Päevakoera päevaraamat

Kauaoodatud kursusel osalemise aeg jõudis kätte ja sai läbi nii kiiresti!
(Samas oli ka hea, et oli vaid kahepäevane kursus, sest teise päeva alguseks oli juba ajul raskusi võtta vastu veel ja veel uut informatsiooni)

Olen väga rahul, et otsustasin osaleda TTouch meetodit tutvustaval kursusel, mis toimus tänu Maarja Tali'le ( http://teraapiakoer.ee/). Tõesti Maarja, suur kummardus ja AITÄH, et oled toonud meieni uusi tehnikaid ja lugupeetud lektoreid.

Lektoriks oli: Wendela Bicker Caarten, Hispaania

http://www.happyanimales.com/

TTouch meetodiga saab tutvuda lähemalt veel:
http://ttouch.com/
http://ttouch.ca/

Kust tellida raamatuid EU saatmisega?
http://dogwise.com/
http://www.positiveanimalsolutions.com/dog_behaviour_and_training_books_s/1817.htm

Toimumise aeg oli 19 ja 20.01.2016. Esimene päev kestvuselt 8 tundi + tund lõunat ja teine päev 4 tundi (kokku 12 tundi)

Kohale oli tulnud väga palju toredaid inimesi, kellega mul oli hea meel tutvuda. Lahe oli ka vanu tuttavaid näha. Vahetasime paljude uute inimestega kontakte ning olen väga tänulik, et leidsin nii vahvaid mõttekaaslasi.

Kaugeimad külalised olid koerajuhid Lätist ja aukülalisena osales Laura Kiiroja (Saksamaa) kes tegeleb naaatuke suuremate ja keerulisemate K9 tegelaste ehk huntidega (minu üheks uueks unistuseks jääb osaleda mõnel tema seminaril).

Kel võimalik, soovitan kindlasti osaleda järgnevatel TTouch kursustel Eestis, sest TTouch tehnika kui sellise kohta saab väga palju infot .
Tehnika on populaarne ja keskendub looma heaolule. Lektor on omal alal tasemel, muude küsimuste lahendamiseks on meil endil palju toredaid tegijaid, kellega nõu pidada.

Esimene päev oli väga intensiivne koeraga olijatele ja eriti koertele endile (kohapeal oli 11 koera)

Mina tõin enda jaoks kursuselt kaasa järgmised asjad:

doggiedrawings.net

"balanced - leash" tehnika, mis saab edaspidi minu jaoks ilmselt abivahendiks kui on vaja eemalduda mõnest hädaolukorrast kiirelt ja koerale võimalikult vähim stressi tekitava viisiga.
Balanced leash'i saab teha iga rihmaga, parim on ca 2m rihm.
Kui koeral on paanika ja ta tirib üle mõistuse tugevasti, aitab balance-leash hoida pinget hoopis rinnakul, mitte kaelal. Rääkisime üldiselt, et kaelarihm + tiriv koer on väga halb kooslus, sest igasugused kaelavigastused (ei pruugi olla nähtavad) on kerged tulema. Ma olin nii rahul, et lektor võttis selle teemaks, sest ma olen tulihingeline trakside pooldaja juba seetõttu, et igasugune pinge kaelale võib äreval/reaktiivsel koeral pinged tõsta plahvatuseni +igasugune tõmbamine tekitab "opposition reflex'i" ehk kui koer ei tule vaba tahte alusel, ei ole ta mitte jäärapäine vaid reageerib pingele vastupidises suunas liikudes.
Kiefer loobus kaelarihmast 2015 aasta suvel ning lõdvas rihmas käima õppimise protsess vältas pea terve aasta.

Canine Minds and Manners Professional Dog Training

Lisaks õppisime tegema emergency-trakse, selleks võiks lihtsalt kaasas olla ca 4m nööri. Midagi uut neiudele käekotti? ;)

"Llama - touch" - õrn puudutus käeseljaga üle kartliku looma (kui loom ei talu puudutust üldse ja võib olla ohtlik, tasuks puutumist harjutada mõne abivahendiga)
Läbiv joon puudutustel, silitamistel ja masseerimisel oli "LESS IS MORE" ehk kui Sa ei ole konkreetselt kindel, kuidas miski võib antud situatsioonis mõjuda, pigem puuduta vähem, kui rohkem.
Llama touch puudutust soovitas lektor võtta kui võõrale loomale lähenemise ABC'd. Ehk kui paljud inimesed "sukelduvad" looma karvadesse "Oi tere kutsukutsukutsu" siis õrna Lama touch'iga võiks kõigepealt küsida looma arvamust suhtlemisest ja puudutamisest.

