Stressi ja rõõmu

Peale seda, kui ma hammustasin läbi koletise toitmise, on meil läinud mujal jalutamine paremini, kui aedlinna tänavatel.
 Kuna meil ei ole olnud ammu tagasilööke siis ükspäev võtsin lolli peaga kätte ning eirasin kõiki reegleid, mida ma olin enda jaoks paika pannud :(
 Nimelt otsustasin minna jalutama kodutänavatele koos elukaaslasega. Elukaaslane kõndis meist eespool, mis omakorda ärgitas Kieferi tirima. Haukuvad koerad ärritasin Kieferi veel rohkem üles ning minu enda närvilisus ja saamatuse tunne tekitasid vaimse plahvatuse Kieferi peas.
 Minu enda saamatus, nördimus ja viha tekitasid lõpks olukorra, kus ma plahvatasin ning sakutasin Kieferit korralikult ja peale seda vedisin kaelarihmapidi koju.
 Mul on hetkel kahju, et ma oma emotsioone koheselt kirja ei pannud sest praegu tagantjärgi olen ma olukorrad enda jaoks lahti mõtestanud ning analüüsinud ja aru saanud vigadest.
 Mitte Kieferi vaid minu enda vigadest. Kiefer ei olnud sellise olukorraga enne kokku puutunud ning kõik kokku tekitasid temas piisavalt suure stressi, et kaotada pea.
 Ma ei ole enda üle uhke aga ma olen siiski ainult inimene. Ning inimlik tung näidata kellelegi, mida  me oleme saavutanud, läbimõtlemata, tekitasid kaose ning saime näidata et saavutused on meil null.

 Eile olime Kieferiga õues ainult oma tänaval, 30 minutit ning proovisin koerale pakkuda ainult õnnestumisi, et tasandada veidigi juhtunud intsidenti.
 Õuesolekut hindan hindega 5+. Nii enda käitumiselt, kui koera vastuvõtlikkuselt.
Kiefer tuli ilusti alati kõrvale, sammusime ka ca kümme sammu koos, klikk, maius või klikk sügamine (proovin pakkuda vahelduvat kinnistajat, et hoida huvi üleval)
 Kui hakkasid ülemises tänavaotsas haukuma koerad, ei huvitanud need Kieferit nii palju, kui tänava alumise osa koerad.
 Alumistest koertest üks haukus küll Kieferi peale aga see hajutas Kieferi tähelapanu ning tekitas niipalju stressi, et pigem lõpetasime positiivse noodiga ning läksime oma aeda tagasi.
 Aias oli Kieferil võimalus veel ringi joosta, lõplikud hädad ära teha, pakkus mulle ka ilusa tõkkehüppe.
 Preemiatena oli kasutusel mikros sulatatud, veidi küpsenud hakkliha ning mänguasi.
 Mänguasi ei olnud õige preemia, sain küll ta käima tõmmatud aga seda ei tõlgendanud Kiefer kui seda päris õiget head preemiat.

 Tulles tuppa, tegime veel 8 mnutit kastiharjutust ehk klikkisin Kieferiole iga kord, kui ta kasti käpaga puudutas.
 Ja siin meie järgmine kitsaskoht - me oleme takerdunud nüüd kohta, kus Kiefer ainult puudutab käpaga kasti, mehaaniliselt, ilma mõtlemata. Ning mina masinlikult ilma mõtlemata ka klikin. Kui klikk jääb vahele, siis kaotab koer pea ning minul ei ole kuskil ca kuni 30 sek midagi klikkinud. Koera stressitase tõuseb ning lõpuks on ta jälle valmis käpaga kasti puudutama ja saab oma kliki.
 Ehk siis tuim kastiharjutus, mis meile kasu ei too. Jah, ma saan sellest aru ning tänaseks sain hüva nõu. Proovin kohe täna õhtul seda nõu rakendada.
 Klikin täna õhtul : kasti vaatamist, kasti nuusutamist, ninaga või hambaga puudutamist, tagajala tõstmist.
  Kuidas ma seda reaalselt teen, ma veel ei tea.

Lisaks mõõtsin eile ära ka 8 minuti jooksul jagatavad klikid - 31 klikki! See on meeletult vähe!
 Kui juba minul tuli uni ja tülpimus peale lindistuselt klikke oodates, mida võis tunda koer?
 Katsun teha täna parema soorituse. Sest edukaks õppimiseks on alagajale vajalik ka ROR (Rate of reinforcement) kinnitite jagamise sagedus.

Miks ma nii  harva olen kirjutama sattunud - sest kohale jõudsid minu raamatud, mida ma nii väga ootasin ja hetkel olengi hõivatud Patricia McConnelli "The other end of the leash" lugemisega pluss õpin ka e-kursusel "Animal behaviour and welfare".

