Kolmapäevast reedeni

Peale trennipäeva oleme argipäeviti pühendunud mõnusale jalutamisele.
 Praeguse seisuga olen pigem rahul. Erinevad "hüsteeriahood" peaaegu puuduvad. Kiefer teab juba täpselt, millistes aedades on lõugavad koerad ning 80% neindest suudab ta mõistlikult mööda minna.
 Ma oletan, et koerasuhtluses on miski mida mina ei hooma. Mõnest haukuva koeraga aiast läheb Kiefer täitsa stoilise rahuga mööda, teisest jälle juba ette ärritudes.
 Oleme veetnud aega ka koerteplatsil. Lihtsalt süües. Enam ei lähe Kiefer endast välja, nähes teisi koeri aedikus jooksmas, vaid suudab ka natukene minule keskenduda.
 Ära on kadunud "parim kaitse on rünnaks" käitumine ning see on asendunud erutunud niuksumise-piuksumisega.
 Ma praegu jään veel vastuse võlgu, mida see tähendab. Inimesele võib tunduda, et ta igatseb teiste koerte juurde.

 Oleme saanud ka mööduda üpris lähedalt teistest koertest ilma urina-lõrinata.

Jätkame ka edaspidi samas vaimus ning vaatame, mis toob meile tulevik :)

Aega on siiski veel liiga vähe läinud mööda intensiivsest õppest, et mingeid suuri ja silmaga nähtavaid tulemusi loota.
 Kõige hullem ongi see, et kõik teised ootavad ning itsitavad, et pole ju midagi muutunud :)

Reedel jalutasime kokku 4 km Prismasse ja tagasi. Kogu tee möödus mõnusalt ning Prisma eeskojas seotuna ootas Kiefer nagu see oleks tema igapäevane tegevus.
 Prismasse minnes sattus meie teele ka üks lahtine isane koer, kes tahtis väga nuusutama tulla ning sellega seoses oli Kiefer üleärritunud. Kuid õnneks suutsin ma selle koera eemale peletada ning saime oma teekonda jätkata.
 Ma tean, et minu paanika ajab Kieferi omakorda paanikasse aga ma ei oska käituda momentidel, kui lahtine koer tuleb meie poole. Ma hakkan teda ära ajama "ei tule siia" jm jutuga. Ei, ma ei vehi ega löö, kuid adrenaliinitase on sel hetkel meeletult kõrge ning eks see mõjub mööda juhet ka koerale.

Samas sattusime vastakuti kitsal teel vastutuleva bullikaga (minu jaoks armas, mitte tapjatõug). Hoidsime nii tee äärde kui võimalik ning hoidsin hinge kinni, et Kiefer ei reageeriks. Usun, et jätsime suht labiilse mulj kuid kõik on hea eesmärgi nimel.

Kolmapäeva õhtul tuli koerteplatsile imearmas Husky.Nad soovisid aedikusse siseneda, palusin neil oodata, kuni oma kraami kokku korjame ja lahkume. Mõistlikud inimesed, said aru miks me ei saa riskida teiste koertega lähikontaktiga.

Avastasin, et pean siiski iga päev üles kirjutama momendid sest tagantjärgi meenutades on pigem null. Ma tean, iga õhtu ma mõtlen et vot see ja see moment tuleb üles märkida kuid siis jälle unustan ning nii tekivadki sisutühjad postitused :)

Lisaks tegin endale Twitteri kasutaja :) Keda päriselt meie lood huvitavad, saavad meile blogi ja Twitteri kaudu kaasa elada :)
 Twitter on : Mari ja Kieferi Twitteri-kodu

Positiivne vs negatiivne treening

Täna leidsin ma kaks erinevat videot.

Üks on teada-tuntud dominantsiteooria koeratreener Cesar Millan, kelle tehnikatest olen isegi lugenud ning vaimustuses esialgselt olnud.
 Praeguseks olen õppinud positiivsete meetodite kohta nii palju, et Cesari tehnika on mulle 100% vastuvõetamatu ning oma kodukoera peal ei harrastaks ma neid tehnikaid elusees.

Esimeses - negatiivses Cesari videos on koer, kes on väidetavalt dominantne ning suunab oma agressiooni ka inimese peale, nähes võõraid koeri.

http://officialhuskylovers.com/cesar-millan-training-wolf-dogs-behavior/

Teine on äsja elavate kirjast lahkunud positiivse treeneri dr. Sophia Yin meetod.

