Pühapäev, 17. jaanuar 2016

Argipäeva- ja trennijuttu

Kieferi argipäevad on möödunud mõnusalt. Küll oleme veidi harjutusi teinud, küll palju jalutanud. 
Oleme kasutanud mõnusaid lumiseid õhtuid ära, et matkata ca 5 km. 
Jalutuskäikudega olen üldjoontes rahul.
 Kui lumi tuli, oli Kiefer veidi ärevam ja tahtis rohkem tormata aga hetkeks on see stabiliseerunud.

  Reedel, 15.01 käisime bussiga linnas vanaemal külas ja Solarise keskuses.
 Vanaema juures ma lausa imestasin, kui "emmekaks" on Kiefer muutunud. Selles ei ole midagi halba, vastupidi. Mulle meeldib, et ta kõigepealt on minu juures justkui peaks minuga nõu, kas on mõistlik edasi tormata.
 Käisin reedel ka korraliselt hambaarstil, seni oli Kiefer mu empsiku hooldada. Pärast oli Kiefer nagu väike sülebeebi süles :)
 
 Peale hambaarsti otsustasime, et läheme Solarise Hesburgerisse sööma. Seekord ei olnud Solarises käik Kieferi tassike teed (kuigi on ta seal ka väga edukalt ja mõnusalt käinud)
 Seekord aga tekitas inimeste sagin pigem ärevust ja stressi. Seisime, aklimatiseerusime iga paari sammu tagant aga õiget meeleolu me ei leidnudki (va laua juures, kui silmis ja meeles olid vaid friikartulid)
 Väga palju saame trenniplaani lülitada sisse tööd avalike kohtade, inimeste, helide jm segajate & ärrititega.

 Hesburgeris tuli meie juurde üks soliidne ca 30ndates meesterahvas, kes küsis, kas Kieferile pai võib teha. Lubasin siis ja minu üllatuseks oli Kiefer väga heas tujus ja proovis isegi onule paar musi ära teha :)
 Hiljem proovisime veidi aklimatiseeruda Solarise 0-korrusel kuni ema käis poes ja vähema rahvahulgaga  see õnnestus oluliselt paremini.
 Panin palju informatiivset kõrva taha ja järgmine kord oleme jälle tsipakese targemad.
 Peale seda sõitsime bussiga koju ja Kiefer sai magada õhtuni kuniks läksime meie esimesse sisetrenni üle 2 aasta.

 Sisetrenn toimus TAKO hallis, Maardus ja kuigi ma eeldasin et päevane stress mõjutab ka õhtut, oli kõik väga super.
I trenn vältas ca 24 minutit, trenn oli jagatud 2 x 12 minutit sessioonideks, et koer saaks vahepeal puhata.
 Kuna Kieferil on pingelised mälestused hallidega, oli tema esimene reaktsioon murelik, nähes rada jooksvat koera.
 Õnneks tuli Kiefer kiiresti kontakti, sõi ja mängis ja tegi elemente pigem rõõmuga kui murega. Põhilised kriteeriumid - hea meeleolu ja lõdva rihm olid täidetud :)
 Ilusad hetked mõnusa muusikaga :




Areneks ma nüüd ise ka veidi veidi edasi. Tõdesin endale et ma olen ikka vabanduste taga elav inimene. Ma ju näen et ainult taevas oleks piiriks, kui ma prooviks ja võtaks rohkem end käsile. Aga põhiline mida ma jälle leian end ütlemast " kui mul oleks see, siis oleks mul hoopis teisiti" või "kui mul oleks too, saaksin tolle paremini sooritatud" jne jne.
 Luban, proovin end parandada. Sest kui mul olen mina, siis ma peaksin juba hakkama saama. Abivahendid on teisejärgulised :)
 Ja see viimane lõik puudutas nii koeratreenimist, kui ka näiteks mu paari vastikut rasva näol avalduvat lisakilo.
 Eks meil kõigil on oma laiskuseuss kuskil peidus. Mis on teie suurimad "vabandused"? 

Ilusat lumist pühapäeva! :)






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Meil on hea meel kuulda ka teie arvamust, aitäh!