Eriti sage on kohe mõte et mis nüüd siis on?? Ei kuule - kordame. Põikpäine - kordame.
Ma olen olnud meeletult torssis tänu sellele et ma ütlen midagi ja koer ei kuule üldse või reageerib kuidagi teisiti. Kuigi ma ometi olen seda ju harjutanud ( ehk siis harjutanud enda meelest, vahel, natuke ja kindlasti mitte korralikult üldistanud)
Viimane näide meie argipäevast, kui võtsime käsile asendite kordamise - istun esikus toolil, ütlen Kieferile istu ja tema lamab! L A M A B!
Ja ega ta ju selle pärast ei lama et ta kohe meelega ei taha istuda. Miski on saanud antud pildi juures tema jaoks vaikivaks vihjeks, et ta peab lamama. Ta ei ole tobuke, mina olen kuskil mingi mäenuki ületamata jätnud.
Ei, ma ei karista teda selle eest et ta otsustab mitte istuda vaid võtan täitsa nullist ja katsun käsu kindlama vundamendi peale üles ehitada.
Näete, antud videos proovin kolme variatsiooni ja koer istub 100% kõigi kolme variandi puhul.
Andke andeks, proovin edaspidi filmida nii et minu rolli on ka rohkem näha. Miks ei ole originaalheli? Sest pere lobises taustal ja ma ei tunneks end mugavalt jagades seda kõike avalikult :)
Mis on selles videos ühine joon? Pilt on koera jaoks pea kogu aeg ühesugune. Käega juhendades ma küll istun aga see on juba kirjutamata reegel et kui nina läheb taevasse, läheb pepu maha.
Käemärki andes või sõnalist käsku öeldes ma seisan, näoga koera poole ja tema jaoks on käsuks kogu olukord, mitte ainult minu poolt antud inimlik signaal .
Vaadake seda varianti, kus ma olen seljaga koera poole ja ütlen "istu". Selle asemel et tagumik maha potsatada, muudab ta antud heli (istu) kuuldes pildi enda jaoks õigeks ehk tuleb ja istub minu ette.
See tõestab väga selgelt, kui üheülbaliselt olen ma talle "istu" pildi maalinud ja kuidas minu jaburusi (halloo mis sa seisad seljaga mu poole!) kannatades proovib ta anda endast parima et mind mõista.
Ja ega sellest ju ei piisa. Selle asemel, et võtta end kokku ja anda koerale käsklust nii et tema jaoks oleks pilt õige, hakkasin ma veel variante katsetama ja allolevast videost näete ise, mis sellest välja tuli :)
Kui ma pilti veidi õigemaks tema jaoks keerasin ehk põlvitasin, oli ta suuteline käemärgist minu soovi siiski välja lugema (mis omakorda tõestab et koerad loevad esimese asjana kehakeelt ja alles peale seda on tähtsuse järjekorras hääleline signaal)
No vaadake kui tubli ta on ja kui hästi ta mind mõistab :)
Ning siia lõppu veel üks variant mida ma tegelikult tahan vältida - korduskäsk.
Esimeses osas olen ma öelnud "istu" ja selle asemel on Kiefer lamama läinud ja ma viivu pärast kordasin oma soovi, mille peale Kiefer läks istuma.
Teises osas kasutasin ma kogemata klikki liiga vara, mõtlesin kuidas olukorda lahendada ja rakendasin põhimõtet "click for action feed in position" ehk kliki sai ta liikuma hakkamise eest (hoolimata et liikus valesse asendisse) aga maiuse sai sel hetkel, kui istumisasend oli saavutatud. Ja juhuu! Ma julgesin originaalhääle jätta videole haha :D
Ja mis siis ikka, nüüd asun vigade paranduse kallale ehk käsu "istu" korralikult õppimise juurde :)
Esimene uue aasta väljakutse - 200 maiust ja käsk "istu"
Kui 200st maiusest jääb väheks ja Kiefer ei istu siis kui ma laman või olen seljaga tema poole, siis võtan uue 200 ja jätkan antud käsu õppimist seniks, kuni see on selge. Meil ei ole kuskile kiiret :)
 |
| Esimesed 200 maiust |
Minumeelest seepärast ongi just koera treenimises eriti raske, et kui öelda kellelegi et asi tuleb uuesti nullist üles ehitada, toimub kapseldumine ja "ah mida sa ka tead" suhtumine.
Alguses tuleks teha mitmeid korduseid - suuline istu - käeline istu - ja koer istub. Hiljem võin käelise juba vahelt ära kaotada. Ja kinnistada kordamööda nii käeliselt kui suuliselt.
Ja kui juhtub et koer eksib kolmel-neljal korral 10st, lõhun ülesande taaskord tagasi kergemaks et õnnestumisprotsent jääks 90-100% juurde.
Jah, see on raske. Meie jaoks inimlikult totaalselt arusaamatu.
Aga nagu mehed on marsilt, on koeradki totaalsed tulnukad, kelle jaoks ei ole kõik nii lihtne, loogiline ja selge.
Või kui tulnukas ei meeldi, siis pigem on tegu kaheaastase väikelapsega, kelle jaoks on maailm uus ja keda tuleb hoolikalt juhendada õigesti käituma, suunata, õpetada.
Ja koeral ei teki kunagi seda eufoorilist momenti "Oh yess, ma oskan eesti keelt!" Tema jaoks jääb "istu" helisignaaliks, mida kuuldes teeb ta toimingut.
Kui käsklus iseenesest on selge, hakkan õpetama juurde ka kestvust. Ja tasub meeles pidada et kui koer 30 sekundit istub, kui olen tema ees, siis ei tähenda see automaatselt et ta istub 30 sekundit kui olen temast kaugemal või liikumises.
Sest tema jaoks on kinnistunud vaikimisi käsuks saanud kestvusistumisel fotoaparaat. Kui mina aparaadiga tegelemise olen lõpetanud, järgneb preemia.
Nii me õpetame kusjuures iga päev vaikimisi midagi oma koerale aga seda kõike avastada annab alles põhjalikuma analüüsi puhul.
Ehk põhilised mis peaks selged olema koeral on käsk kestvusel, distantsil ja segajate puhul (välismaa treenerid nimetavad seda 3 D's ehk duration, distance and distraction) ja järjekord peaks õpetamisel olema - AJALINE, DISTANTS, SEGAJAD. Teises järjekorras saab kindlasti ka aga miks leiutada jalgratast, kui see on juba olemas.
Jah, ajalist õpetada on eriti igav minusugusel lühikeste närvidega ja kiirelt liikuval inimesel :D
Ajalise puhul tasub kindlasti meeles pidada et kui koer läheb poosist välja enne aja lõppu, siis ei tasu järgmist sessi teha sama pika aja peale vaid alustada taas sekundhaaval ülesehitamist nullist.
Kindlasti tulen ma selle teema juurde veel tagasi, kui hakkan Sue Ailsby juhendamise all Training Levels'eid õppima. Seniks tegelen enda paika pandud plaani järgi ja annan varsti tagasisidet.
Lisalugemist:
http://eileenanddogs.com/2015/12/30/cues-duration-distance-distraction/
http://www.clickertraining.com/node/4881
Sue Ailsby Training Levels on tasuta saadaval SIIT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Meil on hea meel kuulda ka teie arvamust, aitäh!