Reede, 3. oktoober 2014

Kolmapäevast reedeni

Peale trennipäeva oleme argipäeviti pühendunud mõnusale jalutamisele.
 Praeguse seisuga olen pigem rahul. Erinevad "hüsteeriahood" peaaegu puuduvad. Kiefer teab juba täpselt, millistes aedades on lõugavad koerad ning 80% neindest suudab ta mõistlikult mööda minna.
 Ma oletan, et koerasuhtluses on miski mida mina ei hooma. Mõnest haukuva koeraga aiast läheb Kiefer täitsa stoilise rahuga mööda, teisest jälle juba ette ärritudes.
 Oleme veetnud aega ka koerteplatsil. Lihtsalt süües. Enam ei lähe Kiefer endast välja, nähes teisi koeri aedikus jooksmas, vaid suudab ka natukene minule keskenduda.
 Ära on kadunud "parim kaitse on rünnaks" käitumine ning see on asendunud erutunud niuksumise-piuksumisega.
 Ma praegu jään veel vastuse võlgu, mida see tähendab. Inimesele võib tunduda, et ta igatseb teiste koerte juurde.

 Oleme saanud ka mööduda üpris lähedalt teistest koertest ilma urina-lõrinata.

Jätkame ka edaspidi samas vaimus ning vaatame, mis toob meile tulevik :)

Aega on siiski veel liiga vähe läinud mööda intensiivsest õppest, et mingeid suuri ja silmaga nähtavaid tulemusi loota.
 Kõige hullem ongi see, et kõik teised ootavad ning itsitavad, et pole ju midagi muutunud :)

Reedel jalutasime kokku 4 km Prismasse ja tagasi. Kogu tee möödus mõnusalt ning Prisma eeskojas seotuna ootas Kiefer nagu see oleks tema igapäevane tegevus.
 Prismasse minnes sattus meie teele ka üks lahtine isane koer, kes tahtis väga nuusutama tulla ning sellega seoses oli Kiefer üleärritunud. Kuid õnneks suutsin ma selle koera eemale peletada ning saime oma teekonda jätkata.
 Ma tean, et minu paanika ajab Kieferi omakorda paanikasse aga ma ei oska käituda momentidel, kui lahtine koer tuleb meie poole. Ma hakkan teda ära ajama "ei tule siia" jm jutuga. Ei, ma ei vehi ega löö, kuid adrenaliinitase on sel hetkel meeletult kõrge ning eks see mõjub mööda juhet ka koerale.

Samas sattusime vastakuti kitsal teel vastutuleva bullikaga (minu jaoks armas, mitte tapjatõug). Hoidsime nii tee äärde kui võimalik ning hoidsin hinge kinni, et Kiefer ei reageeriks. Usun, et jätsime suht labiilse mulj kuid kõik on hea eesmärgi nimel.

Kolmapäeva õhtul tuli koerteplatsile imearmas Husky.Nad soovisid aedikusse siseneda, palusin neil oodata, kuni oma kraami kokku korjame ja lahkume. Mõistlikud inimesed, said aru miks me ei saa riskida teiste koertega lähikontaktiga.

Avastasin, et pean siiski iga päev üles kirjutama momendid sest tagantjärgi meenutades on pigem null. Ma tean, iga õhtu ma mõtlen et vot see ja see moment tuleb üles märkida kuid siis jälle unustan ning nii tekivadki sisutühjad postitused :)

Lisaks tegin endale Twitteri kasutaja :) Keda päriselt meie lood huvitavad, saavad meile blogi ja Twitteri kaudu kaasa elada :)
 Twitter on : Mari ja Kieferi Twitteri-kodu

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Meil on hea meel kuulda ka teie arvamust, aitäh!