagasi sõitsime taaskord bussiga ning selle asemel, et hambad ristis teda sundida bussis paigal olema, tegime kontaktiharjutusi ja lõpuks kui buss oli peaaegu tühi, keerutasime sõidu peal.

Imeline trenniteisipäev oli!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Meil on hea meel kuulda ka teie arvamust, aitäh!