"Zig-Zag touch" oli üks mõnusamaid ja ilmselt paljud loomaomanikud kasutavad silitusviisi juba alateadlikult. Nüüd on rõõm teatada et see silitusviis on just õige viis rahustada ärritunud looma (kui loom lubab!) ja aitab ka endal ziig-zaag raahuneda :)

Kõiki tehnikaid proovisime ka enda peal ja mulle jättis väga huvitava mulje "python-lift" kus liigutati käe- või jalanahka teatud intervalliga.

Peale liigutuste tsükli lõpetamist, oli kuidagi selline tunne, et lihas ja nahk on tundlikumad-teadlikumad. Ja see oligi asja mõte. Ka koeral aitab tuua antud tehnika rohkem teadlikkust jäsemetesse ja miks mitte ka kehale.

"Earwork" ehk kõrvade puudutamise-masseerimise tehnika oli ka väga huvitav aga igasuguse kõrva puudutamise juures tuleks eelnevalt veenduda, et koera kõrvad on 1000% korras. Jah, justnimelt tuhat protsenti.
Kõrvavalus koer võib rünnata (ja mitte hammustada vaid päris korralikult pureda) ilma igasuguse hoiatuse sest kõrvavalu on nende jaoks metsikult valus. Meie jaoks ka, teate küll...
Kõrvade kohta üks huvitav fakt - mudides(kruttides kõrvu, tuleb väikelastel parem uni. Kõrvu iseendal peast eemale venitades (ei ole vaja tirida!) kaob unetunne.

Lisaks erinevatele tehnikatele uurisime mähiseid (kõige lihtsam kasutades elastikpaela)
Meile näidati ka thundershirt'i aga jäime siiski arvamusele, et kui juba arga koera on vaja mässida, võib thundershirti riietamine olla ilma eelneva korraliku positiivse seose loomiseta loomale liig ja anda vastupidist efekti.

Mähiseid saime proovida ise ja katsetada ka loomadel. Mida ma ise tahan proovida, on jalgade tundlikkuse ja üleüldse jalgade olemasolu teadlikkuse tõstmiseks mähist.
Näiteks sidudes mähise enda reie ümber, hoides seda veidi ja eemaldades, oli reiel tükk aega tunne, et miski on ümber jala ja ma olin jalast rohkem teadlikum. I know, kõlab kummaliselt aga enam paremini ma seda sõnastada ei oska.
Mähised on mõeldud argade, ärevate, rahutute loomade rahustamiseks. Aga mähiseid kindlasti ei tohi hoida peal korraga kauem kui ca 15 minutit et ei tekiks mähisega harjumust. Nagu reie eksperiment tõestas, jätkub mähise mõju peale mähise eemaldamist.
Ilmselt küll hädajuhtudel kasutatakse mähiseid ka kauem (nagu beebidel sünnitusmajas, kes mähitakse turvaliselt sisse, et iseenda siputamisega mitte rohkem nuttu põhjustada)
Pisike näide mähiste proovimisest::

Tellington TTouch Tallinn

Eraldi tooksin välja ühe suure AHA-momendi, mis inimese peal harjutades tuli nii hästi esile. Koer ju ei ütle kui midagi on ebasobivat.

Nimelt proovisime rihmatehnikat - kuidas on nõus koer( inimene) kaasa liikuma, kui ta rihmast tirid, jõnksutad, õiendad, jõllitad jne. Ja kuidas on koer nõus liikuma, kui sa hoiad rihma rahulikult ja libistad käsi rihmal, et koer hakkaks vaikselt kaasa liikuma. Lektor väitis, et libistamine toimib alati paremini. Aga kui minu kaaslane hakkas libistama rihma käes, siis minu reaktsioon oli "oot-oot, sa teed seda liiga äkiliselt, mul on ebamugav, ma ei taha tulla"

Ehk kui keegi annab mõne huvitava tehnika proovimiseks ja kui see ei tule välja, ära mitte löö käega vaid mõtle hoolega, kas sa seda õigesti rakendasid (vajadusel filmi, et hinnata).

Kui minu paariline hakkas õrnalt rihma enda suunas libistama, järgnesin ma talle heameelega.

Ja väga palju aitas asjale kaasa kui anti keha ja silmadega märku, kuhu on minek.

Seistes otse koera suunas ja vaadates talle otse silma (ise mõeldes et hakkate kohe liikuma teises suunas), on väga väike tõenäosus et ta tahaks liikuda teie poole, sest see on tema jaoks konfliktne olukord. Ja kohekohe tuleb ka enamasti tõlgendus et koer on pigem jäärapäine.