See, et me suudame teha loomale haiget ning teda psüühhiliselt ning füüsiliselt väärkohelda, ei tähenda et me seda peame ja tohime teha.

Lisaks olen lugenud, et selle husky kes on Caesari videos, käitumine muutus peale negatiivse tehnika rakendamist oluliselt hullemaks :(
 Õnneks oli koera psüühika tugevam ning ta sai üle sellest alandavast kogemusest, mida põhjustas temale C. Millan.

Inglisekeelne artikkel: Update on husky

Ma austan iga inimese valikut valida omale meetod, kuid õnneks on meetodeid nii piisavalt, et erinevaid meetodeid samas situatsioonis kõrvutades võib leida alati humaansema ning positiivsema lahenduse ka suurtele probleemidele.
 Ainuke hind on aeg ning kannatlikkus :)

Trenniteisipäev

Kõigepealt pean ma tõdema, et mul on ikka veel siiralt hea meel, et sattusin Sirje Vetsi trenni. Tõeline vedamine! Aitäh E, et meid Sirjeni juhatasid!

Natukene kartsin ikka seda "siia" käsklust, mis on olnud meil senini täielik feil.

Minema hakates läks seekord meil sahmimiseks ning ühest bussist jäimegi maha. Kaasa võtsime seekord maiuseks toorest veisehakkliha ja preemiaks ka mänguasja. Sõitsime bussiga Pirita teele ning sealt läksime teise bussiga edasi.
 Esimest korda meie sõiduajaloo jooksul pööras bussijuht ka suukorvile tähelepanu. Õnneks Kieferil on alati suukord (kuigi talle see ei meeldi).  Buss tuli peatusesse aga uksi ei avanud. Lõpuks tegi usked lahti, läksime peale, buss sulges uksed kuid liikuma ei hakanud.
 Siis nägin, et bussijuht üritas kabiinist välja vaadata, et kontrollida kas koeral on suukorv. Hüüdsin siis ennetamaks bussijuhi kaelanikastust, et koer on suukorvistatud.
 Kiefer viskas selle lause peale end demonstratiivselt pikali näitamaks, et bussisõit on maailma chillim asi :)
 Ja nii lõppes meie bussiseiklus - jõudsime õigeks ajaks õigesse kohta :)

Trenni jõudes oli edasijõudnute grupp lõpetamas ja saime neid veidi jälgida. Kiefer jälgis neid pingsalt ise niuksudes. Vot võta sa nüüd kinni, kas see tähendab igatsust või ärevust.

 Tunni alguses saavutasime kontakti ilusti, kõrvale juhtisin ta samuti korralikult. Lama, istu - kõik töötab väga hästi.
 Uute asjadena oli seekord koer enda kõrval ning Sirje käis "vuntsi katsumas" koera tähelepanu oli jäägitult minul (loe edaspidi hakklihal). Saime tubli kirja :)
 Õppisime ka õiget püstitõusmist kohapeal. Senini olen öelnud püsti ning sellega kaasneb samm ette aga õppisime, kuidas juhtides maiust rinnakorvi alla, tõuseb koer istuvast asendist püsti nii, et esikäpad jäävad samale kohale.
 Tunnike läks nii kiiresti taaskord et jõudis kätte see kardetud "siia" käskluse tegemine.
 Kodus oleme harjutanud "siia" asemel "juurde" Ütlesin seda ka Sirjele ning Sirje kiitis selle heaks.
 Läksin siis eemale ning hõikasin Kieferit juurde. JA TA TULIGI! Ajalooline moment!!!!!
 Teine ajalooline moment oli see, et Sirje soovis Kieferit veel korra enda juurde aga Kiefer vaatas ainiti mind ja hakkliha ning ei läinud minu juurest ära!
 Lõppu oli ikka otsimismäng, kus Kiefer sai tunni lõpetuseks kausijada alt leida vahva maiuse.

Uskumatu, millised emotsioonid mind iga kord peale koertekooli valdavad! Ja see on näha ka koera pealt - olen mina üliõnnelik, on tema ka :)

Tagasi sõitsime taaskord bussiga ning selle asemel, et hambad ristis teda sundida bussis paigal olema, tegime kontaktiharjutusi ja lõpuks kui buss oli peaaegu tühi, keerutasime sõidu peal.

Imeline trenniteisipäev oli!