Kauaoodatud raamatud

Teisipäeval sai Kiefer ka puhtaks pestud - nüüd on nii mõnus puhas ja pehme mõmm! Tema muidugi minuga ühel arvamusel ei ole....

Mida ma sulle teinud olen???

Ning Kiefer sai ka päris oma teki! Selle eest suured tänud ja kallistused minu armsale sugulasele! Aitähaitäh veelkord!

Uus tekk - Prangsetter Kiefer

Toites koletist / Feeding the monster

Heihei, kuidas on läinud?

Meil on läinud hästi. Iga päev oleme klikkinud, jalutanud ning piinliku täpsusega proovinud järgida paikapandud reegleid.

Eile vastlapäeva puhul oli plaanis perega õhtu veeta ja seetõttu võtsin kaasa koera lapsele trenni järgi minnes.
 Matk hõlmas pikemat sorti jalutuskäiku ning bussiga sõitu. Koolimaja juures ootamist ning kahe bussiga tagasi sõitmist.

Kuna aega oli vähe, siis pidin kiirustama ning eirasin kõike, mida endale reegliks olen seadnud.

Jalutuskäik oli : tempokas, vähe aega nuuskimiseks, kamandamisrohke.

 Äkki avastasin et mul ei ole ammu olnud nii ideaalset ja sünkroonset jalutamist!
Kiefer käis pea terve tee kõrval, vahepeal muidugi tahtis koeraasju ajada aga ei kündnud nagu tank, mind järgi tirides.
Bussis nagu alati - ideaalne tegelane ning koolimaja hoovis oodates oli kontaktne, tegime harjutusi ja koolimaja hoovi aiast väljaspool möödusid ka kaks haukuvat pisikest koera. Kiefer oli rahulik.

Õhtul järgi mõeldes lõi põlema pirnike - äkki tänu R+ ja positiivsete seoste kinnistamise piinlikult täpse kava ehitamise tõttu ning jälgimise tõttu olen ise toitnud seda koletist, mis tekitab Kieferis reaktsioonihooge.
 Me käime mööda aedlinna, varitsedes et kuskilt ei tuleks lahtist koera ja et hullunud aiakoerad ei ehmataks meid väga. Siis tegeleme nendest maiusega möödumisega ja Kieferi maailm koosneb räuskavatest koertest ning pedantsest tegelasest, kes sunnib kõrval jalutama koguaeg.
 Äkki peangi jalutama ka suurematel teedel, kus on rohkem ruumi kõrvale tõmbuda juhul, kui koer vastu jalutab ning Kiefer näeb ka solidaarseid ja möödajalitavaid koeri, kes ei räuska ähvardavalt.
 Lisaks avastasin, et Lasnamäe vahel jalutades ei olegi rihmastamata koerte horde, kes sooviks kõik Kieferi nina alla end hõõruda.
  Annan teada, kuidas see katse läheb. Tundub tulema huvitav.

Ja lisan ka vahvad pildid - Kiefer sai päris oma teki! Nüüd on Prangli saarelt pärit setterinägu koeral ehk prangsetteril täitsa oma sinine tekk :)

Hehyehy! On the pictures, there is Kiefer with his new blanket :) Because he reminds irish setter (his father was setter) the blanket has black setter picture and name :)

 But i wanted to talk about one thing what is on my mind.

We have constantly doing clicker training, walking with treats at our neighbourhood. Scanning for loose dogs, hiding, eating. Trying to pass calmly properties, where behind the fence are barking, lunatic fidos.
 Yesterday i was in a hurry and decided to take Kiefer with me on a walk. So we did not do our usual +R.
 We hurried through busy streets to get to my sons school on time and we took one stop with bus also.

You know, when i did not try to manage Kiefer, he was awesome. Quite perfect dog! He walked almost whole journey loose-leashed and made good eye contact with me if i asked. Also near school we saw 2 dogs walking and Kiefer did not react. They were about 10-15m away and there was a fence between us and them.
 Kiefer saw them but did all commands very nicely.

 So maybe i am creating and feeding the monster myself? Maybe we should walk more on busy streets to see normal dogs also? Not only those lunatic, barking dogs behind fences?
 I will try to find answers to my questions myself also.
 There must be a good reason, why Kiefer was better behaved and motivated when he did not have a chance to find something to react to.
 Maybe that is me and my thinking and behaviour what makes him more reactive?

Maybe he would be like every unsocialised dog - never wants to see anyone but maybe there is a chance that if i aint ractive-phobic, he would behave better also? :)

No, i would never reject R+! It has done our life so much better! Kiefer is quite awesome and he has made more progress in few months than i never dreamed of!
 So R+ will be our companion till death!

Happy Valentines Day

          Kallid sõbrad, soovin teile imeilusat
                           Valentinipäeva!