Ühesõnaga kursus oli meeletult informatiivne, lahe, intensiivne, mahukas (isegi ehk liiga palju infot ühe korraga) ja äge!

TTouch kursuse läbiv joon on - CHANGE YOUR MIND, CHANGE YOUR DOG

With Great Dane Gracie (EST)

Kui tuleb veel pildimaterjali, täiendan kindlasti postitust :)

Kieferi argipäevad on möödunud mõnusalt. Küll oleme veidi harjutusi teinud, küll palju jalutanud.

Oleme kasutanud mõnusaid lumiseid õhtuid ära, et matkata ca 5 km.

Jalutuskäikudega olen üldjoontes rahul.

Kui lumi tuli, oli Kiefer veidi ärevam ja tahtis rohkem tormata aga hetkeks on see stabiliseerunud.

Reedel, 15.01 käisime bussiga linnas vanaemal külas ja Solarise keskuses.

Vanaema juures ma lausa imestasin, kui "emmekaks" on Kiefer muutunud. Selles ei ole midagi halba, vastupidi. Mulle meeldib, et ta kõigepealt on minu juures justkui peaks minuga nõu, kas on mõistlik edasi tormata.

Käisin reedel ka korraliselt hambaarstil, seni oli Kiefer mu empsiku hooldada. Pärast oli Kiefer nagu väike sülebeebi süles :)

Peale hambaarsti otsustasime, et läheme Solarise Hesburgerisse sööma. Seekord ei olnud Solarises käik Kieferi tassike teed (kuigi on ta seal ka väga edukalt ja mõnusalt käinud)

Seekord aga tekitas inimeste sagin pigem ärevust ja stressi. Seisime, aklimatiseerusime iga paari sammu tagant aga õiget meeleolu me ei leidnudki (va laua juures, kui silmis ja meeles olid vaid friikartulid)

Väga palju saame trenniplaani lülitada sisse tööd avalike kohtade, inimeste, helide jm segajate & ärrititega.

Hesburgeris tuli meie juurde üks soliidne ca 30ndates meesterahvas, kes küsis, kas Kieferile pai võib teha. Lubasin siis ja minu üllatuseks oli Kiefer väga heas tujus ja proovis isegi onule paar musi ära teha :)

Hiljem proovisime veidi aklimatiseeruda Solarise 0-korrusel kuni ema käis poes ja vähema rahvahulgaga see õnnestus oluliselt paremini.

Panin palju informatiivset kõrva taha ja järgmine kord oleme jälle tsipakese targemad.

Peale seda sõitsime bussiga koju ja Kiefer sai magada õhtuni kuniks läksime meie esimesse sisetrenni üle 2 aasta.

Sisetrenn toimus TAKO hallis, Maardus ja kuigi ma eeldasin et päevane stress mõjutab ka õhtut, oli kõik väga super.

I trenn vältas ca 24 minutit, trenn oli jagatud 2 x 12 minutit sessioonideks, et koer saaks vahepeal puhata.

Kuna Kieferil on pingelised mälestused hallidega, oli tema esimene reaktsioon murelik, nähes rada jooksvat koera.

Õnneks tuli Kiefer kiiresti kontakti, sõi ja mängis ja tegi elemente pigem rõõmuga kui murega. Põhilised kriteeriumid - hea meeleolu ja lõdva rihm olid täidetud :)

Ilusad hetked mõnusa muusikaga :

Areneks ma nüüd ise ka veidi veidi edasi. Tõdesin endale et ma olen ikka vabanduste taga elav inimene. Ma ju näen et ainult taevas oleks piiriks, kui ma prooviks ja võtaks rohkem end käsile. Aga põhiline mida ma jälle leian end ütlemast " kui mul oleks see, siis oleks mul hoopis teisiti" või "kui mul oleks too, saaksin tolle paremini sooritatud" jne jne.

Luban, proovin end parandada. Sest kui mul olen mina, siis ma peaksin juba hakkama saama. Abivahendid on teisejärgulised :)

Ja see viimane lõik puudutas nii koeratreenimist, kui ka näiteks mu paari vastikut rasva näol avalduvat lisakilo.

Eks meil kõigil on oma laiskuseuss kuskil peidus. Mis on teie suurimad "vabandused"?

Ilusat lumist pühapäeva! :)

Päevakoera päevaraamat

Lehed

laupäev, 20. veebruar 2016

Blogi kolis / Our blog has moved

reede, 22. jaanuar 2016

Tellington TTouch intro workshop 19-20.01.2016

pühapäev, 17. jaanuar 2016

Argipäeva- ja trennijuttu