Kolmapäev, 14. oktoober 2015

Kurb lugu


Eilne õhtu oli fiasko…

Meile tuli külla meesterahvas, keda Kiefer kardab. Miks kardab, ei oska ma öelda. Kas on tegu suure koguga, madala ja valju hääletämbriga või hoopis midagi muud? Seda on võimatu ka põhjalikult välja selgitada sest isik käib meil kahjuks nii harva külas ja ei ole koostööaldis ning iga paari kuu tagant on esmareaktsioon sama hirmus kui alati.
 Kõige kurvem lugu on see, et isik ei soovi teha olla abiks koera hirmude hajutamisel vaid talitab nii kuidas heaks arvab. 
 Ja seetõttu sai ka eile esile kutsutud selle isiku ilmne pahameel ning ignorantsus sellega, et ma üritasin kaitsta nii koera kui teda.
 Külaskäigu ajaks ei ole mul koera kuskile kinni panna ja Kieferi närve teades, eskaleeruks kinnihoidmine/rihmastamine/teise tuppa panemine kiiresti veel ärritunumateks reaktsioonijadadeks.

Ning nii me alati võitleme.

Eilsed minupoolsed kaks lauset, mis tekitasid külalises ärritunumat reaktsiooni:
-      “Ära palun puuduta teda ootamatult tagantpoolt, ta võib hammustada”
-      “Kiefer on üleni pinges, keelelimpsatused on sagedased ja vaalasilm välgub, ma ei silitaks teda Sinu asemel”

Päris jube eks? Aga inimest selline asi väga ei heiduta. Kiefer ei ole küll mitte kunagi kedagi hammustanud aga ükskord võib tema karikas täis tilkuda ja sellega ma riskida ei soovi.

Kiefer läheneb vaikselt küll sellele isikule, et nuusutada aga sellepeale pöördub isik kohe koera poole “Tule nüüd, nuusuta mind üle, pole ju midagi hirmsat” Ja see omakorda tekitab loomas koheselt reaktsiooni taganemise või haukuma hakkamise näol.

 Kiefer on helgel hetkel isiku kätt limpsinud (ise olles pinges ning “flight” positsioonis) ja seepeale loomulikult isik hakkab teda mõlema kõrva tagant sügama.

Mul on jube paha tunne just kuidagi eilse pärast sees, sest ma pidin kaks korda ütlema päris karmilt ning ilmselt ei võtud mind tõsiselt. Miks peab midagi halba juhtuma selleks, et kuulataks? Kui juhtub midagi halba, siis kes on süüdi? Koer loomulikult!
 Vahel on tõesti lootusetuse tunne. Inimesed lihtsalt ei soovi kuulata midagi koera tunnetest, koera kehakeelest, aeglasest harjutamisest koera tempos jne jne. Miks? Kas keegi oskaks mulle vastata?
 Miks tundub see nii naeruväärne ja tähelepanu mittevääriv, et ma hoolin koera heaolust (ja seeläbi ka inimeste heaolust) veidi sügavamalt, kui ainult toidu ja joogi ettepanek?
 Kui ma mõistan ja oskan lugeda koera kehakeelt ja käitumist, siis ei ole ma ikka veel tõsiseltvõetav sest mul pole näiteks pabereid mis tõendaks minu pädevust ja eriti oma enda koeraga, keda ma näen ja jälgin 24/7!

Ma ju ei reageeri üle. Võibolla ei juhtuks kunagi midagi sest koerad on väga paindlikud loomad aga miks ma pean sellega riskima? Ja miks tahab inimene, kes ei ole nõus reeglite järgi suhtlemist harjutama, üldse koeraga nii väga suhelda?

 Tänan, sain end välja elada.

Lisan ka mõned artiklid ja panen veelkord südamele – koer ei hammusta MITTE KUNAGI “lambist” vaid sellele eelneb alati suur jada hoiatusi ja suhtlust. Ja PALUN, olge teie kõik targemad ja kuulake kui teile koera peremees midagi ütleb ja soovitab. Mitte keegi ei tunne koera paremini, kui tema oma peremees (ja vahel võib seegi alt vedada)


http://drsophiayin.com/blog/entry/preventing-dog-bites-by-learning-to-greet-dogs-properly

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Meil on hea meel kuulda ka teie arvamust, aitäh!